|
|
1 |
Kui aasta ümber jõudis tuhat üheksasada kuus,
|
|
|
|
2 |
siis algasid Saaremaal koledad lood,
|
|
|
|
3 |
neil kallistel pühade ööl
|
|
|
|
4 |
tegi sõavägi Saaremaal koledat tööd,
|
|
|
|
5 |
siis esmalt läks Jõeri see sõaväe ulk
|
|
|
|
6 |
ja järel neil marssis sääl rüütlite salk,
|
|
|
|
7 |
sääl saatsid nad korda see mõrtsukatöö,
|
|
|
|
8 |
vist kõigil veel meeles see kohutav öö,
|
|
|
|
9 |
kui ohvitser kamandas: "Andke nüüd tuld!"
|
|
|
|
10 |
Siis eestlaste verega määriti muld,
|
|
|
|
11 |
säält läksid nad Paide ja mõtlesid teel,
|
|
| |
pag. 288
|
|
|
|
13 |
nüüd võtame kinni see kirjutaja veel,
|
|
|
|
14 |
siis võtsid nad kinni sääl keda nad said
|
|
|
|
15 |
ja enestega seltsis nad edasi tõid,
|
|
|
|
16 |
õhtu ilja me jõudsime Kuressaare veel,
|
|
|
|
17 |
sääl pimedas keldris ju nädalat viis
|
|
|
|
18 |
meid oiti sääl varjul, ei armu polnd siis,
|
|
|
|
19 |
maailmast on otsas kõik alastuse arm,
|
|
|
|
20 |
meid iga päev ootab see poomise surm,
|
|
|
|
21 |
meid madrused vahtisid, püssid neil käes,
|
|
|
|
22 |
veel tugevad trellingud akende ees,
|
|
|
|
23 |
siis anti meil tääda õhtu ilja kord veel,
|
|
|
|
24 |
laev sadamas valmis ja valmistab teel,
|
|
|
|
25 |
siis toodi meid välja säält võlvide alt
|
|
|
|
26 |
ja sadamas ootas see rüütlite salk,
|
|
|
|
27 |
siis madruste ridad vahelt meid läbi aeti
|
|
|
|
28 |
Ja püsside saatel meid Roomassaare väeti,
|
|
|
|
29 |
kui astusin laeva, siis mõtlesin veel:
|
|
|
|
30 |
"Kui kaugel on ots sel kardetaval teel?"
|
|
|
|
31 |
Kas Peeterburi piiril või Riiamaa raal,
|
|
|
|
32 |
või põhjamaa paksude metsade maal,
|
|
| |
pag. 289
|
|
|
|
34 |
laev sadamasillast end lahti nüüd lööb
|
|
|
|
35 |
Ja minu silm viimast kord Saaremaad näeb,
|
|
|
|
36 |
mu vaade sai segatud suitsust ja veest
|
|
|
|
37 |
ja Kuressaar kaob minu silmade eest,
|
|
|
|
38 |
oh meri, suur sügav, veel üksnes näen sind,
|
|
|
|
39 |
su kiikuvad laened need kannavad mind,
|
|
|
|
40 |
me sõitsime õhtu, veel enne poolt ööd
|
|
|
|
41 |
siis lõpetas masin oma kiikuvad tööd,
|
|
|
|
42 |
siis Riias Düüna kaldal, kus rauast on aed,
|
|
|
|
43 |
kuu kahvatu valgus see teretab meid,
|
|
|
|
44 |
öö pimedas vaikusel seisin ma sääl,
|
|
|
|
45 |
kus sillad kõik säravad tulede vääl,
|
|
|
|
46 |
meid madrused viimaks ja ohvitser ees,
|
|
|
|
47 |
tal paber, kus vangide puudused sees,
|
|
|
|
48 |
ta risti ja põigiti uulitsaid viis,
|
|
|
|
49 |
et igat meest piinaks see väsimuse piin,
|
|
|
|
50 |
siis lahti läks uks, mis teras ja raud,
|
|
|
|
51 |
kus taga on vangide noorusel aud,
|
|
|
|
52 |
säält sisse nüüd astub see Saaremaa mees,
|
|
|
|
53 |
mu süda kord priiuse järel veel kees.
|
|
|
| |
|