| |
Neljapäeva õhtul käis peigmehe ema pruudi juures küsimas, kas ta on nõus naituma. Siis määrati kindlaks päev, millal mindi kiriku juurde sõrmuseid vahetama; tavalisesti tehti seda järgmisel pühapäeval. Kiriku juurde minnes võttis peigmees enesele seltsiliseks nn isamehe. Isamees pidi tingimata olema peigmehe sugulasi, tavalisesti viimase õemees. Pruudi kaaslaseks oli "kõrvatsnaine", kes oli üks pruudi sugulasi. |
|
| |
|
|
| |
Hommikul, enne sõrmuste vahetama minemist, tuli peigmees koos isamehega kosja. Pruuditalus võtsid kosjad vastu isa ja ema. Siis hakati ääri-veeri mööda pärima "kodukanakesest", kes ära jooksnud jne. Pruut peitis vahepeal enese ära; ja siis hakkas peigmees teda otsima. Kõigi nende toimingute ajal joodi kõvaste viina. Viinad olid alati peigmehe toodud, ostetud linnast, külakõrtsist või oma vabrikust toodud, see olenes sellest, kuidas kellegi rahakott lubas. |
|
| |
|
|
| |
Kui peigmees oli pruudi üles leidnud, söödi hommikueineks tavalisesti mune ja siis hakati kohe kiriku minema. |
|
| |
|
|
| |
Kuus nädalat oli vahet, siis olid pulmad. Vahepeal käis aga pruut külas ringi - talust tallu nn "hundihända" ajamas, st korjas linu, villu, riiet jne pulmade jaoks. Kunagi ei korjanud ta aga toidukraami. Selliseil külaskäigel oli tal viinapudel ligi. Samuti toodi ka enne pulmi pruutehted linnast ära. |
|
| |
|
|
| |
Pulmad algasid kas neljapäev ehk pühapäev. Laulatuselt tulles, see toimus harilikult kirikus, sõitis pulmarongi ees nn aumees, see oli tavaliselt üks peigmehe sugulasi. Esimese pulmapäeva õhtul läks peigmees pruuti ära tooma, siis sõitis aumees hobusega ümber langude. Teisel päeval tulid siis alles pruudi sugulased. |
|
| |
|
|
| |
Kirikuteel tehti pulmarongile igasuguseid takistusi. Tuli tehti kiriku teele ette, ja tules aeti käia ringi. Vahest, kui käia tules ei olnud, pidi hobune tulest läbi minema, enne aga visati talle kindad paelaga kaela. Vahest veeretati ka kive teele ette. Kui pulmarong õue tuli, lasti püssi. Rehe alla kaevati auk ja kaeti ilusasti kinni, siis kui p. rong rehe alla jõudis, kukkus üks hobuseist auku. |
|
| |
|
|
| |
Teisel pulmapäeval, kui langud pruudi majast tulid, tõid nad "veimevaka" ka ligi. "Veimevakaks" oli tavaliselt kirst. Kirst viidi rehe alla ja peiupoisid ja veljed istusid kirstu otsa ise karjudes: "Tulge pulma, tulge pulma!" Kui juba rahvas kirstu ümber kogunenud oli, tehti k. kaan lahti ja igaüks pidi sealt midagi ostma, kas kindaid või sokke või nii edasi. Raha läks muidugi pruudile. Siis tuldi tuppa ja pruut pani oma kõige ilusamad riided selga ja istus peiuga pulmalaua taha sedasama karjudes, mis veimevaka juureski. Laual oli viinapudel napsiklaasiga ja saiataldrekuga. Igaüks pidi jällegi ostma napsi viina ja tüki saia. Raha pandi selleks säetud taldrekule. Napsutamise ajal seisid suured puulühtrid kirevate tuttidega laual, seal põlesid muidugi omatehtud küünlad. Erilist ehtimist pulmamajas ei tehtud, ainult rehetoa seinad kaeti valgete kangastega. Õu ehiti suvel kaskedega. Vanasti pulmapilliks oli torupill, uuemal ajal juba viiul ja kannel. Pulmas söödi tavalisesti puunõudest, neid leidus jõukamas talus määratu hulk. Pulmatoiduks olid: kuivatatud lambareied, vorstid, kala ja kartulid. Puukibudes ulatati sooja õlut. Nuge ega kahvleid ei tuntud, igaüks sõi oma noaga. Nisuleiba ei olnud ka veel, küll aga odrakaraskid. Jumalaga jätmisel lauldi, kui langudel pulmamaja hästi ei meeldinud: |
|
| |
|
|
|
|
15 |
Hakkame meie minema,
|
|
|
|
16 |
Siin on toas tukivingu,
|
|
|
|
17 |
Läkeaugud läve alla
|
|
|
|
18 |
Urgad ukse alla,
|
|
|
|
19 |
Kus me rikume eneste riided.
|
|
|
|
20 |
Mis meil siina süüa anti.
|
|
|
|
21 |
Keeputru keedetie
|
|
|
|
22 |
Riigu-raagu raiutie
|
|
|
|
23 |
Aganaid sisse aetie.
|
|
| |
Sellised olid pulmad 60. a. tagasi. |
|
| |
|
|
|
| |
|