| |
Pulmakombeid.
|
|
| |
Pulmad olid kas lihtsad, või "kahe otsaga". Viimaseid peeti nii peigmehe kui ka pruudi kodudes, esimesed olid enamasti sääl, kohu noorpaar jäi elama pärast pulmi. Pulma algus oli peaaegu alati pühapäeval ja ta kestis teisipäeva lõunani või õhtuni. Pühapäeva hommikul umb. kella 10 ajal kogunesid peiupoisid, mida rohkem, seda parem, sõidukitega peigmehe tallu. Sääl söödi-joodi ning sõideti siis pruudi manu. Pruuttüdrukud valisid sääl igaüks omale peiupoisi meeskaaslaseks, kinnitades valitule lille (suvel) või lindi rinda. Siis sõideti laulatusele. Ees sõitsid "kõrvatsi-meest-naist", harilikult abielus, vanemad inimesed, mitte kunagi aga mees ja naine ühest abielust. Järgnesid peig ja pruut ning peiupoisid. Laulatuselt tulles oli peig oma sõidukiga kõige ees, siis "kõrvatsimees" ja peiupoisid. Teenurkadele oli sageli ehitatud "auväravaid", s.t. tee oli suletud. Sulgejad, haril. nooremad mehed, nõudsid "passi", "piletit" või "korraldasid läbiotsimise". Läbilasuks oli vaja anda viina, siis kõrvaldasid teesulgejad auväravad teelt, karjudes veel möödasõitvale pulmarongile järele: "Hõissa, pulmad-pulmad, hõissa!" Kui aga viina ei antud ja peiupoisid ise kõrvaldasid tõkked teelt, hüüdsid sulgejad: "Nälg, nälg ...!" |
|
| |
|
|
| |
Laulatuselt tuldud saati muidugi kohe sööma-jooma. Toitudeks olid odra- või nisu- ja rukkileib, kohvi, kalad, liha, kartulad. Saia esines alles hiljem. Kahvlid puudusid üldse. Hilja ööni mängiti lõõts- ja torupilli ning viiulit. |
|
| |
|
|
| |
Järgmisel hommikul lauldi noorpaarile, kes harilikult tagakambris magasid, mingi laul, mida aga jutustaja ei mäleta. Selle järele tuli tagakambrist "valtsnoorik" - keegi poiss naiseriietes, kes end poetanud sinna vahepääl. Pulmalised laulsid siis: |
|
| |
|
|
|
|
8 |
"Viige ta välja väravasse,
|
|
|
|
9 |
Toa taha tänavasse,
|
|
|
|
10 |
Tooge välja mede neidu!
|
|
|
|
11 |
Ei me taha tede neidu,
|
|
|
|
12 |
See on tede tehtud neidu."
|
|
| |
Nüüd alles väljus noorpaar tagakambrist. Siis asuti rehetuppa minekule. Kõige ees oli isamees, järgnesid peiupoisse, peig, noorik ja nooriku kõrvalnaine. Pruuttüdrukuid selles rongikäigus polnud. Rongkäigu eesotsas tegi isamees kepiga õhus joonistades riste kuni jõudmiseni rehetuppa. Rehetoas pandi noorikule "uju" ümber pää. "Uju" oli peenemast linnariidest, harilikust pearätikust pisut suurem. Kokku pandi see ruudutaoline rätik sarnaselt harilikule pearätikule. Pähe asetati ta rätiku moodi umbes, eest kinnitati väikeste preesidega . Nii istus noorik ühes peiuga "laua otsa". Peig isamehe ja ühe poisiga istusid ühel pool, noorik kõrvatsinaisega teisel pool lauda. Pulmalised tulid kordamööda lauast mööda, jõid viina ja sõid koort, mille eest pidid kinkima raha noorpaarile. "Laua otsast" tulles läks noorik "end esimest korda ehtima". Pani tanu pähe. Pisut etnograafiat: |
|
| |
|
|
| |
Tanusid sel ajal nelja liiki: |
|
| |
|
|
|
|
17 |
1. Püsttanu - kõvaks tärgeldatud, koonusekujuline pääkate, otsa ees pitsidega ja tagapool pikkade siidipaeltega varustatud .
|
|
|
|
18 |
%%
|
|
| |
2. Kabimüts. Punasest või pruunist riidest. Sees oli kõva paber, et hästi püsti seisaks . |
|
| |
|
|
| |
3. Õistanu. Väike, kanti paari- või mitmekaupa otsal. |
|
| |
|
|
| |
4. Keedus. Villane müts, otsa ees pisut kõrge- ma servaga. Neid juba osteti linnast. Värvilt väga erisuguseid.- |
|
| |
|
|
| |
Noorikule pandi igaks tantsuks uus ülikond selga. See oli omapärane riietenäitus. |
|
| |
|
|
| |
Pulma teise päeva (harilikult esmaspäeva) õhtul algasid "pulmamängud". Lihtsamaid vigureid oli "hanemäng". Keegi mees käis küürakil, üle selja pandud kasukas. Kasuka üks käis oli täistopitud õlgi, mille sisse veel torgatud kepp. Kepi käepide täitis hane pää ja noka ülesannet; täistopitud kasuka käis oli hane kael. Õlut ja viina anti hanele "pugusse", kasuka alla. Mõnel pool oli hanel abiks veel keegi teine isik, kes pulmalistelt noorpaarile raha korjas, näidates neile selle eest "oma ilusat lindu". |
|
| |
|
|
| |
"Tohterdamine" oli juba auväärsem talitus. Kusagil erilises poolpimedas toas istus "tohter" laua ääres, prillideks hobuste valjastelt võetud suurauad rõngastega ja kuuldetoruks trehter. "Abiline" kutsus "haigeid" (pulmalisi) ja aitas neil lahti riietuda. (Harilikult lepiti pääliskuue mahavõtmisega). Tohter muidugi küsis tervise järele ja kuulatas haige sisemiste organite tegevust. Haige visiidiraha läks noorpaarile. |
|
| |
|
|
| |
"Vihtlemine" seisis selles, et harilikud vihtlemise vihad seoti "asrlete" (praegugi tarvitusel lõngast vihi valmistamisel) harude otsa. Pöörad olid muidugi selleks juhuks kõigil harudel otsast võetud. Viheldatav seisis ees- või tagurpidi asrlete ees, mida vihtleja vändast ümber ajas. Vihad muidugi puudutasid viheldatavat asrlete ümberajamisel. Töö eest nõutav tasu läks noorpaarile . |
|
| |
|
|
| |
"Õlemees" ilmus lakast (kui rehe all tantsiti) või partelt (rehetoas) järsku pulmaliste sekka ja kutsus tüdrukuid tantsima. Omalt kõrgelt (esialgselt) asukohalt laskus ta pikkamisi köiega alla. |
|
| |
|
|
| |
pag. 78675 Oli muidugi kombeks ka veimete andmine; neid anti peiupoistele ja peiu isale ning emale. Ühe eksemplari veimeid moodustasid harilikult kindad (harvemini sokid) ümberseotud vööga. Veimed kinnitati saajale käsivarde. Siis tantsiti nn "veimetantsu", millest osa võtsid kõik veimete saajad. |
|
| |
|
|
| |
Lehm või loom, mis pruudi kaasavarana juba enne pulmi peigmehe koju toodud, varustati vööga, mis seoti talle ümber kaela. Selle järele heitis noorik lauda ukse ette maha ja peigmees hüppas kolm korda tast üle. See toiming pidi tooma õnnistust kogu karjale. |
|
| |
|
|
| |
Et pulmalised teaks millal pulmadel lõpp, keedeti viimaseks söögikorraks suppi või leivapudi. |
|
| |
|
|
|
| |
*1 Joonis "Noorik "uju" all".
|