| |
Kägu vaese lapse sõrmeluust - muinasjutt.
|
|
| |
Ennemuiste elas üks rikas mees oma abikaasaga suures uhkes majas. Neil oli üks tütar aga neil oli ka üks vaene tütarlaps kasulapseks. Oma tütar oli näu poolest inetu, kasu poolest pisuke ja mõistus põlnud temal ka mitte suur, et teda selle poolest kiita oleks võinud. Aga vaenelaps oli jälle tema kõrvas kui jaanilill karuohaka kõrvas - ilusad prisked punased palged, keha kasu poolest tugev, mõistuse poolest mõistlik nagu seda kunagi üks mõistlik ja virg tütarlaps võib olla, oma tütrele anti võid-leiba süüa ja sooja piima juua, aga vaeselapsele anti jälle haganaleiba ja külma vett juua. Ei see aitanud siiski midagi - vaenelaps läks ikka päev-päevalt ilusamaks, aga rikka vanemate tütar selleasemel ikka inetumaks. Aga see kasvatas rikka kasuema ja tema tütre südametes hirmust kadetust. Nemad hakkasivad vaeselapse vastu kurja mõtlema, kuidas nad ta iludust raske tööga saaksivad vähendada. Viimaks läinud vaeselapse elu nii kibedaks, et juba üle jõu kippus. Tema pidi rasket käsikivi peaaegu ööd ja pävad kokku ümber ajama. Ka pidi oma kasuvanemate ja nende tütre maja talituse ära talitama, nende riided pesema, nad ülese passima ja kõiges asjus kõige halvem - nende ori olema, kellest nad nii paljugi lugu ei pidanud kui oma vana hange otsas haukujast karja-Murist. Und silma peale lasta - see oli temal koguni haruldane ja nagu peale kauba asi ning kui ta seda ka natuke sai, siis oli see koera moodi - laua konts pea all, natuke pahna külje all ja sängike mudane toapõrand. Ei see kõik mõjunud aga veel midagi, vaenelaps oli ikka rõemus ja lahke ning näu poolest läks tema ikka ilusamaks ja laulis kõige oma töö juures rõemsa meelega. Rikka tütar läks ikka inetumaks ja tigedamaks, ta riidles ja turtsus, sõimas ja vandus teist alati laisaks hooletumaks ja päevavargaks. Aga vaenelaps pidi kõik vagusi ära kannatama, ometi iseeneses ohkas ta alati selle ränga vaeva üle. Üks kord tegi kasuema võid ja käskis vaest last jõest sõelaga vett tuua või pesemise tarvis, aga kuidas vesi sõelas seisab. Vaenelaps katsus ja katsus - ei saa ega saa sõelaga vett tuua. Nüüd läks ta kodu kasuema palvele: "Pai ema, kulla ema, ei saa ma vaesekene kuidaki sõelaga vett tuua ehk küll katsusin. Ah, anna andeks!" Aga palvest ei holitud midagi, vaid sai kui koerakutsikas tõrelda: "Kasi, kasi, sa häbemata kutsikas, sa pead sõelaga vett tooma! Kui sa seda ei tee, siis peksan ma sind, kas sa minu pärast seiesamase paika sured!" Vaenelaps läks nüid jälle nuttes jõe äärde sest võeraema ähvardus oli teda nii ära kohutanud, et ei teadnud, mis ta pidi tegema. Siis hõiskas ema oma tütart: "Kuule mu kulla lapsuke, ole viks lapsuke, võta oma ilus uus pang, too mulle natuke vett või pesemise tarvis, kui see võeras sõnakuulmata kutsikas tagasi tuleb, küll ma talle siis hea keretäie annan!" Vaenelaps nuttis jõe ääres härdaste. Nüid tuli rikka tütar toredal kombel jõe äärde, ilus pang käes. Kui ta sinna sai, hakkas ta kõigepealt kasuõde pilkama ja sõimama. Vaenelaps nuttis ja ohkas, katsus vett sõelaga viia aga vesi ei seisnud sõelas vaid jooksis kõik läbi sõela maha. Taevataat kuulis vaeselapse õhkamist ja saatis ühe linnukese, kes teda pidi õpetama. See lind laulis seal vaeselapse pea kohal nõnda. |
|
| |
|
|
|
|
4 |
Kuule, oh, kuule hella lapsi
|
|
|
|
5 |
Pane tähel, vaenelapsi
|
|
|
|
6 |
Võtta kolmi terakesta
|
|
|
|
7 |
Pane sõela põhja peale
|
|
|
|
8 |
Vii siis vesi võeraemale
|
|
|
|
9 |
Oma peksja-kullile.
|
|
| |
See laul käis vaeselapse südamest läbi, ta hakkas äsja linnust kuuldud õpetust mööda järele katsuma. Oh, kui rõemus ta oli, kui nägi, et vesi enam sugugi sõelast maha ei läinud. Ta läks joostes ja hõisates võeraema juurde, ilma et tilka vett sõelast maha oleks läinud ehk tilkunud. Kui ta võeraema juurde jõudis, pani see seda asja iseeneses üsna imeks ehk vaenelaps seekord küll mitte peksa ei saanud, aga kiitust ei saanud ka mitte. Kui oma tütar tagasi tulnud, kaebanud see emale kurja meelega seda lugu, et temale ei olla vesi mitte ämbris seisnud aga see vaenelaps toonud nüüd koguni sõelaga vett. Aga kuidas ema oma tütre kaebamist ja vingumist ära jõudis kannatada, muud kui süda sai jälle vaeselapse vastu viha täis ja ta ütles oma tütre vastu: "Noh, ei ole viga, küll ma temale ühe pussi mängin, mis temal eluajal meelest ära ei lähe!" Kui või valmis oli, võttis võerasema tüki leiba, määris või peale ja pani selle ühe kirstu sisse. Nüid kutsus ta vaestlast, üteldes: "Tule seie ja võta sealt kirstu seest see võileib ära, siis ka mitte koera moodi leivatükk hammaste vahel ümber joosta, vaid istu maha ja söö ilusaste ära. Kui vaenelaps võileiba kuulis nimetatama ei teadnud, mis ta rõemu pärast tegema pidi ja läks nüid jookstes ja tänades kirstust leivatükki ära võtma. Aga võeras ema oli kirstu kaane nii ripakile seadnud, et kui vaenelaps käe kirstu äärele pani läks kirstu kaas kohe plahvti kinni ja võttis vaeselapse sõrme napsti otsast ära, aga võerasema hakkas seda nähes kohe jälle käratsema: "Mis nüüd muud kui vaesekene nuttis ja õhkas. Viimaks võttis ta nuttes oma purukspigistatud sõrmeluukese, mähkis õhkades teda ühe räbala sise ja pistis seda siis väravapulgahauku, õhkades: "Minusugune vaenelaps peab alati siin maailmas nutma, vinguma ja kisendama kui käuke. Oh, taevataat, peasta mind siit maailmast lahti!" Kui vaenelaps jälle mõne päeva võeraema piina all sai ära elanud, vaata imet, mis siis sündis - vaeselapse sorme uuke oli üheks linnuks kasvanud, keda meie nüüd käuks nimetame. Ta ronis väravapulgaaugust välja ja pani otsekohe lendu taeva poole ülese. Kui ta taevataadi ligidale oli jõudnud, siis õppetanud see temale, kuidas ta siin maailmas peab elama ja mis tema pidi tegema, kui ta esimest korda avalikult ennast inimestele ilmutab. Kui ta ülevalt tagasi tulnud, läinud ta otsekohe võeraema maja katuksele ja hüdnud nõnda. |
|
| |
|
|
|
|
12 |
Tõuse ülese, mu isake kukku kukku
|
|
|
|
13 |
Ma anan sulle kuldakübara kukku
|
|
|
|
14 |
Touse üles, mu emake kukku
|
|
|
|
15 |
ma annan sulle kuldapõlle kukku
|
|
|
|
16 |
Tule välja, vaenelapsi kukku kukku
|
|
|
|
17 |
Ma annan sulle kuldarätti kukku
|
|
|
|
18 |
Tule seie, mu vennake kukku
|
|
|
|
19 |
Maa annan sulle kuldatäkku kukku
|
|
|
|
20 |
Tule välja, kasuõde kukku kukku
|
|
|
|
21 |
Tõrva sull' tulgu näu peale kukku
|
|
|
|
22 |
Tule välja, võerasema kukku
|
|
|
|
23 |
Veskikivi tulgu sulle kaela kukku kukku.
|
|
| |
Oma isa sai kuldkübara pähe ja ema jälle kuldpõlle ning mõlemad panid oma pea maha ja puhkasivad oma und mulla põues rahuliste edasi. Vaenelaps sai kuldrätiku, elas pärast õnnelikult ja sai mitmel pool kuulsaks. Vend sõitnud oma kuld täkuka kõik kaugemad kohad läbi, kus ta aga iial himustas. Kasuõde sattus ühe tõrva põletamise ahju juures kuuma tõrva sisse ja sai hirmsad surma. Võeraemale tuli veskikivi kaela - otsekui kange tormiga veeres veskikivi ühes võeraemaga alla jõkke, kus ta ära uppus. Uus lind kägu lendas ära metsa mööda sinna ja tänna ja ta laul olnud pärast seda niisamasugune kui meie ajalgi on: kukku, kukku! Nii on jutt kägu saamisest mõnes kohas Eestimaal. |
|
|
| |
|