| |
Pulmakombed Varblas 19. aastasaja lõpupoolel.
|
|
| |
Pulma esimese eelkäijana võib nimetada "kuulamist", kui mitte arvesse võtta ehalkäimist ehk nagu Varblas nimetatakse - "külaskäimist". Kuulamine sündis enamasti neljapäeva-õhtuti, mil peig saatis kellegi oma sugulasist ehk tuttavaist loodetava pruudi poole ääri-veeri järele kuulama, kas kosilast vastu võetakse ja kuidas kaup sobib. Kas sejuures ka iseäralisi kombeid ja kõnekäände tarvitati, et ole teada, sest kuulamine isegi oli vist vähe pruugis. Enamasti sõideti otsekohe kosja, ka siis, kui peig, oma tulevast pruuti enne õieti ei tunnudki. |
|
| |
|
|
| |
Kosja sõideti etteteatamata juhatamist mööda ja hea õnne peale. Kui ühes kohas ei õnnestunud, sõideti jälle otsekohe teise kohta. Räägitakse, et mõnikord võetud ka veel tubli leivakott kaasa ja sõidetud mitu kihelkonda läbi, enne kui naine leiti. Kui aga peiul juba oli keegi enne väljavalitud ja sellega võib olla ka juba lähemalt tuttav oldi, siis oli kosjasõit juba pidulikuma laadiga ja muidugi ka etteteatatud. Kosjapäevaks oli harilikult laupäev. Kosilaseks kutsuti keegi lähem sugulane (vend, onu, õemees, tädimees jne.) või ka hea tuttav aga ikka naisemees, ja sõideti kellade ehk kuljuste helinal pruudimajja. Tõendatakse, et kosilaste peale kurjemgi koer ei olevat hauknud. Kosjahobuseks pidi olema täkk, või ruun. Tuppa minnes räägiti esmalt kana kadumisest või tedre jälgede otsimisest. Kui pruudi pool "asjad enam korras polnud," siis räägiti, et kadunud kana on kulli käes olnud või kadunud puul (noor lehmmullik) on kaevatud. |
|
| |
|
|
| |
Kui pruudivanemad arvasid kadunud kana neil peidus olevat või tedre jälgi sinnapoole tulevat, siis arvati kosjad vastuvõetuks ja võeti viinad lahti. Vahel kästi ka kadunud lindu või looma ise üles otsida; siis pidi peig oma tulevase kodukana ise tagakambrist või mujalt väljatooma ja seletama, et see ongi otsitav. Esimese klaasi viina kalla kosilane tulevasele paarile ja jäid selle kahekesi kokku ära. Niisama võtsid nad söögilauas esimese muna pooleks. Kosilastele keedeti ikka suur kausitäis mune - mitukümmend paari. Peale söömist sõideti õpetaja poole "sõrmuseid vahetama". Etteteatud kosjaõhtuks kutsus pruut omale juba "korratsenaise" koju. See oli niisama, kas mehelolev vanem õde, tädi või muu abielus olev või lesk naine. |
|
| |
|
|
| |
Kihlama sõideti: peig kõrvatsenaisega ühel ja kosilane pruudiga teisel vankril või saanil. Kui peig ja kosilane peale kihlusi pruudi poolt ära sõitsid, siis anti neile ka veimi kaasa - peiule ja kõigele tema perekonnale, kosilasele ja tema naisele, vahel ka lastele. Kihluseõhtul nimetati "käeandeõhtuks." |
|
| |
|
|
| |
Peale "käeannet" algas peiu- ja pruudipõlv, ühtlasi algasid ettevalmistused pulmadeks. Neist võiks hilisema kombena nimetada "veimetegemise" s.o. igal pühapäeval ja neljapäeva-õhtul kogunesid külaneiud ja noorikud pruudimaija ja aitasid pruuti veel puuduolevaid veimi valmistada, kes sukka kududes, kes kirjut vööd, või paela valmistades. Õhtul aga tulid poisid pilliga ja siis oli jalakeerutus. Aga peiu lähemad sugulased ei võtnud veimetegemistest osa, "et mitte ei arvataks, nagu oleks tuldud suka mõõtu andma." Nagu juba tähendatud, on veimetegemine hilisem komme. Vanemal ajal käis pruut kihluse ja pulma vahel "hundihända ajamas", s.o. käis, sagedasti mitmes vallas, ringi ja sai sukki, kindaid, villu ja muud, mis kellelgi veimevaka täiendamiseks oli anda. Pidi ju keskmine veimevakk sisaldama ometi vähemast: 50 paari kindaid, 25 paari sukki, niisama palju sokke, 10-15 särki ja lugemata hulga vöösid, kirjusid paelu jne. |
|
| |
|
|
| |
Pulmalistele saadeti kutse umbes nädal enne pulmi. Kutsumise ajal nimetati ka pulma ametimehed: kokk, kokapoiss, kink (õlle väljatooja); peiu pool: aomees ja peiupoisid, pruudi pool: veljed. |
|
| |
|
|
| |
Peaettevalmistuseks ja suuremaks pulmaeelseks tööks oli muidugi linnaste valmistamine, kui neid enne valmis polnud. Õlleks tehti ikka 2-3 tsetverti olvi (linnakseid) ja õlu püüti võimalikult kange teha. Viina toodi pangede viisi. |
|
| |
|
|
| |
Laulatati harilikult enne pulmi, mõnikord juba paar nädalat varemalt. See sündis ilma suurema pidustusteta. Laulatusepäeva ilmast ennustati ka nooriku tulevikku: vihmasadu, tähendas pisaraid, tuisk - jahuõnne. Altari eest tagasi tulles, kuni vankrini pidid peig ja pruut, kõvasti teine teise käest kinni hoides, kokku hoidma, et keegi ei pääseks nende vahelt läbi minema, mis oleks tähendanud tüli ja pahandust noorepaari vahel tulevases elus. |
|
| |
|
|
| |
Laulatusele sõitsid jällegi peig kõrvatsenaisega ja kosilane pruudiga. Tagasisõidul aga sõitis juba peig pruudiga ja kosilane kõrvatsenaisega. Sõideti pruudi poole ja jäädi sinna ka ööseks. Järgmisel päeval sõitis peig kosilasega ära, noorikut tema endisse kodusse jättes. |
|
| |
|
|
| |
Pulmade alguspäevaks oli harilikult neljapäev. Selle teel oleval kesknädala-õhtul, n.n. "pulmalaupäeva õhtul", tulid pruudi poolt veljed peiu poole "nakitama" s.o. tõid väikeste kottidega puust pulki ("nakke") ja hakkasid neid seintesse taguma - pulmalistele mütsi varukadeks. Kõige selle tegevuse juures ei tohtinud nad sõnagi rääkida, isegi küsimustele mitte vastata. Ka pakutavat õlut ega midagi muud ei võetud vastu. Alles siis, kui viimane nakk seina löödi, öeldi: "See on koka kulbi jaoks." |
|
| |
|
|
| |
Väliseks märgiks, et pulm juba alanud, tõmmati lipp juba hommikul üles ja see jäi sinna kogu pulma ajaks. Pulmamaija kogunedes tõi iga perekond kaasa leivakoti, andes seda pulma - perenaise (pereema) kätte ühiseks tarvitamiseks. Kotis oli leiba liha, võid ja muud, mis kellelgi juhtus tuua olema. Hommikusöögiks seisis laud kaetud, niikaua kui pulmalisi kogunes. Kes tuli, aeti kohe sööma lauda, muidugi enne sööma alla napsi andes. |
|
| |
|
|
| |
Olid kõik juba koos ja söönud, siis hakati peiu poolt pruudi poole "lanksi" minema. Kõige ees sõitis aomees, tema järel kosilane, peiupoisid ja teised. Aomehele anti "pulmapassiks" kaasa mingisugune täiskirjutatud paber, võimalikult ametlikuma välimusega ja niisugune, mida lugeda ei mõisteta. Passiga ühes olid ka viinapudel ja õlleankur. Et kõige ees püida ja mitte kedagi mööda lasta sõita, selleks pidi aomehel kõige väledam ning tulisem hobune olema. Räägitakse, et aomees pidanud teel pulmarongi kolm korda "ringi sõitma". Milles see ringisõitmine seisis, pole kindlasti teada. Pulmarongile püüti teel igasuguseid takistusi teha - seoti väravad võrudega kõvasti kinni, veeretati suured kivid teele ette, kraavidel ja ojadel võeti sillad pealt ära, raiuti puud põigi teele jne. Need takistused pidi aomees kõrraldama. Enamasti olid tee kinnipanijad ise oma takistuse juures ja nõudsid passi. Kui neile passi, s.o. õlleankrut ja viinapudelit oli kontrollida antud, kõrvaldasid nad takistuse ise. |
|
| |
|
|
| |
Pruudi pool pidasid veljed aomehe õuevärava taga kinni ja nõudsid passi. Neile näidati passid - nii paber kui ka ankur ja pudel - ja loeti ette mitmesugused nõudmised, kui palju ja missuguseid sööke inimestele ja kui palju kaeru hobustele antama. Kui paberid ja viinapudelid läbi vaadatud ja õigeks tunnistatud, lasti pulmalised sisse sõita, kuna kõrvatsenaine aomehele kindad looga külge sidus - vastuvõtte märgiks. Aomees, peig ja kosilane sõitsid otsekohe rehealla. Langusid võeti vastu püssipaukudega, nii pruudi kui ka peigmehe pool. Langud olid kõik särgiväel, valgete pihikutega, punaste paelte ja õmblustega kaunistatud õue minnes laulsid langud: |
|
| |
|
|
|
|
28 |
Langukesed, linnukesed,
|
|
|
|
29 |
Meie tahame küsiteleda,
|
|
|
|
30 |
Küsiteleda kuulateleda,
|
|
|
|
31 |
Tahame targu teada saada:
|
|
|
|
32 |
Kas on tuba kas on luba,
|
|
|
|
33 |
Kas on luba lusti lüüa
|
|
|
|
34 |
Luba lustila elada?
|
|
|
|
35 |
Kui pole tuba, kui pole luba,
|
|
|
|
36 |
Kui pole luba lusti lüüa,
|
|
|
|
37 |
Luba lustila elada -
|
|
|
|
38 |
Astun teie harja peale,
|
|
|
|
39 |
Kargan teie katusele.
|
|
|
|
40 |
Hakkan harjast harutama,
|
|
|
|
41 |
Katust korrast kiskuma.
|
|
|
|
42 |
Harja mina viskan Harjumaale
|
|
|
|
43 |
Vitsad viskan Virumaale
|
|
|
|
44 |
Korrad viskan Kuramaale;
|
|
|
|
45 |
Siis saab tuba, siis saab luba,
|
|
|
|
46 |
Siis saab luba lusti lüüa,
|
|
|
|
47 |
Luba lustila elada.
|
|
|
| |
|