era203103010000
VirumaaRakvere l.
Sõster, Juhan
1936

Metadata

COL: Juhan Sõster
ID: ERA II 31, 301/8
INF_NIMI: Kustav Meikar
LLIIK_YHT: Laulud meelelahutamiseks (Naljalaulud) ; Murelaulud (Vaeslaps)
LOC: Rakvere l.
ZANR: jutt/uuem rahvalaul/regilaul
TMP: 1936
TYP: Imed + Ema haual
TYP_YHT: Imed + Ema haual

Pärast vana Kalevi surma tuli vana Kalevi vennapoeg Tark Tuuslar Lindat kosja. (Tuuslar = nõiavõimuline mees; tuus´ = nõiavaim, salavägi; tuusikas = nõiavõimuline; tuusitama = salavõimusi tarvitama). Linda ei tahtnud aga kellegile mehele minna, vaid "leinavaks leseks" jääda. Tuuslar ei olnud sellega rahul, sest temal oli lahke = Linda omale saamiseks kõige suurem õigus, ja ta võttis nõuks sel ajal, kui Kalevi pojad kodunt ära on, Lindat ära röövida. Sest on naene kord kodu, ei ta siis enam külasse ihalda. Nii saanudki Tuuslar oma ettevõttes niikaugele, et ta Linda kätte saanud ja teda seljas kandes mere poole jooksu pannud. Linda hakanud aga karjuma veel nii kangeste, et karjumine taevasse kuulunud. Pikker-taat võtnud noole, et kurjast karistada, sest ta arvanud, et Vanatühi jälle mingit kurja tegemas, ja sihtinud kurjategijale otsekohe selga. Et Tuuslar Linda "soolakotiks selga võtnud", et parem joosta oleks, sellepärast tabanud Pikkeri nool Irumäel Lindat ja muutnud ta seal kivimürakaks, mida Iruämmaks (ämm = Harjumaal - ema) hüitakse. (Lõuna Virus tähendab ämm - vanaema, kuna Põhja või Ranna-Virus ämm = naese, ehk mehe ema tähendab). Tuuslar peasenud aga palja põrutusega. Nüid näinud Pikker küll, kuda lugu oli, aga jumaliku tahtmise vasta ei ole rohtu. Rahvas aga austab veel tänapäevani Iru-ämma. Mõnikümmend aastat tagasi ei läinud keegi Virulane muidu Tallinna kui ta Iru kõrtsi juures hoost ei peatanud ja ise mäe peale ämma otsa ei läinud. Kes esimest korda ämma juures oli, seati kaksiti ämma selga istuma, mis juures ta pidi laulma:
    3  Iru ämm sa ämmakene,
    4  Kallis kasueidekene,
    5  Sea mu sammud sinnapoole,
    6  Kus need kuked kulda söövad,
    7  Kuked kulda, kanad karda,
    8  Aned haljasta hõbedat,
    9  Peened linnud peningiida
    10  Targad linnud taalderiida.
Selle juures ehitud "ämmal käija", kui võimalik, lilledega ära, ja siutud ämma otsas olemise ajal tal silmad kinni. Kes tema "ämma otsast" maha aidanud, see pidanud noorukesel enne lilledest pärja peast ära võtma ja ämma pähe panema ja siis vast tal rätiku silmade eest ära võtma. Ka muud lilled raputatud ämma ehteks, kui neid ämmalkäijal olnud. Vanem inimene, kes noorukese "ämmale" viinud, saanud noorukese käest Tallinnas "jalavaeva", või "liiku". Kes Iru-ämma otsas mitte pole käinud, vähemalt esimesel linnas käimise korral, see eksinud kohe linna ära.
Kui Kalevi pojad kodu tulnud ja näinud, et emat ei ole, arvanud nad kohe, et keegi kosilane ta ära varastanud, sest "vanal ajal varastatud naisi". Sellepärast läinud pojad ka sinna emat otsima, kust poolt enne kosilased käinud. Kuhu vanem vend läinud, ei tea, aga keskmine läinud Hiiumaale vana Hiiu poole ja noorem vend sõudnud Soome. Enne käinud noorem poeg aga isa haual isalt nõu küsimas:
    15  Kalevite noorem poega
    16  Läinud isa haua peale
    17  Kurba südant kergitama.
    18  Isa hauasta küsima:
    19  "Kesse liigub peale liiva,
    20  Kesse astub peale haua?
    21  Sõmer langeb silma peale,
    22  Kruusi kukub kulmudelle?
    23  Poega mõistab, kostab vasta:
    24  Noorem poega, vennikene,
pag. 304
    26  See'p see liigub pealla liiva,
    27  See'p see astub pealla haua,
    28  Istub mure muljutusel
    29  Kadund isa kalmu künkal.
    30  "Tõuse üles, taadikene,
    31  Ärka üles, isakene,
    32  Tule teeda näitamaie!
    33  Radusida rajamaije
    34  Kivi kõva ei kõnele,
    35  Paas on paksu, ei pajata,
    36  Tuuletuhin ei too teadust!"
    37  Isa kuuleb, kostab vasta,
    38  Taati kalmusta kõneleb,
    39  Mulla alta tõstab heale:
    40  "Ei või tõusta, poega noori,
    41  Ei või tõusta, ei ärata
    42  Kaljo rõhub kulmu peale,
    43  Kivi raske rinna peale
    44  Kulmu katvad kullerkupud,
    45  Silmi katvad sinililled
    46  Punalilled palgesiida!
    47  Tuuled pihtigu sul teeda,
    48  Õhud õrnad õpetagu,
    49  Taevatähed andku tarkust!"
    50  Noorem poega, poisikene,
    51  Kostab kalmukünka pealta:
. . . . . . . . . . . . . (Vahemised riad on ära ununenud.)
    54  Aga keelt ei ole kaljul,
    55  Sõnu iial tähte suussa!"
pag. 305 Isa haualt läinud Kalevipoeg mere poole, et Soome minna eite otsima. Enne käinud jalgsi vees, pärast hakanud ujuma. Öösel eksinud ta merel pilvise ilmaga ära ja sattunud õnneks Suursaarele. (Vana Kalev, keda soomlased ka Viru Piruks nimetavad, olnud nii suur, et Viru merest jalgsi läbi käinud. Ainult Mohnihauas - sügav koht Mohnisaarest kirde poole - olnud vesi nii sügav, et "üle saapa krae" tulnud. Aga Vana Kalev hüpanud sellestki kohast üle.)
Suursaarele jõudes olnud Kalevipoeg nii väsinud, veest väljagi pole viitsinud ronida, vaid jäänud magama, pool keha vees, pool kuival, uni olnud nii hea, ta nii kõvasti norsanud, et peened kividki krabisenud.
Saareneiu kuulnud seda imelist norskamist ja läinud vaatama seda ootamatut külalist. Kalevipoeg meeldinud nii saareneiule, et neiu teda kauemaks vahtima jäänud, kuni Kalevipoeg ärganud.
Ärgates hakanud Kp. neiuga sõprust sobitama. Tüdruk olnud järeleandlik ja hakanud Kalevipoega armastama, nii et viimaks piiri pole jaksanud pidada. Ägedatel kaisutustel karjatanud neiu nii kõvasti, et see saareeide kõrvu kostnud. Eit tulnud imeliku kiljatuse põhjust vaatama ja leidnud lapsed paha pealt.
Oma suuremaks õnnetuseks tunnud eit Kalevipojas oma mehe vennapoja ära, kelle õe ta ju noorena omale kasulapseks võtnud ja nüüd nooreks neiuks üles kasvatanud. Ei Kalevipoeg ega saareneiu ole sellest loost midagi teadnud, vaid nad pidanud teineteist võhivõõraks.
Veel suuremaks õnnetuseks pole saareeit oma suud pidada suutnud, vaid jutustanud noortele ära, missuguse halva teo nad korda saatnud. See mõjunud saarepiiga peale nii, et ta kõrgelt kaljult alla hüpanud ja enese ära uputanud. Tema kehast saanud Suur-Tütarsaar. See lugu kurvastanud saareeite veel rohkem, nii et see valus ja vihas Kalevipoega hakanud sajatama, et küll Soome sepa vanem poeg sulle su kuriteo kätte maksab, kelle mõrsja sa oled häbistand ja uputand. Sest saareneiu olnud Soome sepa vanema poja kallike.
See lugu mõjunud Kalevipoja peale nii raskesti, et ta läinud idapõhja (kirde) poole saare otsa, istunud kaljule ja hakanud jalgu vees solgutama.
    70  Muremõtteid mõlgutelles,
    71  Jalgu veessa solgutelles,
    72  Loksutas ta lahekese
    73  Laente varjuks laevadelle.
Selle Suursaare ainukese sadama kaldal on Kalevipoja istumise ase veel tänapäevani näha, - suur lohk kalju sees, mida merimehed Kalevipoja p. asemeks hüüavad. Suursaarelt läinud Kalevipoeg Soome Tuuslari talusse, kust ta emat asjata otsinud. Vana Tuuslar pole ka enne ütelnud, mis õnnetus Kalevipoja emaga juhtunud, kui Kp. selle mõega omale lubanud osta, mille Tuuslar Vanale Kalevile teinud. Sest niisuguse riistapuuga, mille Kalev omale teha lasnud, pole teistel inimestel midagi olnud peale hakata. Kui kaubaga kokku lepitud, saanud Tuuslar rõemsaks ja ütelnud meeleheas ära, mis õnnetus Lindale juhtunud. See kurvastanud väga Kp-ga ja ta nutnud nii ärdaste, et ta pisaratest seitse järve saanud. Siis aga kogunud Kp. ennast ja kibeduse asemele viha tõusnud ta hinge, mille mõjul ta Tuuslarile ütelnud, et saatuse salajal seadel isa ülekohus juba pojale kätte olla maksetud. Seda kuuldes karanud Tuuslari vanem poeg Kalevipoja kallale, et tehtud kuritööd kohe kätte maksta, kuid vägevamale jäänud võit ja Kp. löönud isale tehtud teraksega vastase pea maha. Seda nähes hüüdnud Tuuslar sajatades:
    76  Veri ihkab vere hinda,
    77  Veri verd peab tasuma!
    78  Murdjal mõegal pole mõistust,
pag. 308
    80  Raud on raske rabama.
    81  Salasõnad seadku saatust,
    82  Kandjat ennast tabama!"
Raske südamega pööranud Kalevipoeg sammud koju poole. Kuid juba üle lahe silmitsedes näinud ta, kuda vanatühi Virus asju oma tahtmise järele ajanud. See ärritanud Kalevipoega nii, et ta Vanapaganat Soomest kividega loopima hakanud. Vanapagan pannud kivide eest leikama, aga kivid jäänud Viru randa maha, kus nad veel praegu Soome kaljutükkidena seisavad.
Kalevipoeg tulnud jälle Suursaare kaudu Virusse ja maganud Suursaarel väsimust puhates seitse päeva ja seitse ööd, nii et Suursaar keskkohalt nõkku vajunud.
Suursaarelt tulnud Kalevipoeg Viru randa Viru-Nigulasse, või Muhu randa. Ta kihutanud sealt sortsilased minema ning ehitanud sinna oma ilusa talu, mis praegugi Kalevipoja nime "Kalevimõis" kannab.
Kui teated Kalevipoja möllamise kohta Soomes Suursaarele jõudnud, ehmatanud ka saareeide oma tütar nii ära, et ta kurvastuses kaljult alla hüpand ja enese ära uputanud, nagu ta kasuõde enne teda1
Tema kehast tekkinud Väike Tütarsaar. Siin jääb selgusetaks saareeide tütre surma põhjus, mida mitte teada pole saanud. Ühe arvamise järele tappis Kp. ka Tuuslari ära, teise arvamise järele kaks Soome sepa = Tuuslari poega, kellest noorem saareneiu kallike olnud, aga puuduvad põhjused ja tõsine selgus J. S.
.

1 Tema kehast tekkinud Väike Tütarsaar. Siin jääb selgusetaks saareeide tütre surma põhjus, mida mitte teada pole saanud. Ühe arvamise järele tappis Kp. ka Tuuslari ära, teise arvamise järele kaks Soome sepa = Tuuslari poega, kellest noorem saareneiu kallike olnud, aga puuduvad põhjused ja tõsine selgus J. S.

Contains poems