| |
Pulmakombeid.
|
|
| |
Pulmakombed olid järgmised: Pulma kutsuti kõik sugulased ja tuttavad. Pulmatulejad tõid kaasa leivakotte, mis anti nooriku kätte. Pulmamajast sõideti kiriku laulatama. Kiriku juurde sõideti hobustega. Kiriku juurde sõitjaid oli sageli mitukümmend hobust ja neid nimetati pulmasajaks. Hobustele oli seotud külge kelli ja kuljuseid. Pulmasaja ees sõitis peigmehe ja pruudi hobune. Noorpaariga sõitsid veel ühel hobusel peigmehe poolt "kõrvatsimees" ja pruudi poolt "kõrvatsinaine". Teistel hobustel sõitsid veel kaasa peiupoisid peigmehe poolt ja velled pruudi poolt. Teel sõideti nii kiiresti kui hobused suutsid; sageli aeti ka üksteisest mööda. Sellepärast öeldi õigusega: "Mees pulmas, hobu põrgus". Teel hõigati sageli: "Hõissa, täna pulmad, hõissa!" Ka õlu oli teel vaadiga ligi ja sageli võeti ka viina ja õlut teel. |
|
| |
|
|
| |
Pääle laulatuse sooviti noorpaarile õnne ja algas sõit koju. Juhtus nüüd noorpaari sõiduriistadega või hobuseriistadega mingi õnnetus, siis ennustati neile halba õnne abielus. Oli udune või vihmane ilm, ennustati samuti halba õnne. Teel koju sulgesid teeäärsed elanikud sageli pulmasaja eest tee, tehes neile ette kõiksuguseid tõkkeid. Veeretati näiteks palke või kive teele jne. Pulmarongi läbisõidul nõuti sääl siis piletit. Seepeale andis peigmees neile pulmamärga ja siis avati jälle tee. Kui olid teel aga nõrgad tõkked, siis püüdis peigmees neist täie hooga läbi sõita. Juhtus ka, et pulmasada teele kinni nõiuti. Nõiad öeldi nõiduvat hobuste silmad tuliseks ja hobused ei läinud enam edasi, vaid ajasid püsti ees. Siis tuli läbi looga vaadata eestpoolt tahapoole ja pulmasada pidi jälle pääsema edasi. Ka tagasiteel aeti jälle võidu ja hõisati. Jõudnud koju lähedale sõitis nn hajumees kolm korda mööda päeva ümber pulmasaja, mis selleks oli enam ühtekokku kogunud ja sammu liikus. Siis kihutas hajumees koju pulmasajale tooma kottu vastu pulmamärga. Vastu pidi ta jõudma pulmasajale paar kilomeetrit kottu eemal. |
|
| |
|
|
| |
Kodu sööde ja joodi, tõsteti ka noortpaari ülesse ja lasti elada. Söögi ajal tõusti vahel püsti ja lauldi noorpaarile elagu ja palju aastaid. Söögi ajal hüüti ka: "Kibe! Kibe!" Siis pidi peigmees suudlema pruuti. Söögilaua äärest lahkudes pandi kartulikoortesse metallraha. Koored pühiti pärast kokku ja anti noorikule. Ka põrandale pilluti raha ning pühiti ja anti pühkmed noorikule. Pääle söögi tantsiti, joodi pulmamärga ja vesteldi. Pilliks oli enamasti viiul. Tantsiti pääasjalikult valtsi või nn "labajala lässi" ja polkat. Tantsulauludeks olid näiteks: |
|
| |
|
|
|
|
8 |
Tao raagu, tee luuda,
|
|
|
|
9 |
Pühi väimees välja;
|
|
|
|
10 |
Siit nurgast, sealt nurgast,
|
|
|
|
11 |
Üle ukse õue!
|
|
|
|
12 |
Eestseinast tahaseina
|
|
|
|
13 |
Taguväravast välja.
|
|
| |
jne.
|
|
| |
pag. 78984 Ka pruudi tantsitajad annetasid pruudile raha. Pruut jagas nüüd ka pulmalistele veimeid. Anti sokke, kindaid, vöid, paele jne, mille eest saajad maksid pruudile. Veimed seoti käsivarte külge, hobuste tookade külge, pillimehele pilli külge jne. |
|
| |
|
|
| |
Teisel päeval mindi peigmehe koju. Minekul "varastasid" peiupoisid ja velled pruudi kottu ja ka ümberolevaist taludest kõiki, mis saadi kätte. Hiljem müüdi neid omanikele jälle tagasi, milline raha läks jälle pruudile. |
|
| |
|
|
| |
Peigmehe koju jõudes saadeti sisse esiti nn "koeranoorik". Selleks oli keegi naisterahvas riietunud naljakaisse riideisse, padi oli tal küüruks, teine kõhuks ja nägu määritud. Kuid sellele lauldi: |
|
| |
|
|
|
|
21 |
Ei see pole, see pole meie neidu,
|
|
|
|
22 |
See on külapoiste libu,
|
|
|
|
23 |
Ei see mõista ilust tantsida
|
|
|
|
24 |
Ega valtsi veeretada.
|
|
| |
Nii käisid veel teine ja kolmas, ka need lauldi tagasi, kuni lõpuks tuli päris noorik, mis vastu võeti. Nüüd toodi ka nooriku kirst tuppa, milles olid nooriku riided. Kui noorik oma kottu peigmehe koju toodi, pandi talle pähe riidest kotisarnane nn "uju". Kottu lahkus noorik tavaliselt kurva nutuga. Peigmehe kodus peeti pulmi veel mitu päeva. |
|
| |
|
|
|
| |
|