| |
Kui poiss tahtis omale naist võtta, siis kuulas ta kusagilt mõne vanema mehe, kes oli julge ja jutukas. Nii võeti see ligi isameheks, kes pidi aitama kaubad kokku kaubelda. Isamees sai oma vaevapalgaks vesti, see oli arilik tasu tema vaeva eest. Isamees pidi ka välja kuulama, kui suur on pruudi veimevakk või kaasavara. Peale selle kui kaubad kokku saadi, tuli õpetaja juurde minek, lugema minek. Siis pidi peigmees peale selle, kui ta selle toiminguga hakkama sai, nii ruttu kui võimalik, katsuda pruut koju viia, see tähendas seda, et pruut, kui ta naiseks saab, siis hästi kärmas on, pealegi lugema minnes, samma kui laulatusele minnes pidi minema suure sõiduga ja katsuda kõigist mööda saada, et ka siis edaspidises elus teistest ette jõuaks. Kui pulm läbi oli pruudi kodus ja peigmees pruudi oma kodu viis, siis katsusid pulmalised, kes peigmehe poolt olid kutsutud, midagi salaja pruudi kodust kaasa võtta, et sealt talu õnne ühes pruudiga kaasa viia, kui midagi muud kätte ei saadud, siis võeti katusest peotäis õlgi ja raputadi need peigmehe aida ukse ette ja põllule maha, siis pidi hea viljasaak tulema. Pulmalised tikkusid aga salaja peigmehe ja pruudi sängi alla ja tõstsid seljaga nende sängi alt põhjad üles, sellega käiti siis täkuõnne otsmas, peigmees pidi seda hoolega valvama, et keegi ei saaks sängi alla, sest see oli tema häbiks, kui tema täkuõnn ära varastadi. Peigmees pidi ka selle eest valvama, et tema pruut tee peal tagasi ei vaataks, sest siis pidi pruut alati oma kodu taga kahjatsema, kui ta tagasi vaatas. Laulatuse aeg panti tähele kirikus küünlatulesid: kui küünlad põlesid suure leegina ja leek oli vaikne, siis ennustadi, et abielu tuleb õnnelik ja hea; kui leek virvendas, siis pidi tulema seiklusi palju abielus; kui küünlaleek oli veike ja praksus, siis olli karta pahandusi ja halba; kui küünal vajus kõveraks, oli haigus, ja kui küünal ära kustus, siis tähendas see surma. Abielurahva õnneküünlad olid nende ees: mehe ees mehe küünal (paremal) ja naise ees naise küünal s.o. vassakul. Siis kuulati veel "Jah" sõna ütlemist: kumb kõvemini jah ütleb, sellel pidi olema suurem tahtmine teise järele. See, kes kaotas oma sõrmuse, see kaotas oma abikaasa. Kui taheti nooriku tarkust katsu, kas ta ka perenaiseks sünnib, siis seoti ta silmad kinni ja lasti ahjuluud valmis teha, lasti isegi ahju koristada ja leibu ahju panna. |
|
| |
pag. 572 Kui nüüd kolmanda salmi "Ilus haljas" lauldakse, siis asetavad ringi sees käijad pruut ja peigmees, kinniseotud silmadega pruut oma pärja ja peigmees oma mütsi ringi tegijatele pähe. See on nii, et pruut paneb pärja kellegi tütruku ja peigmees oma mütsi kellegi poisi pähe, kui nüüd uus pruut ja peigmees on valitud, siis läheb ka kogu toiming nende peale üle, nemad peavad muretsema nüüd viina ja koogi j.n.e. pakkumise eest. Ühtlasi peab ka nendest siis järgmine abielupaar saama, kellest võivad koosolijad uusi pulmi loota. |
|