era202405370000
Järvamaa — Türi;
Viljandimaa — Paistu
Viidalepp (Viidebaum), Richard
1930
| Ell Ilves, snd. Ritson. Snd 1851 Paistu khk. Holstre vallas. Umbes 30 a. eland Türi kihelkonnas. Praegu: Türi khk., Särevere v., Taikse k. | ||||
| Tema eluloost: | ||||
| Vana Holstre mõisa maa peal ma olend sündind... Minu ema mõistis laulda, ma ise ka laulsin noorest peast - aga kas siis nüid on enam meeles need vanad luuled kõik... juba unustud ka. | ||||
| Valusid päivi olen mina vaene näind küll... Sest suadik, kui mehele sain, langesin nagu suriauku... Vaata, aga minu mees õiget surma ei surndki: ta poos enese ära. Tema oli olnud kurjas aiguses ja kartis kangesti, et see pidi lapse külge ka akkama. Ta oli kuskil näind niisugust last ja see olnud kõik kärnas ja kole... Tema ka kangesti kartis seda ja enne kui esimene laps sündis, ta poos enese ära... | ||||
| Aga kui laps sündis, põlnd tal äda midagi, oli puhas ja terve. Eks ma ise teand, et ma ise olin ka puhas, nagu emaihust sündind... | ||||
| Aga eks see olnd suur kurvastus küll, et ta omale otsa pääle tegi - ma jäin üksinda veikese lapsega järele... | ||||
| pag. 539 Pärast akkasid mind ennast ka kiusama, et ei tea mis minul ja lapsel pidi viga olema; ja talvel kange külmaga aeti Põltsamaale tohtre juure. - Oli juttu tehtud, et mina pean ka kurjas aiguses olema, ja vallavalitsus saatis küidimehega. Ma teadsin, et olin puhas ja ei ajanud vastu ka. Pärast kahetsesin muidugi küll... | ||||
| Tohter ütles, et Soosaare vallast on juba 2-3 inimest toodud tema juure tühja jutu pärast. Aga eks ma old rumal, et läksin, las oleks last tohtre koju tulla, kui tahtsid. | ||||
| Eks see oli kange külm ilm ja veikese lapsega - ja irm oli ka, - juba seal akkasid käima külmavärinad, ja pea lõhkus valutada. Selle järele olin 4-5 näd. soojas aiguses maas. - Ja pärast oli mul 15 a. vereaigus. Vere allikas joosis iga kord, kui tuli see aeg... Ega ma seda teand, et nii kaua saan elada. Mitu korda olin minemas ja päris suremas. | ||||
| Siis põllutööd ei võind teha, tegin näputööd. Eks ma ole pailu käsitöösi ja väljaõmblemisi teind. Sellepärast nüid silmad on armetud. | ||||
| Ainuke laps, mis mul oli, suri ka ära kahe aasta pärast. See oli jällegi mureks kurvastuseks. | ||||
| Aga jumal on mind siiski aidand! Praegu elan siin venna juures. | ||||
| Koolis käisin ainult ühe talve. Kirjutama põle õppind. Raamat oli selge juba enne kooli. | ||||