| |
Vanal ajal elanud üks noor taluperemees oma naesega. Aga see naene surnud temal ära ja jätnud mehele kaks last maha, need olnud tütar ja poeg. Mõne aja pärast võtnud laste isa tõise naese, aga see tõine naene olnud kuri ja vali nende tõiste kahe lapsega, ka sel tõisel naesel, ehk nende kahe lapse võeralemal olnud üks tütar ja see olnud sel võeralemal armas ja kallis, aga need kaks vaestlast olnud tõugata ja pillata. See võeraslaps olnud juba suur tüdruk, sellepärast käinud ta ka väljas töös, aga poiss olnud veiksem ja sellepärast kodu. Ühel pääval teinud see võerasema saia, aga ta ei ole mitte lastele annud seda saia ilma vaeva- ta süüa, vaid nad pidid ka vaeva nägema. Selle tööks annud tema oma tütrele külimetu ja vaese lapsele sõela kätte ja ütelnud: kes jõest rohkem vett toob, saab suurema saiapulli. Lapsed läinud ka, ta oma tütar võtnud külimetu täis viinud koju, aga vaenelaps pole ühtigi saanud. Kui ta nõnda sääl ennast vaevanud, lennanud üks vares tema pää kohalt üle ja karjunud: "Vaaks, vaaks, pilla savi, pilla savi!" Võeras laps kuulnud seda ja teind varese nõu järel ja viind ka vett koju. Võeralemal olnud paha meel selle üle, et see laps ka saia saab. Aga ta ei ole veel selle vaeva kätte annud, vaid viskanud saia kirstu ja üttelnud: "Säh, võta närukael!" Niipää kui laps võtma läinud, löönud vanamoor kirstu kaane kinni ja lapse pää jäänud vahele. Tema tahtnud muidu natukene pigistada, aga oh äpardust! läinud natukene kõvaste ja laps surnud ära. Võerasema võtnud lapse ja matnud õue aja ääre maha. Lõuna ajal tulnud võeras pere koju sööma ja ka selle lapse õde. Kui pere söönuks saanud, hakanud võeraslaps oma venda taga otsima, aga ei ole leidnud; ta küsinud ka võeraema käest, kus tema vend on, aga see vastanud valjuste: "Kas mina tään kus tema on!" Võeraslaps jäänud vait ja põle enam tahtnud pärida, sest ta täädnud et kui ta enam pärima hakkab mis siis temaga sunnib; aga ta põle siiski mitte jätnud otsimast vaid otsinud ikka salaja. Nõnda otsinud tema aasta ümber, kuni ta viimaks oma venna sõrmeluud üles leidnud. Tema hakanud säält kohalt otsima ja leidnud kõik luud üles ja viinud metsa kannu otsa, et nad mitte ära ei mädane. Kui neljapääv õhtu tulnud, läinud tema neid vaatama, vanaste oli igal teendril neljapääv õhtu aega omale tööd teha. Siis sel õhtul läinud see võeraslaps neid luid vaatama, aga oma rõõmuks näinud tema kõik luud ühtes olevad aga üks olnud natukene eemal, tema lükanud selle ka tõiste ääre ja läinud koju. Tõisel neljapääv õhtu läinud tema jälle vaatama juba olnud veikesed udusuled seljas. Võerallapsel olnud hää meel, et tast üks lind tuleb ja ise laulnud sääl juures: Kuku mo vennakene kuku ja soovinud sääl ikka, et temast üks lind peaks tulema, ja läinud jälle koju. Kui kolmas neljapääv õhtu tulnud, jooksnud tema jälle vaatama, juba need luud olnud üheks väga ilusaks halliks linnuks ümber muutnud, aga hinge pole sees olnud. Kui tema nõnda sääl juures vaatanud, siis ütelnud üks hääl temale: "Mine koju, hoome homiku on see lind teie toa katusel ja laulab!" Võeraslaps kuulnud seda ja läinud koju. Tõisel homiku vara läinud võeraslaps välja vaatama, kui ta katuselle vaatanud lennanud see lind katusele ja hakkanud laulma: |
|