| |
Kui teenija või karjalaps oli sõnakuulelik olnd, siis anti talle kas sitsirätik või jakiriie. Eale teenijale tehti ka pulmad ja leeritati, siis muidugi, kui 2-3 aastat oli teenind, kisse 1 või 1/2 aasta pärast akkas ennast kulutama. Teenijatele nellaba õhtu anti ikke oma sukki pa- randada. |
|
| |
|
|
| |
Tuleõnnetust kannatajale anti ikke riiet, vilja ja muud, mis tal tarvis oli toetamiseks. Külas leidus ka inimesi, kis aitasid ka uut maja üles ehitamas, tõid palka metsast ja raiusid üles seinad ja tegid katust. Aga ega kõik ka aidand. |
|
| |
|
|
| |
Kerjused keisid ikke "külakorda", olid iga pää isi peres. Nüid on vaestemajad, ega vanasti seda põlnd. Siis see asi oli veel ullem, santide kääst nõuti koguni maksusi. Kui mo isa-isa talitaja oli, siis iga sant pidi pearaha maksma. Mo isa-isa saand selle eest veel peksa, et santide pearaha olnd võlgu. No, kus sa sandi kääst võtad? Santidel oli vaba elu, võisid seal käia, kus tahtsid. |
|
| |
|
|
| |
Vanasti olid mustlased suure au sees, neist peeti väga lugu ja kardeti neid, nad olid ju suured nõiad, nendele anti rohkesti. Kui mustlane õnnistas, siis oli see ka õnnistatud ja ta sajatamist kardeti väga. |
|
| |
|
|
| |
Ega kerjusele keegi mudu and, ta pidi ikke laulma või mudu lugema. Ükskord üks sant akand lugema: "Issa meie, pühitsetud sikut sakut sinu nimi". Põle osand peast, peremees, kis raha and, ütelnd: "Ah, jäta järele, sa lugeda niikuinii ei oska, laula parem üks salm." Ega sant põle ka kade olnd, pannud kohe peremehele vastu: |
|
| |
|
|
|
|
11 |
Vitt oli läinud Virumaale,
|
|
|
|
12 |
Viie vesialliga,
|
|
|
|
13 |
Kuue kirtsikõrviga,
|
|
|
|
14 |
Mehed aga mõtelnd mõisniku,
|
|
|
|
15 |
Naised Narva päiliku,
|
|
|
|
16 |
Tüdrukud türgi upslari;
|
|
|
|
17 |
Tulid aga poisid, tundsid poisid
|
|
| |
Siis sant sai nii pallu, kui talle lubati. Mudu nad laulsid ikke kirikulaulu salmisi. Kui leerilapsed lahti said, siis kirikuvaesed seisid "Jeesuse torni" all, 12 santi istusid vaeste pingil. Siis anti nendele kanikas leiba või mõni kopik raha iga leerilaps pistis sandile peosse. Kui jälle mõni tähtis peremees või perenaene suri, siis omaksed jagasid santidele jälle kanikaid. Samuti kogusid nad endid kokku pulmade ajal või mõnel muul tähtsamal puhul, siis neile ikke pisteti pihku midagi. Enni olid kirikutes korjamise karbid, topsikud olid pik- kade ritvade otsa pandud ja all oli veel pisike kell. Siis kirikumehed keisid nendega ringi, üks meeste pool ääres ja teine naeste pool ja kolistasid tukkuja nina all kellukesega. Ei nüid põle neid enam ühti, ainult vaestekarp veel seisab kiriku ukse kõrvas, ei muud põle. Mõni paneb sinna sisse siis kui tal lähedalt omaksest on keegi surnud. Siis sandid õnnistavad ja paluvad surnu inge eest. |
|
| |
|
|
|
| |
*1 Värsid on tsenseerimisel kinni kleebitud.
|