| |
Pulmakombeid.
|
|
| |
Laulatus oli tavalisesti pühapäeval, kuid pulmapidu algas alles neljapäeval. Laulatusel mingeid iseäralisi kombeid ei olnud, küll vast see, et püüti astuda üheteisele jala pääle, mis pidi määrama, kellele jääb valitsus majas. |
|
| |
|
|
| |
Neljapäeval sõitsid pulmalised kellahelinal pruudi tallu, kus pulmapidu algas. Peigmehe poolt pulmaliste pruuditallu sõites asusid pulmarongi eesotsas peigmees ja nõnda nimetatud ajumees. Jõudis pulmarong juba pruuditalu lähedale, sõitis säält keegi pruudi sugulane, tavalisesti vend, pulmalistele vastu, pakkudes peigmehele igasuguste nikerdustega puust õllekannust õlut. Pääle selle hakkasid ajumees ja pruudi vend kihutama pruuditalu poole. Kumb enne pärale jõudis, oli võidumees. Jõudis pruudi vend enne kohale, pidi pulmarong maksma maksu, enne kui ta pääsis sisse. Jõudis aga ajumees enne kohale, pääsis pulmarong muidu väravast läbi. |
|
| |
|
|
| |
Peiupoisse ja pruuttüdrukuid oli pulmas harilikult kaksteistkümmend ja pulmad kestsid kolm kuni kuus päeva, niikaua kui lubas kellegi aineline seisukord. Ka pulmalised tõid iga perekonna pääle kaasa suure leivakoti, milles oli saia vorsti ja liha. |
|
| |
|
|
| |
Pulmaliste tuppa astudes olid lauad juba kaetud, kuid puudus pruut ja enne kui pruut ei leitud, keegi sööma ei hakanud. |
|
| |
|
|
| |
Pruuti ehiti pulmapäeva hommikul pruuttüdrukute poolt ja ehtimise kohaks oli lammaste laut. Seda sellepärast, et see oli vaikne koht, kus segamist karta ei olnud. Otsisid peiupoisid aga siiski pruudi sääl enne sööki üles, siis tuli ta laudast alles pika vastastikuse sõneluse pääle välja ja asus pidulauda. Sageli tõid peiupoisid pruuti otsides pulmaliste ette mõne vana eide või kerjuse, küsides pulmalistelt, kas see ongi pruut. Söömaajal asusid peigmees ja pruut laua otsas ja neile oli valmistatud suur saiaviilakas, millest nad kordamööda pidid hammastama. Pääle sööki jagati pulmalistele igale tükike saia ja natuke viina ja sääljuures hüüti: |
|
| |
|
|
|
|
12 |
Piigakesed peeni pihta,
|
|
|
|
13 |
Pedajased poisikesed!
|
|
|
|
14 |
Tulge pulma kõik tulijad,
|
|
|
|
15 |
Sestap siin paarid kõik parajad.
|
|
|
|
16 |
Maitske hüva pulmarooga,
|
|
|
|
17 |
Katske pulmakaljakesta,
|
|
|
|
18 |
Vaagnalt vorstiviilukesta.
|
|
|
|
19 |
Kuid ega see magu pole muidu saadud,
|
|
|
|
20 |
Muidu saadud maasta leitud,
|
|
|
|
21 |
Oja põhjasta õpatud.
|
|
|
|
22 |
Küllap see magu maksab mõnda
|
|
|
|
23 |
Väärib vistist suurta hinda:
|
|
|
|
24 |
Palju peeni peningida,
|
|
|
|
25 |
Tubli tünder taalderida.
|
|
|
|
26 |
Valget raha! Valget raha!
|
|
| |
Seepääle andis igaüks, kes viina ja saia oli maitsnud, pruutpaarile mõne hõberaha. Samuti jättis iga pulmaline lauale hõberaha, mis koguti ja annetati pruutpaarile. Pääle ühe kuni kolme päeva kestnud pulme pruudi isatalus, sõitsid kõik pulmalised peigmehe tallu. Ka pruudi lahkumine kodust oli seotud õige mitmesuguste kommetega. Et pruut ei hakkaks igatsema tagasi, selleks seoti ta silmad linikuga. Ka võttis pruut väikese kotikesega isatalu koldest tuhka ja puistas selle oma tulevase kodu koldesse, ka see pidi vaigistama kojuigatsust. Tuha pidi noorik võtma koldest reede õhtul teiste nägemata ja samuti ka teise koldesse puistama. |
|
| |
|
|
| |
Pruudi viimisel uude koju pidi peig hoolega vaatama, et vanker kuhugi nukka ei hakkaks ja mis veel hullem - ümber ei läheks. Juhtus see aga siiski, siis tähendas see suurt õnnetust edaspidises abielus. Ümber mineku korral ei võinud pruut ise üles tõusta, vaid peig pidi ta tõstma vankrisse. Seda silmas pidades asetasid aga külamehed teele igasugu takistusi, mida kõrvaldasid alles siis, kui said tasuks viina. |
|
| |
|
|
| |
Jõudes peigmehe majja, tõstis pruudi saanilt või vankrilt maha peigmees, selle ajaga pidi peiupoisil ka hobune eest olema lahti rakendatud ja visatud look üle katuse. Enne tuppa astumist käis pruut 3 korda mööda päeva ümber iga hoone ja läks tuppa rehealuse uksest. Eestuksest pruut tuppa minna ei võinud, kuna säält talutati välja surnud. Peigmehe talus jaotati ka veimevakk. Kõigepealt sai kimbu veimevakast ämm ja see sisaldas: särgi, sukad, kindad, kört, siidist pearätt ja põlle. Järgmisena sai peigmehe vend sukad, kindad ja vöö. Pääle selle said veel kõik peiupoisid kirjud vööd. Oli kombeks veel peigmehe talu ja pruudi isatalu vahel vastastikune asjade varastamine, millised tulid osta pärast tagasi. Tähtsamad asjad, mida varastati ja millede hind oli suur, olid pulmalipp ja õlleankur. |
|
| |
|
|
| |
pag. 84744 Kui ka peigmehe pool hakkas pidu lõppema, toodi lauale õlleankru pulk, mis oli tähiseks, et õlu on otsas. Sageli ei olnud see küll õlleankru pulk, vaid oli kas pudrunui või mõni teine sellesarnane asi, mis pidi kujutama õlleankru pulka. Pääle selle tehti veel kõva sööming-jooming, mehed kogusid ankruid pesema, kus joodi ka tubliste õlut ja siis sõitis igaüks, pääle selle, kui talle ka tükk pulma saia oli antud ligi. Pulma ajal ennustati ka tulevikku igasuguste sündmuste järgi. Kui pulmarongile juhtus vastu tulema matuserong, siis suri peatselt pruutpaarist see, kelle poolt surnukirst möödus. |
|
| |
|
|
| |
Samuti ennustati ka küünaldega. Pandi põlema kaks küünalt, teine pruudile ja teine peigmehele ja kumba küünal enne kustus, see suri ennem. |
|
| |
|
|
|
| |
|