| |
Näkineid Hinnijärvel!
|
|
|
|
2 |
Kui me õhtul Hinni järvel tuleme,
|
|
|
|
3 |
Siis kaugel esite, helkjad valgust näeme;
|
|
|
|
4 |
Keda tagapool järvel näeme olevat,
|
|
|
|
5 |
Me tunneme endal kahetsust tulevat.
|
|
|
|
6 |
Aru ei või saada, mis see tähendab?
|
|
|
|
7 |
Meie südame tundmus, seda juhatab!
|
|
|
|
8 |
Näkineid järvest, kivile välja tuleb,
|
|
|
|
9 |
Kuldkammi kivile praosse paneb,
|
|
|
|
10 |
Kivil istes, oma hiuksid lahutama hakkab,
|
|
|
|
11 |
Säält haledast, muistsed laulu meil' pakub;
|
|
|
|
12 |
Loodus särab veel heinal, pärlis ja kullas
|
|
|
|
13 |
Neid enda hiuksid kivil veel kammib!
|
|
|
|
14 |
Kui me Näkineidu kaugelt veel näeme,
|
|
|
|
15 |
Siis kuuvalgel ilusat noort neidu tunneme.
|
|
|
|
16 |
Päälmisel rüül on tal valge siidine läige,
|
|
|
|
17 |
Kes ka veel pimedas helkja valgel särab!
|
|
|
|
18 |
Kui meie tal lähemale tuleme hiilides
|
|
|
|
19 |
Siis tunda võime näkineidu särades!
|
|
| |
pag. 49328
|
|
|
|
21 |
Tema laulusõnadest võime küll tunda,
|
|
|
|
22 |
Et ta oma nooruse sõgedust kahetseb!
|
|
|
|
23 |
Ta oma peigmehe jätnud ennast leinama
|
|
|
|
24 |
Tema endal süüdi arvab paljo olevat!
|
|
|
|
25 |
Oma armast, kallist Jaani jätnud leinama,
|
|
|
|
26 |
Tema hoolimata noorelt tõtnud surma!
|
|
|
| |
|