era216703830000
Harjumaa — Tallinn
Grünthal, J.
1937
Endiseaegsed kõrtsid |
||||
| Lubasin kõrtsidest pikemalt kirjutada, kasutades oma isiklikku äranägemist, üle nelikümmend aastat tagasi, kui ka kuuldud jutustusi, vanematelt meestelt, kes elasid umbes sada aastat tagasi. | ||||
| Sada aastat tagasi ja veel hiljem võis kõrtsid maal jagada kolme kategooriasse: | ||||
| 1) kõrtsid teemeestele suurte teede ääres, | ||||
| 2) kirikukõrtsid kirikute ümbruses, | ||||
| 3) nurgakõrtsid ühe või teise metsatuka ääres ehk jälle vähem käidavate teede ääres. | ||||
| 1885-1895 aastate vahemikus tuli mul läbi sõita järgmised suuremad maanteed: Tallinna-Tartu üle Põltsamaa, Tallinna-Viljandi; Randalu maantee kuni Türini, Piibe maantee; teised maanteed olid vähem tähtsad ja ei saanud palju sõidetud. | ||||
| pag. 384. Esiteks Tallinna-Tartu Tartu maantee. Tallinnast algades oli esiteks Tallinna Torupilli kõrts. Torupilli kõrtsi ma ei näinud, ega tea ka praegugi, kus ta asus; pidi olema Tallinnas Tartu maantee ääres. Tartlastel ja üldse, kes Tartu maanteed mööda Tallinna koormaga tulid, oli ta hästi tuntud ja kodune. Tallinnast välja sõites Ülemiste järve ääres oli Järveotsa kõrts, siis Mõigu, Lehmeloo, Kännu, Assaku, Vaida-Aru, Kose-Risti, Rõõsa, Anna-Kabeli, Põhjaka, Aniküla, Käsukonna, Lõimetsa, Adavere-Aru, Adavere-Suure. Kaugemale ei ole enam meeles ja vahepealsete nimed on ka unustatud, olid ka mitmed juba siis kuivad ja ümberehitatud. | ||||
| Lõimetsast Viljandi poole minnes olid kõrtsid: Pahajänese, Paia, Raudoja, Kurla, Jaska kõrtsid ja muud. | ||||
| Randalu maantee ääres olid Tõdva, Katenlapi, Miliste, Tohiso-Sillaotsa ja teised. | ||||
| pag. 385 Aegviidust Järva-Jaani kiriku poole tulles olid Jänedi ja mitmed teised. | ||||
| Üldse Tallinnamaal olid kõrtsid suurte teede ääres kahe ja kolme kilomeetri kaugusel üksteisest; Riiamaal olid kõrtsid suuremad ja palju harvemini. | ||||
| Vanematel meestel oli täpselt teada, missugune kõrts oli soe ja ruumikam, aga ka, kus oli lahkem kõrtsimees ja kus külajoodikud teelisi vähem tülitasid. | ||||
| Välispidiselt olid kõrtsihooned ehitatud kolmes stiilis: 1) ühe hooviga, 2) kahe hooviga ja 3) esiküljel kõrtsitoa kohal postide rida, mille taga oli pika pingiga ulualune. Kus kõrtsi esikülg oli postidega, siis esikülg alati oli päikese pool. See ulualune oli nähtavasti mõeldud suvel "peenema" rahva jaoks. | ||||
| Siseruum oli jaotatud järgmiselt: eestuba rahva ja teeliste tarvis pika laua ja pingiga, saksatuba, kuhu võisid minna priviligeeritud inimesed, müügiruum, sahver, lõpuks kõrtsmiku eluruum. | ||||
| Eestuba oli mulla- või kivipõrandaga ja suure kerisega-ahjuga. Ahjusuu oli enamasti nii suur, et kubu hagu korraga läbi läks. Mõnikord pandi viis-kuus kubu korraga ahju. Tallinnamaal oli kõrtsid enamasti palkidest ehitused, hoovid paekivist seintega, katused õlgedest ja ühe korstnaga. Kõrtsimehi Tallinnamaal nimetati harilikult kõrtsmik. Riiamaal olid kõrtsid Tallinnamaa omadega võrreldes mõisad ja kõrtsimehi nimetati kõrtsihärrad. Tallinnamaa kõrtsides oli alati lai jutt ja lõbus naer. Riiamaa kõrtsides istusid alati kaks meest koos ja rääkisid nii tasa, et kolmas ei peaks kuulma, vähemalt nende ligidalt mees. Kaugelt võõras võis ennemini kuulda. Riiamaa kõrtsides jutt käis alati mingisuguste protsesside ja hemgeldamise ümber, kuna Tallinnamaa mehed kõrtsides niisuguste juttudega ei tegutsenud. | ||||
| Kus aga kõrtsid iial olid ja missugused nad ka olid, aga koolimajadega võrreldes olid nad mitu korda nägusamad, paremad ja enam armastatud kui koolimajad. Niisamuti ületasid kõrtsmiku sissetulekud kümnekordselt kooliõpetaja sissetuleku. Oli kooliõpetaja palk sada rubla, siis oli kõrtsmiku puhastulu tuhat rubla. Näiteks oli Järvamaal Peetri kiriku juures Ränga kõrts, kõrtsmik kuue aastaga tegi kuus tuhat rubla puhast. Oli see nüüd missugune tahes külaelanik, vallavanem, vallakirjutaja või valla volimees ehk kiriku vöörmünder, - keegi ei nimetanud sõnagagi, et kõrts kulutab, aga koolimaja kohta oli kõigilt poolt nurinaid. Oli kooliõpetaja ja kõrtsmik korraga kusagil pulmas või muidu õhtul kusagile võõrsile kutsutud, siis kooliõpetaja kõrtsmiku seljataga ei paistnud väljagi. | ||||
| Üldse olid kõrtsid paljudele kõrtsmikkudele suureks rahaallikaks. Mõni kõrtsmik, kes kauemat aega oli kõrtsi pidanud, oli omale kapitali kogunud mitukümmend tuhat rubla. Siiski, kõrtsmikud, kes kauemat aega kõrtsi pidasid, läksid maokaks. Nende lapsed aga, ja iseäranis kolmas ja neljas põlv, kui seda juhtus veel järel olema, olid nõrga tervisega, vaimlise töö juures lõdvad, surid varakult, ja avaldasid aeg-ajalt joobnud inimese muljet. Tüüpiline näide on Kadaka kõrtsmikust Freimannist Juuru kiriku juurest, siis Käsukonna kõrtsmikust Burgist Järvamaa ja Viljandimaa rajalt. Russalu maantee ääres oli Kükita kõrts, kõrtsmikul oli ainus laps - tütar, - aga väga piiratud mõistusega. | ||||
| Viimasel ajal olid kõrtsirendid kallid. Tallinna sadama kõrts maksis Pfaffile 4000 rubla renti, Amblas Udu kõrts maksis 2000 rubla renti. Rakke vaksali ligidal Ülesoo kõrts 1300 rubla renti, mis sel korral oli suur raha. | ||||
| Suurte maanteede ääres olevad kõrtsid raudteede tegevusesse hakkamisega aegamööda jäid vähemaks ja viimaks peaaegu kadusid. | ||||
| Enne raudteede avamist olid suurte maanteede äärsed kõrtsid paljudele veomeestele peaaegu alatiseks öömaja kohaks, aga talvel ka tihti mõisa ja küla teomeestele. Ei saanud iialgi niisugune veomees või teemees (nagu nimetati), iialgi arvestada ilmaga või teega. 1830-1860 aastate vahel veel (ennemalt vist niisamuti?) sõideti suvel puuvankritega. Vankri küljes ei olnud mingisugust rauaosa. Kuiva ajaga lagunesid rattad ära ja rattapöidu oli näha igal pool tee ääres. Tee äärde jäänud rattapöiaga võrreldi mitmes kohas kodukäijat, et "see tuli kiriku poolt nagu pool rattapöida kott kodadi-kott kodadi". Kui ratas katki läks, pandi puu poolvildakil otsapidi alla ja pidi niikaua aitama, kui kusagilt saadi ratas. Ka reed olid kõik ainult puust. Vankritegijaid, rattameistreid, regede tegijaid oli igas külas mitu. | ||||
| Oli vihm, pori, lumi, tuisanud teed, - kes selle peale sai vaadata. Tuli mõnikord pasteldega sombata poolest säärest saadik poris, riided läbimärjad, talvel vahel üle soo, kus jää peal on vesi, vee peal õhuke jää, ei kanna ega murra. Regi on alt täis külmetanud lobjakat, hobused väsinud ja vaata, et ei jää sinna paika. Enamasti käidi suure vooriga, kõrtsi juurde jõudes esimesed tõmbasid hobused ja koormad hoovi, teised muidugi pidid jääma lageda taeva alla. | ||||
| Enamalt jaolt kõrtsmikud hoolitsesid teemeeste eest neile toa soojaks kütta, hoovis ja õues korraldada ja valvata, et vargusi ei juhtuks, hobustel riided peal oleks, heinad ees ja muud sellesarnast. Kõrtsides olid enamasti igalpool mõned koduta või põhjaläinud isikud, keda harilikult nimetati kõrtsikirjutajad. Need suutäie viina või tüki leiva eest olid alati valmis teomeestel abiks olema. | ||||
| Jõuti mõnikord varatselt kõrtsi juurde ja milgil põhjusel edasi ei tahetud minna, ehk juhtus olema kõrtsis kaks või kolm voori: Tartu mehed, Viljandi poolt mehed, Järvamaalt, mõnes kohas ka Virumaalt ehk Harjumaalt, ka läänlastega juhtuti mõnikord kokku ja pärnakatega, - siis võeti ette ka rammukatsumised. | ||||
| Võideldi rind rinna vastu, käed üksteise ümber ristati. Viljandi meestest ja Tartu meestest ma palju ei ole kuulnud, aga järvakate ja pärnakate hulgas olid mõned õige tugevad poisid. | ||||
| Järvakas laulis: | ||||
| 52 |
"Harjakas aganapunni1 (haganapunni) ,
|
|||
| 53 | läänlane läätsipunni, | |||
| 54 | virulane viljapunni, - | |||
| 55 | mina punni poisikene, | |||
| 56 | viskan ühe paela otsa, | |||
| 57 | panen margapuu ninasse." | |||
| Mõni turrakas mees oli harjunud teist üle rinna viskama. Üle rinna viskamine sündis nõnda: ta võttis teise ümbert kinni ja vängutas teist, kuni selle käed lõdvale läksid, siis laskis enese järsku selili, aga sel silmapilgul viskas teise üle oma pea selili nii et laksatas. Mõnikord jäi ülepea visatud vastane tükiks ajaks põrandale lamama. Kui vastane oli aga pikem ehk väga raske, siis ei saanud teda iga kord üle rinna visata, aga näo virutas ta teisel ikka nii tugevasti vastu maad või vastu põrandat, et nägu verine oli. Lasti ka puusa pealt kukkuda. | ||||
| Kõik see lepiti ja arstiti viinaga. Osteti viina võitjale ja võidetule. Võitjast räägiti kaugel ja kaua aega, ilusasti, suurendati. Siis olid sõrmetõmbamised, vägikaikavedamised. Väga harva, kui teomeestest mõni lauluga esines, rohkem jutustati. Lauluga esines teomeeste ees mõnikord mõni kõrtsiskäija, et teomeestelt viina norida. | ||||
| Teomeestel oli hobuse toiduks kaks suurt kotitäit heinu, tarviline osa kaeru, oma sööma jaoks üks või kaks kaheksa- kilogrammilist leiba, suured karbid pekklihaga, teised silkudega, väiksemad karbid ka võiga, siis suure lähkriga piimakörti, mis tihti talvel jäässe külmetas, aga ka mõnikord lähkri lõhki lõi. - | ||||
| Kirikukõrtsid olid kirikute ligidal, mõnikord mõlemal pool kirikut, nagu Juurus ja ka mõnes teises kohas, siis kirikuteede ääres. Kirikukõrtsides joodi harilikult pühapäevadel. Kirikust tulles mindi esiteks sisse kiriku juures olevasse kõrtsi, siis kirikutee ääres olevasse kõrtsi. Enamasti pidi naine niikaua vankris, saanis või reel niikaua istuma kui mees kõrtsis oli. Oli aga võimalus hobust kusagile kõrtsi juures kinni siduda, siis läks ka naine kõrtsi. Naistel oli luba minna kõrtsi saksakambri. Mehed harilikult saksakambri ei läinud. Olid pulmad, siis saksakamber oli tantsu- saaliks. Võõrad harilikult saksakambri pulmalisi tülitama ei läinud. Kui kõrtsis tants lubati, siis ikka pruudi soovil, niisama võisid võõrad tantsijate hulka tulla ikkagi pruudi soovil. Ka kosjapäevadel tehti mõnikord kõrtsides tantsu. Kõrtsmik muidugi aitas seda soodustada äri mõttes. | ||||
| Üldse pulmades alati arvestati pruudi soovidega, räägiti esiteks pruudi vennale ja see tegi ettepaneku pruudile, pruudi soov läks jälle üle pruudivenna. Pruut oli pulmas ikka enamasti kuninganna au sees, iseäranis kui ta oli ilus ja enne juba oskas ennast hoida lugupidamises. | ||||
| Äripäevadel käidi kirikukõrtsides vähe, käidi kui olid mõned tähtpäevad, nagu tõnisepäev, vastlapäev, jüripäev, jakobipäev, mihklipäev, mardipäev. Mõni peremees läks ka siis kõrtsi, kui oli seatapmine; ta ei tahtnud seakisa kuulda ja läks sekskorraks kõrtsi. Oli aga siga puhastatud ja jahtunud, siis oli peremees "nagu viis kopik" kodus, pann käes ja värske liha juba särises pannil. | ||||
| Jutustati kellegist kaevumeistrist. Temale oli kaevu rakkepuu kukkunud nina peale, vigastanud ninaluud ja ei saanud "k" tähte hästi välja rääkida. Tema kiitnud: "Hui ma huulsin, et mul poegh oli, ma läksin Kase (kõrtsi) poole, nõnna et tolmujutt oli tagha hohe." | ||||
| Kirikukõrtsides harilikult teemehi öösel ei olnud, aga "kõrtsikirjutajaid" oli siiski. Need teadsid, kui palju keegi oli viina ostnud, kui palju kellegil oli raha, kes oli hea mees, kes paha mees, kes ja kust ta oli, osatasid järel võõriti öeldud sõnu, nagu setukeelseid, võrukeelseid ja muud. | ||||
| Nurgakõrtsid. | ||||
| Millal nad õieti asutati ja millal nad just ära kadusid, - on raske ütelda. Nurgakõrtside kadumise aeg on vist ühenduses õlle- ja viinavabrikute tekkimisega, aga ka viina aktsiisimaksu alla minemisega. | ||||
| Nurgakõrtsidest juhtusin nägema ühes ja teises kohas välja nurkades ja metsade ääres ahjude asemed, kaevud, aga olid ka veel majad ehk olid need ka endistele kohtadele uuesti üles ehitatud. Üks niisugune endine nurgakõrts oli Juuru vallas Harjumaal Härgla-Järlepa selleaegse koolimaja ligidal (nüüd seda koolimaja vist enam ei ole?), metsa ääres, väikene metsatee läks eest mööda. Viimane kõrtsipidaja oli seal keegi Johan Korv, kes pärast oli vennastekoguduses ettelugejaks. Kõrtsi nimi oli Kruusiaugu ja 1858. aastal pidi seal viin veel sees olema; nii räägiti. Endise Kruusiaugu kõrtsi kohal metsa sees, kõrtsist põhjapool oli pikk kruusiküngas. Sealt veeti kruusi tee peale. Selle künka sisse oli maetud surnuid. Palju pehtinud puusärgitükke ja surnuluid veeti sealt maantee peale. Mina nägin seda aastate 1900-1905 vahemikus. Sel ajal ei saanud uurimise mõttes selle peale suuremat tähelepanemist pöörata, ei olnud, kellele kirjutada. | ||||
| 1922. aastal oli alles veel Jõelehtme vallas Jõesuu külas üks endide nurgakõrts - väike, harilik talumaja. Ümberkaudu elas võrreldes vähe inimesi ja varandusliselt ennem vaesed kui rikkad. Maa on osalt tuiskav liiv, paas ja meri. | ||||
| Jõelehtme vallas Neeme külas tuli ette kolm kõrtsinimetust: Kõrtsi-Klaokse, Kõrtsi-Mihkli ja Neeme-Kõrtsi ehk Trahteri. Sada aastat tagasi oli elanikkude arv seal õige vähene, põllupidamine oli kõrvaline sissetulekuallikas, sest rand on seal kaugelt liivane, siis soo ja liivaraba. Peasissetulekuallikas oli kalapüük ja rannakaubandus ehk ka veod ranna äärt mööda. Käidi Soomes, Petrograadis, Saaremaal, aga harvasti ka kaugemal ja nimelt soola toomas. | ||||
| Kõrts oli õhtune kokkutulemise koht, käisid koos mehed, aga ka lapsed tihti õhtutel seisid nurgas pealtvaatajatena. Kõrtsis jutustati, tukuti, joodi: jutustati peaasjaliselt meresõitudest, kui palju keegi teenis ja kuipalju ta kusagil kõrtsis oli ära joonud. Seal oli nii, et kõik jäid vaeseks: kõrtsmik ja kõrtsiskäijad. | ||||
| Millal need kõrtsid sinna asutati ja millal nad oma tegevuse lõpetasid, seda ei teadnud mulle keegi seletada ja vist ei tahtnudki, aga arvata, et nad olid ajavahemikus 1750-1870 või selle ümber. 1897. aastal Jõelehtme kirikuõpetaja Lopenove korraldusel asutati Kõrtsi-Mihklile kool, aga koolis käidi väga korratumalt. 1898. aastal kooli ei olnud. 1899. aastal ehitati koolimaja, aga võimalikult väike ja vilets. Kooliskäimine oli väga korratu. Juba 1920. aastal oli Harjumaa koolinõunikuks Johanson, aga nähtavasti ta ei pööranud selle kooli peale mingit tähelepanu. 1922. aastal asusin mina selle kooli peale. Ma ei käinud enne seda maja vaatamas, uskusin, mis vallamajas räägiti, aga kohale jõudes leidsin eest igavese hageriku: katus katkine, lagi alla kukkumas, vihmaveeloigud põrandal, aknad purustatud, uksed nagu koertest näritud, seinad nagu ehitusest jäänud: samblatortidega, ämblikuvõrkudega, tolmuga, tahmaga, põrandad nagu seakünd. Pidin jalapealt tagasi pöörama, aga arvasin, et ühe aastakese ehk saab läbi elada, paar nädalat olin enne külas korteris, kõik koolimööbel oli purustatud, kooli kantselei raamatud ära tassitud, katki rebitud. Oma tööriistad ja raamatud panin Narvas raudteele, aga kuu kahe pärast sain alles kätte. Võtsin külamehe tööle seal parandama ja korraldama, aga need olid nii pikaldased ja nagu joobnud töö juures, et töö kuidagi ei edenenud. Alles nädal peale harilikku kooli algust sain koolitööga hakkama. Mind aga Harju maakoolivalitsus trahvis 122 krooniga praeguse raha järel, et miks ei ole kooliajaks koolimaja korda seadnud. Rahu neile! Ruumi poolest oli kooli võimalik vastu võtta 24 õpilast, tuli aga 43. Koolitulijad olid haiged kõrvadega, silmadega ja tont teab, mis haigustega veel. Pärisin, kes on koolimaja nii ära purustanud? Vastati, et sakslased. Tuli aga siiski välja, et külapoisikesed ja suurem süüdlane oli koolivanem oma hooletusega. | ||||
| Aegamööda muidugi kaotasin endise korratuse ära, raskust oli, sain viimaks kooli kuueklassiliseks kahe õpetajaga ja viimaks läks mul korda ka uue koolimaja ehitamine läbi viia. | ||||
| Kõike seda ma kirjutasin sellepärast, et tulevastele põlvedele näidata, millest lugu peeti, keda austati ja keda ja mida põlati. | ||||
| Kõrtsid olid inimestele nii armsad, nii omased, et neist kuidagi ei tahetud lahkuda, nende kaotamisest oli inimestel kahju. Kõrtsid olid vaesuse, vaimlise pimeduse, rumaluse, viletsuse edendajad. Kõrtside mõjul isegi pidid inimesed töötama väga viletsate tööriistadega ja väga rasketes oludes. Hakkasid edenema koolid, hakkas rahva elu-olu paranema. Kõrtsi küll rahvalaulud kuidagi ei ilusta, ei ole ka ühtki kuulnud. On küll viinalaulud, joogilaulud, aga missugune see kõrts välja nägi - sellest ei ühtki. Tühi kõrts arvati olevat tontide elukohaks, nagu tühi mõisarehi, tühi kirik ja kabel. | ||||
| Raske on üldse sest endisest pimedast ajast kirjutades oma mälestusi koguda. Oled justkui kõrtsi vinguses toas, kus lehkab vastik viina- ja õllehais. Vähestes kõrtsides ja mõnel üksikul korral võis seal natuke ilu ja rõõmu olla. | ||||
| Toon lõpuks veel mõned ütlused ja salmid kõrtside kohta. Oli sarnane ütlus: | ||||
| 1. "Kirikhärra ja kõrtsmik on ühesugused - mõlemad tahavad raha; üks pakub raha eest viina, teine lubab peale surma taevariiki." | ||||
| 2. Laulude algatused või ütlused: "Kui viina ma joon, siis olen ma mees ja viinaga kasvab siis süda mul sees." | ||||
| 102 | 3. ''Kõrr-kõrr, kõrr-kõrr, kõrtsupapa, | |||
| 103 | Särr-särr, särr-särr, Särtsu papa, | |||
| 104 | Hoia oma ilus tütar, | |||
| 105 | Kaitse oma kallis Mari, | |||
| 106 | Ära lase lakka minna: | |||
| 107 | Lakas käivad lakekoerad, | |||
| 108 | Purju jäänud pooledhullud." - | |||
| 109 | "Täna joon tädide peale, | |||
| 110 | Homme hõiskan ma onude peale, | |||
| 111 | Tunahomme teiste peale." | |||
| 4. Et mälestuste tuska lahutada, lisan lõpetuseks: | ||||
| pag. 405 | ||||
| 115 | "Möödas külm ja lume vilu, | |||
| 116 | Juba särab päikene, | |||
| 117 | Jälle kevadise ilu | |||
| 118 | Äratab meil äikene. | |||
| 119 | Hõiska, süda, mured jäta, | |||
| 120 | Mata musta mullasse, | |||
| 121 | Kurba aega kinni kata | |||
| 122 | Lille lehkva õitesse." | |||
|
1
(haganapunni) | ||||
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.