era206206730009
LäänemaaKullamaa
Põldmäe, Rudolf
1923

Metadata

COL: Rudolf Põldmäe
ID: ERA II 62, 673/6 (9)
INF_NIMI: Voldemar Riimann
LOC: Kullamaa khk., Piirsalu v.
ZANR: muinasjutt/regilaul
TMP: 1923

Käo sündimine

Elas ükskord üks tige naene. Temal oli kaks tütard, oma ja võõras. Esimest armastas ta, ega käskinud seda mingisugust tööd teha. Selle vastu vihkas aga ta teist kuidas aga sai. Ühel päeval käskis ta teda põhjata nõuga kirstu vett kanda, ise aga vaatas kirstu juures ja peksis teda sellepärast, et ta nii pikaldaselt käia ja vee maha lasta jooksta. Viimaks sai ta süda nii viha täis, et ta võõra tütre kaela pidi kirstu kaane vahele pigistas, kui see kirstu vett tilgutas, ja ta ära kägistas. Siis võttis ta võõrastütre surnukeha ja viis toa taha paksu männikusse, kus tulease seisis. Sääl pani ta surnukeha patta, keetis ära ja viis isale süüa.
Nüüd käskis ta oma tütard kondid kokku korjata ja metsa kännu pääle viia. Teisel päeval olivad kondid juba kokku kasvanud ja verisulel olevaks linnuks muutunud. Kolmandamal päeval lindas lind minema ja laulis:
    6  Ema mu vere valaja, kukku,
pag. 675
    8  Õde mu kondi koristaja, kukku!
Isa kõneles sellest loost vanamoorile, see ei lausunud sõnagi, et tema sellest midagi ei teadvad.
Neljandama päeva hommiku oli kägu juba tare harjal ja laulis:
    13  Tule välja isakene, kukku!
    14  Annan sull' raudkübara, kukku!
    15  Tule välja õeke, kukku!
    16  Annan sull' kuldkee, kukku!
Kui kõik oma kingitused kätte olivad saanud, laulis kägu ka emale:
    19  Tule välja emake, kukku!
    20  Annan sulle jahukivi, kukku!
Vanamooril oli hea meel, et ta kingitust saab. Kui ta parajasti uksest välja astus, viskas kägu talle jahukivi kaela. Nii sündis kägu ja kuri ema sai oma palga. Praegu räägib rahvas, et see ikka mingisugust surma ette kuulutavad, olgu ta inimene või loom, kui kägu toaharjal laulda.

The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.

Similar poems