|
|
1 |
Ükskord oli saadan põrgus,
|
|
|
|
2 |
Selle hirmsa häda orgus,
|
|
|
|
3 |
Üsna lendas suures mures
|
|
|
|
4 |
Just kui külma võetud vares,
|
|
| |
pag. 44
|
|
|
|
6 |
Kössutand sääl põrgu nurkas,
|
|
|
|
7 |
Vähe hinge tuksund kurkus
|
|
|
|
8 |
Et tema riik on haknud lõpma,
|
|
|
|
9 |
Pidand talle ennast tapma.
|
|
|
|
10 |
Üsna surnuks suretama,
|
|
|
|
11 |
Põrgud ärä põletama,
|
|
|
|
12 |
Aga nii kui seda teada,
|
|
|
|
13 |
On tema vägä targa peaga.
|
|
|
|
14 |
Kutsund kuradid kõik kokku,
|
|
|
|
15 |
Mis tema eest on jooksnud pakku
|
|
|
|
16 |
Vana saadan olnud väsind,
|
|
|
|
17 |
Hulga aja pärast küsind?
|
|
|
|
18 |
Kuulge lapsed mis me teeme,
|
|
|
|
19 |
Kust me endil väge saame,
|
|
|
|
20 |
Lähme kord veel ilma pääle
|
|
|
|
21 |
Abi otsma oma väele.
|
|
|
|
22 |
Katsume kõik tarkust läbi,
|
|
|
|
23 |
Ärge kartke, naeru, häbi,
|
|
|
|
24 |
Teeme kõik mis vähe võime,
|
|
|
|
25 |
Ehk me nõu läeb viimaks täide.
|
|
|
|
26 |
Siis nad hulkund ilma kaudu,
|
|
|
|
27 |
Raiund puid ja saagind laudu
|
|
|
|
28 |
Valand vaske, tagund tina,
|
|
|
|
29 |
Mõni põletanud nina.
|
|
|
|
30 |
Kaevand maad ja vedand mulda,
|
|
|
|
31 |
Otsind maa seest hõbe-kulda,
|
|
| |
pag. 45
|
|
|
|
33 |
Terase- ja rauatükid,
|
|
|
|
34 |
Pole neile iial mekkind,
|
|
|
|
35 |
Selgas kannud palka kiva
|
|
|
|
36 |
Pole süia annud iva.
|
|
|
| |
|