| |
Pulmakombeid.
|
|
| |
Kui kosjad olid korras, läksid pruuti-peigu õpetaja juurde "pruutleeri" (Mari Mõisavald, Abja v., E. Palu, Halliste), üles kirjutama. Kaasa tulid ka isad või vend (M. Mõisavald). Järgmisel pühapäeval "hõigati" noorpaar esimest korda, ja ülejärgmisel pühapäeval tulid pulmad. |
|
| |
|
|
| |
Peiu ja pruut sõitsid laulatuseks kiriku juurde, kuhu ka pulmakinke toodi, kui pulmapidu ei järgnenud; kui aga pulmad olid kodus, toodi ka kingid koju (E. Palu, Halliste). |
|
| |
|
|
| |
Laulatusele minnes pruut pani sukka hõberaha - siis ta lapsed saavad rikasteks (Els Rebane, Laatre v.). |
|
| |
|
|
| |
Laulatusel oli noorpaar alati teisteise lähedal, liikudes ja altari ees käest kinni, et keegi ei saaks vahelt läbi tikkuda ja seega abieluõnne nurja ajada (Joh. Palu, Karksi v., M. Mõisavald, Abja v., E. Rebane, Laatre). Laulatusel laotati altari ette vaip, millel seisis noorpaar (J. Palu, Karksi), samuti pandi kodus vankrist väljuvale noorpaarile kambrilävele maha villane vammus - siis on noorpaaril hää lambaõnn (E. Palu, Halliste, M. Mõisavald, Abja). |
|
| |
|
|
| |
Laulatusel pandi pruudi pähe tanu märdipärjaga; see jäi kogu päevaks noorikule pähe (M. Mõisavald, Abja v.). |
|
| |
|
|
| |
Laulatustalituse lõpul pidi noorik salakesi astuma paremale jalale, siis on ta sõnal rohkem mõju tulevases abielus (E. Palu, Hall., M. Mõisavald, abja, E. Rebane, Laatre v.). Laulatuse lõppedes läks pruutpaar käsikäes hobuste juurde, kus sõidukisse mindi, mõlemad ühelt poolt - siis valitseb abielus üksmeel (samad). Hobuste juures olid noorpaari vastu võtmas ämmad; peiu pidi oma ämmale andma raha "nooriku kasvatamise eest", noorik kinkis peiu emale kirikukindad (M. Mõisavald, Abja v.). Siis asuti kojusõidule. |
|
| |
|
|
| |
Kojusõidul oli pruutpaar kõige ees ja järgnesid pulmalised tähtsuse järjekorras. Kui pulmateel midagi katkes või purunes, läks noorpaaril elus halvasti (E. Rebane, Laatre v.) |
|
| |
|
|
| |
Mõnikord peeti pulmarong teel kinni, ehitades teele aedu, tõmmates teele köisi jne, ja noriti pulmaviina; saades seda, kõrvaldati tõke, ilma jäädes pidid pulmalised ise selle koristama. (E. Rebane, Laatre v.). Vahel pilluti pulmateele igasugu koli ja prahti - vana luudi, kaikaid, ahjuharke, - ka riideräbalaid, ning tõmmati rehadega risti üle tee, siis pidavat pulmalised ja ka noorpaar riidu minema (Leena Plak, 68 a., Laatre vallas). |
|
| |
|
|
| |
Kui noorpaar kõigile takistusile vaatamata siiski õnnelikult koju jõudis, asuti varsti pulmalauda; muist pulmalisi, eriti aga noorem rahvas, võtsid pulmahobused ja sõitsid nendega tüki maad - siis pole noorik laisk (M. Mõisavald, Abja). Pulmalaud oli pikk, suur lihtne laud, ja selliseid oli valla pääle paar tükki, suuremais taludes ainult, kust neid vajaduse korral toodi (E. Palu, Halliste). Igal pulmalisel oli oma nuga, enamasti ka leivakott kaasas (Joh. Palu, Karksi). Pruuti-peiut pidid ühest liuast sööma ja ühest kruusist jooma (M. Mõisavald, Abja, E. Rebane, Laatre). Ka pidi noorpaar kõigiga tervist kokku jooma (M. Mõisavald). Kui pulmalauas mõni toidunõu kogemata purunes, pidi see noorpaarile õnne tähendama (J. ja E. Palu'd). Veel pisteti noorikule söögilauas laua alt sülle väike poeglaps - siis pole lahkarvamusi abielus (E. Rebane, Laatre). Kui laps nooriku märjaks tegi, oli noorikul hää lasteõnnistus (sama). - |
|
| |
|
|
| |
Söömingu lõppedes algas päris pulmapidu. Kamber koristati lagedaks ja tehti sääl ringmänge, lauldi ja tantsiti. Pruudi pidi esimesele tantsule viima peiu ise (E. Palu, Halliste). Kui oli lõpnud esimene tantsutuhin, astusid toa keskele kaasitajanaised, kes lõid laulu lahti. Üks neist laulis pruudi, teine peiu poolt, kumbki kiitis ja ülistas oma. Vahel mindi koguni ägedaks ja tülligi. Laulu lõid laulunaised enamasti pääst ja hääd kaasitajad olid kaugel kuulsad, neid toodi alati pulma. - Laulu alustas näiteks pruudi kaasitaja, küsides peiult, |
|
| |
|
|
|
|
22 |
"Kust sa, nugis, nuti võt'id,
|
|
|
|
23 |
siia koss´ul' kooserdid.."
|
|
| |
(M. Mõisavald); edasi öeldi, et pruut oli kõrgema ja peenema elu jaoks kasvatatud, sellepärast tuleb teda "hästi hoida, kergest' kästa", ning nooriku enese kohta lauldi, et |
|
| |
|
|
|
|
26 |
"see oli elu, mis sa ell´et,
|
|
|
|
27 |
see oli kasu, mis sa kas´vet'..."
|
|
| |
aga nüüd, peiu kodus |
|
| |
|
|
|
|
30 |
"... pähä võtsid murekoormad,
|
|
|
|
31 |
kaela võtsid kaelakoogud..."
|
|
| |
(Elsa Palu, Halliste). - Peiu poolt laulja vastas jälle omalt poolt, tuues esile peiu rikkust, au, tublidust ja armastust. Mõlemad lauljad aga lisasid iga värsi lõppu "kaasike" (E. Palu) või "kaske" (M. Mõisavald), millest nimigi - kaasitamine. |
|
| |
|
|
| |
"Kaasitamise" ajal noorik jagas kutsutud pulmalistele "veimi". Nimelt iga sugulane ja kutsutud pulmavõõras sai noorikult kingiks kas vöö, kindad, kapukad, hamme, põlle või muu riidetüki; iga meespulmaline - kingisaaja pidi aga noorikule raha vastukingina andma (E. Rebane, Laatre, E. Palu, Hall.). Peiuvanemad said noorikult kumbki hamme vööga ja kindad-kapukad (E. Palu, J. Palu). Ka laulunaised said rohkest kinke (M. Mõisavald, Abja v.). - |
|
| |
|
|
| |
Nii kestis pulmapidu õhtuni, mil mõned peolised juba lahkuma hakkasid. Kui aga olid suured ja rikkad pulmad, ei lastud ära minnagi, vaid takistati seda - võeti rattapulgad ära või peideti mõni hobuseriist (E. Rebane, Laatre). - Pimeduse tulekul lõppes pulmatrall peagi ja asuti magama, kuhu keegi sai. Noorpaar läks oma tuppa, kus nad ühes voodis, paremal küljel lebades pidid magama (E. Palu, Hall., E. Rebane, Laatre). Keegi ei tohtinud segada noorpaari und ega tohtinud astuda nende voodi juurde (samad ja M. Mõisavald). Kes noorpaarist aga enne voodi heitis, kas pruut või peiu, seda arvati ka enne surevat (M. Mõisvald, Abja). - Variandi järgi pidi noorpaar esimesel ööl magama suures kirjatud "abielukotis" või jälle mahukas särgis, nn "sõssasärgis", millesse noorik tikkus ühelt ja peiu teiselt poolt; särgi (või koti) otsad õmmeldi kinni ja jäeti siis särk seesoleva noorpaariga üksi; peiu pidi end hommikuks kotis või särgis ringi keerama, nii et pääd ühele poole tulid - siis pöörduvad ka abielu lahkarvamused ühiseks (Els Rebane, Laatre v.). |
|
| |
|
|
| |
Järgmisel päeval kestis pulmapidu edasi, kuigi lahkusid vast mitmed külalised. Siis oli olemine kodusem - toodi sisse õled või põhk ja selles leba- des rüübati kannudest õlut, söödi ja aeti magusat piibujuttu (E. Rebane, Laatre). Nii kestsid pulmad mõnikord mitu päeva, kuni pulmad lõppesid. Lõpuks toodi lauale peesits - õlu, rõõsk piim ja toores muna segiklopitult -, või vesikartulid ja saiapudi - need olid pulma lõppsöögid ning lahkusid viimsed pulmalised (E. Rebane, Laatre). |
|
| |
|
|
| |
Pärast pulmi käis noorpaar kõigil pulmalisil külas (E. Palu, Halliste). Ka igasugu pidudest võis noorpaar osa võtta, aga esimene pidu pärast pulmi ei tohtinud olla matusepidu - muidu on elu kurb ja leinaline (E. Palu, Halliste). |
|
| |
|
|
| |
Nooriku esimene ristilaps pidi olema poeglaps - siis on noorikul alati riidejärg majas, peiu esimene ristilaps - tütarlaps, - siis on ta rahakotil põhi all; kui noorikul esimene ristilaps on tütarlaps ja peiul poisslaps, on noorikul alati riidepuudus ja peiul rahahäda (E. Palu). |
|
| |
|
|
| |
Pulmade hooaeg oli kevadel ja sügisel noorkuude ajal, siis on noorik kaua noor ja elu ei lähe igavaks (Elsa Palu, Halliste). Vaesem rahvas tegi oma lühikesed pulmad ka jaanipäeva paiku kui lühikesed ööd (E. Rebane, Laatre). - |
|
| |
|
|
| |
Noorik pidi ka riietuselt erinema vallalistest. Nimelt võis noorik alati kanda põlle ja pearätti. Päärätt oli seotud ülevalt poolt kõrvu, kulbi moodi; vallaline tüdruk ei võinud üldse kanda rätti, põlle võis ta tarvitata ainult talitusel. Räti asemel oli tüdrukuil juustes villane lõng, ja seljas hame, sõlega kinnitatud, ning vammus üle kõige (Els Rebane, Laatre v.). - Eriline noorikuehe oli tanu, mis pandi pähe juba laulatusel ja mida noorik võis kanda alati (M. Mõisavald, Abja v.). - - |
|
| |
|
|
| |
Tänapäeva kosjade-pulmade kohta öeldakse, et |
|
| |
|
|
|
|
50 |
"nüüd minnas' mõtsast mehele,
|
|
|
|
51 |
puie otsast poiste kätte, -
|
|
|
|
52 |
vana kuusk on kosilane,
|
|
|
|
53 |
vana kask on kaasiknaine."
|
|
| |
(M. Mõisavald, Abja v.) |
|
| |
|
|
|
| |
|