| |
Muinas jutt.
|
|
| |
Ütel imäl ol ütessä poiga ja ütte oll jäl' rasõhõt. Pojah kaiva' õt veiga pall´o saasõ veljo, lääme' mii' ütessä tükkö ar mõtsa. Ütlevä' imäle kui' saasõ tütär siss tulõmõ tagase kui' saa-i' ne' tulõgõ-i', lääme joh umma pääd elämä. Imä kui' sünn(ü)s poig siss panõ' kirvõs katusõ har´a otsa, a'a kui' sünn(ü)s tütär siss panõ' langalõim katusõ otsa. Ne imäl sündöge tütär, imä pand langalõimõ katusõ otsa. A'a vana kuri arge vaeld pand kirvõ katusõ otsa. Pojah kaiva' mõtsast õt jälge' sündün imäl poig, lää-ei' mii' inäb kodo, ne' lätsiväge' ar mõtsa kavvõndõhe, sääl nakseva' eis ütessä keske elämä. |
|
| |
|
|
| |
Sõsarõgõno kasve joh hää suurõst, tiiä-s ummist vel´öst midäge, küläh tõõsõ' tütärlatsõ kõik tsusõva timmä õt, üts sõsar ja ütessä veljä a'a noh jääs üttege. Tal' läts veiga' hallõst tuu üle ja nakkas imma pallõma, küdsä' mullõ kuust kuklikko ja päävä päts ma' lää umma veljo kaema kas ma' lövvä ar. Läts-ne koh löüse tulõ asõmõ sääl jäl' veer'd kuklikko ja laul, |
|
| |
|
|
|
|
6 |
veerü', veerü' kukelo,
|
|
|
|
7 |
siin om mu vele üüd maano.
|
|
| |
Timäga läts ka ütte' vanakur´a tütär, vanakuri veerd jäl' hobositta. |
|
| |
|
|
|
|
10 |
Veerü', veerü' hobo sitto,
|
|
|
|
11 |
siin om mu vel´o üüd maano.
|
|
| |
Niimuudo lätsivä edese, tull lõunaaig, jäl' löüseva tul asõme ja veer'd jäl' kuklikko ja ütel, |
|
| |
|
|
|
|
14 |
veerü', veerü' kukelo,
|
|
|
|
15 |
siin om mu vel´o lõunad söön(ü) '.
|
|
| |
Vanakura tütär ka' veer'd jäl' hobositto, |
|
| |
|
|
|
|
18 |
veerü', veerü' hobo sitto
|
|
|
|
19 |
siin mu vel´o lõunad söön(ü)'.
|
|
| |
Lätsivä viil veidokõtsi maad, nee nakkas joh velekeste maja nägema. Sõsarõ hää miil tuu üle. A'a' vanakur´a tütär ütel õt, sa' sülgä mullõ suuhtõ, kui' sülgä-i' siss ma' su' süü ar, midäge tettä pidi sülgämä süläs ne ' kur´a tütär sai sõsarõ näolitsest ja' sõsar sai kur´a tütre näolitsest. Läävä' tarrõ, veleh võtva vanakur´a tütre sõsarõ päähä häste vasta, a'a uma sõsarõ pandva vanakur´a tütre päähä tseakarja. Uma sõsar ikk kar´a man ja laul, kuts siss kadastikust rakõkõist (pin´nkõnõ) |
|
| |
|
|
| |
pag. 561
|
|
|
|
23 |
rikõõ-rakõõ,
|
|
|
|
24 |
tuu mu ütsä vele rõiva
|
|
|
|
25 |
ja katsa vele kapuda,
|
|
|
|
26 |
rikõõ-rakõõ.
|
|
|
|
27 |
Keä om sedä inne nännö, -
|
|
|
|
28 |
inne nännö mustõ' kuuln'
|
|
|
|
29 |
üts sõsar ütessä velja;
|
|
|
|
30 |
tuuge pante tsigurest, vigurest
|
|
|
|
31 |
külä kar´a kaitsjast,
|
|
|
|
32 |
vell´ö tsea hoitjast.
|
|
| |
Sõsarõgõsõ kutsmise pääle tull rakõgõnõ mõtsast karbikõnõ kaala', pand sõsarõ mano maalõ ja eiske läts mõtsa' kadastikko. Sõsar võtt siss kõik rõiva karbi seest ja laot ilosahe lakk´a nurmõ pääle, üts veli kaes kotost et olõ-i' s´oo uma sõsar mis kotto' om, uma sõsar om kar´ah. Kuts vanakur´a tütre kullõma, kullõ' mis kar´us laul. A'a - timä aase vana esä lööguise, timma panku-i muialõ õdago süümä kui' tsiko mano. Tull õtak vanakur´a tütar sööse lavva man verrev liud nõna all ja verrev luits veere pääl. A'a uma sõsar sööse tsiko man. Tulõ hummok, üts veli sai kül' arvo et s´oo olõ-i' uma sõsar, a' tõõsõh veleh es saake arvo, mõtleva õt õks uma sõsar jääse kodo. Ne' katõsa velja jälge' saatva uma sõsarõ karja a' - üts veli keä arvo sai tuu inäb es saada', tuu kai õt asi om halvastõ. Noh hääkene kül' ne sõsar jälge' kar´a man laul nii sama kui eeläge'. |
|
| |
|
|
|
|
35 |
rikõõ, rakõõ,
|
|
|
|
36 |
tuu mu ütsä vele rõiva
|
|
|
|
37 |
ja säitsme vele kapuda,
|
|
|
|
38 |
rikõõ, rakõõ
|
|
|
|
39 |
keä om sedä inne nännö,
|
|
| |
j.n.e.
|
|
| |
Tull jälge' rakõkõnõ mõtsast karbikõnõ kaalah, sõsarõgõnõ nii kui' innege laod rõiva lakk´a nurmõ pääle. No kuuld joh tõõnõ veli ja kuts vanakur´a tütärd kullõma. Kullõ mis kar´us laul, a'a täl ikkäv siss aase vanaesä lööguise, timä muialõ kõlba-i õdago süümä kui' tsiko mano. Jälge' õdago vanakur´a tütär sööse lavva mann, a'a uma sõsar tsiko man. Tõõnõ veli nakas ka arvo saama, et kuis ta niimuudo kar´a man laul, olõ-i' inäb asi häste, uma sõsarõga om midäge juhtun kui' timä nii ineto om. Ne tõõsõ hummogo inäb saadagi' tõõnõ veli karja, saatva õnnõ säitse veljä. Sõsar jällge' kar´a man laul umma laulo. |
|
| |
|
|
|
|
43 |
rikõõ, rakõõ,
|
|
|
|
44 |
tuu mu ütsä vele rõiva
|
|
|
|
45 |
ja kuvvõ vele kapuda,
|
|
|
|
46 |
rikõõ, rakõõ
|
|
|
|
47 |
keä on sedä inne nännö,
|
|
| |
j.n.e.
|
|
| |
Niisama tulõ rakõkõnõ mõtsast, karb(i)kõnõ kaala'. Sõsar tege nigo innege laotas rõiva lakk´a nurmõ pääle ja laul edese. Nikavani' kui' kõik velekese' saiva arvo et asi om halvastõ, uma sõsar käüse kar´a' a'a vanakur´a tütär uma sõsarõ iist kotto'. Lasõke-s inäb tõõsõl hummongol karja umma sõsard, võtiva hindä mano ja hoiõva häste. A'a vanakur´a tütre vissevä suurtõ här´ä sarve otsa, sääl härä' lahiva purrust ar nii õt, koh suu sääl sooligo, koh maa sääl massa. Ne' saiva' vanakur´a tütrest vallalõ. Ne' jutul ots. |
|
| |
|
|
|
| |
|