| |
Tundmata armastus.
|
|
|
|
2 |
Üks tundmine, mis minu rinnas liigub;
|
|
|
|
3 |
Üks vägi, mis mind voorus sõbraks sunnib,
|
|
|
|
4 |
Mille kaasas minu mõte jäädavalt siin kõnnib,
|
|
|
|
5 |
On armastus, see Loojast pärandatud püha kink,
|
|
|
|
6 |
Ja minu mõttes, omaks saanud rahu pink.
|
|
|
|
7 |
See ülem vara, kõige ilma kuldne troost
|
|
|
|
8 |
Taast peab kinni, iga ausam kodanik,
|
|
|
|
9 |
Teades, et ka tema iga on siin ajalik;
|
|
|
|
10 |
Ta väärtust tundmata on igaühe surm;
|
|
|
|
11 |
Tast lahkudes ka nutab haljendaja nurm.
|
|
|
|
12 |
Kõik loodus sunni orjad seda naervad;
|
|
|
|
13 |
Nad tühjais mõttis, oma rumaluses seisvad
|
|
|
|
14 |
Ehk sundja seltsis sagedast ta käsku täites reisvad,
|
|
|
|
15 |
Kui küll ka keegi selgest' neile ütleks, -
|
|
|
|
16 |
Oh mõelge - lust on voorus põlgtus - ei siiski mõtteks
|
|
|
|
17 |
On õnnelik kes otsust teha jõudnud,
|
|
|
|
18 |
Miks Sookrat ütles: "Tunne ennast ja siis teist!"
|
|
| |
pag. 108
|
|
|
|
20 |
Siis tead, et sul on sõpru, nii merelt, kui maist.
|
|
|
|
21 |
Aa, häda, kui sul tugev kepp veel siiski puudub,
|
|
|
|
22 |
Kui ilma puudelt lang'tes peutäis roogu murdub.
|
|
|
|
23 |
Seepärast on see Loojast kindel elu säädus,
|
|
|
|
24 |
Et loodus sund saaks Looja auks kantud,
|
|
|
|
25 |
Mis rändajale juhiks ilma ligi antud;
|
|
|
|
26 |
Ei salli Looja seda, et sa tema orjaks heidad,
|
|
|
|
27 |
End hirmsa tegudega tema musta varju peidad,
|
|
|
|
28 |
Üks kutse, mis meid rändajaid siin kohe hoiab
|
|
|
|
29 |
On töö, mis palju nõtru, karitavalt sunnib,
|
|
|
|
30 |
Neid juhatades aususelle iga päev nei' kaasas kõnnib,
|
|
|
|
31 |
Et võiksid oma püha kohut täielikult tunda,
|
|
|
|
32 |
See eest mei' Loojal' jäädavat au anda.
|
|
|
|
33 |
Oh mõelge armsad Eesti õed, vennad,
|
|
|
|
34 |
Et igaüks siin ilmas olgu, nii kui seatud valitseja
|
|
|
|
35 |
Ja oma, Loojast antud omaduste, mis saand kurjaks talitseja
|
|
|
|
36 |
Et voorus lapsed leiaks ruumi kõigis,
|
|
|
|
37 |
Kes elu muudaks kujutatud paradiisiks.
|
|
|
|
38 |
Mei, vaesed, küll mei' kätte palju ustud
|
|
|
|
39 |
Oh häda! me' siiski hullemad kui paganad;
|
|
|
|
40 |
Mei talent, see voorusmärk on siiski aganad.
|
|
|
|
41 |
Veel õnnetum on see kes ütleb siin,
|
|
|
|
42 |
Et elu lõbuks loodud, naesterahvad, lust ja viin!! -
|
|
|
| |
|