Umbes kolm aastat tagasi käis minu talus Aaspere vallast Võipere külast vanamees Mahkvei ehk praeguse uue nimega Jaan Muruväli. Sain talt teada, et mäletab vanu jutte. Ühtlasi tõi neist kuuldavale kaks pikemat jutustust. Ühe neist saatsin ERA-le 7. III. - 36 a. ja teine leidub tänases saadetises (nr. 12). Ta lubas edaspidi veel jutustada ja selleks minu juure tulla. Kuid ta ei tulnud. Minu sellekohasele hilisemale kutsele vastas, et temal ei olevat aega tulla. Samati puudus ka mul aeg tema juure minemiseks. Alles 7. märtsil käisin tema kodus Vasikatkul, Võipere vanas koolimajas, jutte kirjutamas. Töötasime kella 11-st kuni kella 18-ni. Siis hakkas mul käsi randmest valutama, ja töö jäi pooleli. Lubasin edaspidi tagasi minna. Koju jõudes ei leidnud ma kirjapandud materjali taskust, mispärast kohe järgmisel päeval tagasi läksin. Olin kirjutise sinna unustanud. Ka sel päeval kirjutasin 6-7 tundi. - Kümme tema juttu saatsin ära Teile 13. III. - 36. Saatmata jäid siis veel 7 juttu. Neist leidub käesolevas saadetises kuus (nr. 11-16) ja tema isa Madi elulugu. 8. III. alustas ta ka enese eluloo jutustamist. - 30. märtsil käisin jälle tema jutustusi kuulamas. Jõudsin seekord üles kirjutada 22 juttu. Kaks juttu oli ta lasknud vahepeal üles kirjutada. Sain talt veel teateid õitselkäimisest. Viimastest juttudest leidub tänases saadetises kaks juttu nr. 17 ja nr. 18. Järge jäävad ootama 23 juttu. Neist on küll üks jutt - nimelt jutt õpetajast ja köstrist - liig tuttav. - Oma eluloo lubas ta ise üles kirjutada, sest jutustades ei tulevat hästi välja. - Loodan, et mõlemad elulood ka Teile huvitust pakuvad. Et kirjutamine pooleli jäi, pean veel millalgi tema juure minema. Temalt on võimalik veel palju materjali paberisse panna, sest küsimusi pole veel jõudnudki talle esitada. -
Edasi teatan Teile, et kooliõpetaja Hermann Länts, kes pärit Salatse külast (Haljala khlk.) ja kes juba umbes 20 a. tagasi surnud, on järele jätnud kaunis suure kogu vanu jutte, laule ja mitmesuguseid muid teateid vanemast ajast. See materjal oli tema laste, kolme tütre ja ühe poja hoiul, kes elavad tema talus "Läänel" Salatse külas. Teadsin selle kogu olemasolust juba ammugi, andsin neile isegi nõu isa kogutud vanavara saata Tartu, aga et neil ei paistnud selleks huvi olema, siis jäi asi soiku. Siiski ma asja ei unustanud, vaid püüdsin vahetevahel järele kuulata, kas materjal alles ja kas nad peaksid seda välja andma. Märtsi algul käesoleval aastal esitasin Sven Läntsile küsimise, kas ta mitte nõus ei oleks oma isa vanavara kogu mulle ERA-le saatmiseks kasutada andma. Et ta sellega päri oli, siis tõin 27. märtsil kogu oma koju. Kõigepealt kaalusin selle ära: paberi hulk on 4 naela. Pealiskaudsel järelvaatusel selgus, et kogus on üle 200 mitmesuguse sisuga juttu ja jutustust, mis on kogutud enamiste Haljala khlk-st ja eriti tema elukoha ümbrusest. Laulud, millede arvu pole jõudnud täpselt kokku võtta, on osalt kirjutatud üksikute lehekeste (1/8 pgn.) peale, nagu jutudki, aga osalt puhtalt. Temal olnud nõu laulud ja muu materjal trükki anda. Kahjuks puuduvad mõned puhtalt kirju- tatud poognad. Osa materjali on kirjutatud kiirkirjas, osa võõras keeles. - Kõik see materjal tuleks toimetada ERA-ni, kuid ma ei tea, kuidas sellega hakkama saan. Kõige lihtsam oleks muidugi kõik tervena Teile saata, aga ma pole veel kindel, kas lapsed nõus on oma isa kirjutistest loobuma. Ümberkirjutamiseks kuluks tublisti aega. Aeg on mul aga liig piiratud, seda rohkem, et mul mitmed allikad teada on, kust vanaaja teaduse vett saaks pumbata. - Olgu kuidas on, siiski on mul väga hea meel, et see rohke materjal alles on. - Hermann Länts oli väga haruldane inimene, kellest oleks mõndagi jutustada.
Siis on mul veel teatada, et Kõldu küla lähiduses Kavastus elab umbes 70 aastane talupidaja Juhan Vebermann, kellelt võiks saada mitmesuguseid teateid vanema aja kohta. Nimelt on temal alal hoitud kogu isa või naiseisa päevaraamatuid, mõnesuguste ülestähendustega ja muid vanemaid raamatuid. Siin küll karta ei ole, et need raamatud ja kirjutised kaduma võiksid minna, sest temal on keskkooli haridusega poeg, kellel kavatsus edasi õppima minna ja selleks otstarbeks omale praegusel ajal Rakveres tundide andmisega raha kogub. See poiss on vanastajast ja tema sündmustest väga huvitatud. Temal peab olema kogutud suur hulk vanu raamatuid. Küll ta neid juba ise kord sinna paigutab kus nende õige koht on. Oleks soovida siiski kui Teie is. Vebermannile vanavaraasjas kirjutaksite. Võib olla on ta nõus kohe osa vanemat materjali Teile välja andma. Vebermannid on Rootsi päritoluga. Üks nende esiisa olnud kangur (Veber), kelle juures ümberkaudsed mõisnikud käinud. Hiljem on sõnale Veber juure lisatud sõna Mann, millest siis Vebermann. Vebermannisid on mitu perekonda ja kõik enam-vähem haritud, teadushimulised inimesed. Vist on neil omal ajal ka suhteid vennaste koguduse liikmetega olnud, nagu Juhan Vebermann mulle linnas kokkupuutudes muuseas (3 apr.) jutustas. -
Siis elab Kavastus veel teine vanem talupidaja Johannes Ederberg, kes on praost Ederbergi sugulane. Ka temal on olemas rohkesti raamatuid. Ka teab ta palju jutustada oma ümbruse vanematest sündmustest, mõisnikkudest jne. Kahjuks ei ole ma senini mahti leidnud temaga lähemasse ühendusse astuda, et temalt midagi vanavarasalve koguda. Tema ainukene poeg sai sõjas surma ja ei ole seega kedagi, kes tema teadmisi üles tähendaks. Loodan varsti tema jutule minna. Küsimuskavad X ja "Rahvapärimuste Selgitaja" nr 2 olen kätte saanud. Ühtlasi avaldan Rahvaluule Arhiivile südamlikku tänu lubatud kr. 25.- eest. Kasutan seda vanavara kogumise töös ära, eriti laulikute ja jutustajate suu niisutamiseks, sest
10
laulija lagi põleksi,
11
jutustajal kõrbeb kurku.
Teise rea asemel on rahvasuus:
14
jooja kurku kõrbeneksi.
Tuttav on ka laulusõna:
17
Ega me rahata laula,
18
Kopikata suud kuluta.
Parimate tervitustega J. A. Reepärg. Kõldus 5. aprillil 1937 a. Salatse p.-ag.
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted
alignment algorithm
(Janicki, 2022)
on sequences of verses.