| |
Haanja mägede loomine.
|
|
|
|
2 |
Ilm elas ikka edasi
|
|
|
|
3 |
ju ammu ennevanasti
|
|
|
|
4 |
niisama nagu praegu:
|
|
|
|
5 |
Koit kuldas päiksetõusengu
|
|
|
|
6 |
ööd valgusteles muutuv Kuu
|
|
|
|
7 |
ei olnud halba aegu!
|
|
|
|
8 |
Maailm kord olli nooruke
|
|
|
|
9 |
ja tasane maakooruke
|
|
|
|
10 |
ei orgu ega mäge.
|
|
|
|
11 |
Järv oja oli loomata
|
|
|
|
12 |
ent vesi siiski toomata
|
|
|
|
13 |
sai hallika seest väge.
|
|
|
|
14 |
Põld nurmel vilja sigitas,
|
|
|
|
15 |
hein kasvis aasal ligidas.
|
|
|
|
16 |
Tee, tasane ja õige.
|
|
|
|
17 |
Siis inimestel rõemus meel
|
|
|
|
18 |
sõit kiiresti läks õigel teel
|
|
|
|
19 |
Hää elu - üle kõige!
|
|
|
|
20 |
Siis jumal mõtles: halb on see
|
|
|
|
21 |
et unustab mind inime -
|
|
|
|
22 |
mis sellest saama peab?
|
|
|
|
23 |
Küll olen loonud ilma nii
|
|
|
|
24 |
et veo loomgi kergesti
|
|
|
|
25 |
suurt rasket koormat veab
|
|
|
|
26 |
Pikk olgu tee, ehk lühike
|
|
|
|
27 |
saab ära käidud rutuste -
|
|
|
|
28 |
Kuis saaks siis muutust tuua?
|
|
|
|
29 |
Nii jumal mõtles selle peal'
|
|
|
|
30 |
ka vanajuudas oli seal
|
|
|
|
31 |
Aeg on et võtad luua:
|
|
|
|
32 |
Mäed orud, luhad heinamaaks,
|
|
|
|
33 |
teed kõverad, küll siis ehk saaks
|
|
|
|
34 |
Meid tuletatud meele?
|
|
|
|
35 |
Su nõu on, ütles jumal, hää
|
|
|
|
36 |
Ma kohe selle peale lää
|
|
|
|
37 |
uut korda ilma tooma
|
|
|
|
38 |
Kuis seega rutem korda saaks
|
|
|
|
39 |
et tasadik läeks mägimaaks
|
|
|
|
40 |
nii orud, künkad loome?
|
|
|
|
41 |
Nii saab küll kõige paremast
|
|
|
|
42 |
et lükkad ühest äärest vast
|
|
|
|
43 |
ma teisest äärest aita. -
|
|
|
|
44 |
Siis nõnda jõudu katsuvad! -
|
|
|
|
45 |
Mäed künkad tõusvad kõrgemad.
|
|
|
|
46 |
ei orgegi saa laita! -
|
|
|
|
47 |
Mäe all nüüd ütleb inime':
|
|
|
|
48 |
Kratt teab kuis saab ülese?
|
|
|
|
49 |
ja kui siis jõudis üles:
|
|
|
|
50 |
oh jumal ole tänatut,
|
|
|
|
51 |
et jälle oled aidanud,
|
|
|
|
52 |
mind kandsid nagu süles!
|
|
|
|
53 |
Kui Haanjas mäed ja orud said,
|
|
|
|
54 |
nüüd nimetakse mõlemaid
|
|
|
|
55 |
ei lasta kumbki meelest. . . .
|
|
| |
Teise teate järele olevat Peerust kui siga-songinud mäed ja orud. |
|
| |
|
|
|
| |
|