era218100091-12
Pärnumaa — Saarde
Sõggel, J. P. (Jaak)
1937
Õits ja õitsekombed. |
||||
| Saardes nimetakse seda õitsel käimiseks, kui mindakse kas mitmekesi, hulgakesi või üksinda öösel oma heinamaasse, ehk salaja vargsil viisil teise heinamaasse, põllule, metsa ehk raiestikusse hobusid söötma. Seda tuld mis õitse ajal, ehk õitsel käies tehakse, hüütakse õitsetuleks. Ja õitsel käijaid nimetakse õitselisteks. On ka veel jä- rel jäänud hüüdsõna, kui poiss öösel tüdruku poole lähab: läks jalgõitsele. Ehk siis kui mõni teise viljas öösel salaja hobust söötnud, üteltakse: öösel on viljas öitselised käinud. Olen kuulnud ka kirumist, kui öösel küünist on heinu varastatud, ehk kuhjast heinu kakutud: täna öösel on küünis või kuhja juures õitselised käinud. Kui talvel mõni kord metskitsed on heina kuhja kallal käinud, üteltatse: kitsed on õitsel käinud öösel. Mida tähentab sõna "õits", "õitsel", ei ole teada. Õitsel käimist peeti vanal ajal nagu mõnd oodatud pidul käimist, kuhu minti rõõmuga. Kodu ei tahtnud keegi jääda, isegi karjased tahtsid õitsele minna. Kui mõni noor inimene, mõnesuguse takistuse pärast pidi õitsel minemisest ära jääma, siis nähti sellel koguni nu- tu maik suus olevat. | ||||
| 1. Saardes on väga harva veel õitsel käidud arvata 50 aasta eest, aga ka siis käidud juba veiksema arvu õitselistega. Umbes 40 aastat tagasi, kuni meie päevini, kui mõned üksikud veel õitsel käivad, siis nimetakse seda: käib öösel raiestikus või teise heinamaas hobust söötmas. Nagu minu vanemad, kes ammu surnud, varem on jutustanud, on õitsel käimine täies hoos olnud 70-80 aasta eest ja kui nemad noored inimesed olnud, käinud siis ilmast ilma teistega ühes õitsel. Vanamees Hans Rebane, kes on 76 a. vana, olla omas noores põlves sagedaste pidanud õitsel käima, kuid siis käidud juba veiksel arvul, kus olnud karjas umbes 10-15 hobust koos. Kui käidud võõral maa alal, siis sündinud käimine ikka vargsil viisil. Iga kord käidud ka ise kohal. Nende ridadel on tulnud ka noorest pärast mõned korrad õitsel käia 45-50 aastad ümber. Siis sai käidud ennamiste oma maa alad augusti ja septembri kuus, heinamaadel, kus ädalahein tegemata oli jäänud, ehk oli see tegemata jäetud, et vabail aegul ja ööseti hobustega hää oleks õitsel käia. Sellel ajal ja aastadel sai käidud mõned korrad hobustega ka mõisa raiestikudes, kus kevade poolel alati hääd rohtu kasvas. Mõisa raiestikudes ja igal võõral maa alal oli küll keelatud käimine ja sellel võis halvemal juhtumisel ka trahv kaela tulla, aga kes sellest hoolis. Üle neljakümne aasta tagasi, läksime mõisa raiestiku, ühel ilusal laupäeva õhtul õitsele. Meid oli 5 meest ja 8 hobust. Tegime oma arust küllalt targaste, et ei läinud oma küla poolt küljest raiestiku. Tee valisime koguni teisalt poolt, et seega metsavahile puru silma visata, nagu oleks teised metsas käinud. Aga metsavaht teravnina oli targem. Tema oli jälgi mööda ikka ülesse nuhkinud ja haisutanud, kes need õitselised olnud. Hää oli ainult, et ta asjast midagi välja ei teinud ja niisama jättis. - Õitsed jäivad ära põhjustel, et mõisad vaenulikud olivad nende vastu, kes nende maa pääl õitsel käisivad ja talude oma heinamaadel kevadel heina hoidmise mõttes pidi loobuma, kuna sügisel ädala ajal heinamaad alati vett täis seisivad ja hilmad ka iga kord küllalt soodsad ei olnud, siis jäivad õitsed iga kord aast-aastalt ikka nagu võõraks, kuni kadusivad. | ||||
|
Ajal, umbes 70 a. tagasi1 (Jutustab Hans Rebane) , kui oli mõisametsades käimine enam-vähem vaba, käidi Saardes õit- sel ennamiste ikka mõisade päralt olevais noordes raiestikudes, kus rohtu oli küllalt saadaval, ehk mõnesugustel metsavahelistel lahkudel, nagu Voltveti Kärsu-Longis, Karumuljal, Ratassaares, Alvametsas ja Pirrumägedel. Kilingis on käidud Künnussaares, Laiakivil, Kivilaanes ja Lahaveres. Patis on käidud Rehemaa metsades ja Ristiküla niitudel. Talli valla kohta puuduvad teated. Et õitsel julgem ja lõbusam oleks, käidud koos mitmest talust õitselisi. Oli õitse koht lahe ja lage ning söödamaa hää, siis käisid mõni kord ka terve küla noored koos hobuseid söötmas ja ise ka vallatamas. Tervet valda ei ole kuulnud kunagi õitsel käivad ühes koos. |
||||
|
Kui roht kasvama hakkas, hakkasivad ka õitselised õitsel käima. Esiotsa käidi õitsel heinamaades ja kodu lähe kohtadel. Kuni suure ristipäevani2 (Taevaminemise pühani) , siis ei lastud hobuseid ega kariloomi enam heinamaasse, sest pääle suure ristipäeva söödud heinamaale ei kasvavad tarvilist osa rohtu enam. Kevade poolel käidi õitsel enam, sügise poolel vähem, sest kevadelt oli alati looma sööda nälg suur. Tööpaeva öödel käidi õitsel vähem, enam käidi õitsel laupäeva ööl, pühapäeva ja pühade öödel. Õitsele mindi õhtul pääle töö lõppu ja kodu tuldi enne töö algust. |
||||
|
Ennamiste algas õitsel käimine ikka Jüripäevast ja lõppes niisama ennamiste Mihkle päevas. Üksikud õitsel käiad käisid tarviduste nõuete järel, ilma tähtpäeva märkimata. Vanal ajal käidud Saardes õitsel hulgakesi ja avalikult ja kui nüüd mõni peaks veel õitsel käima, siis käib see ikka üksinda ja salaja, kas mõisa3 (Riigi) metsas, ehk jälle naabri heinamaadel, missugust tegu katsutakse jälgede kaeta- mistega kõrvaltada. |
||||
| 2. Saardes on olnud vanal ajal - kui õitsel käimine nagu igapäevane ettevõte - viisiks, et tööpäeva öödel käinud ikka meesteenijad õitsel. Väha olnud neid kohte, kus peremees õitse käikudest teistele ligi käies osa võtnud, ennamiste olnud see ikka nagu teenijate ja sulaste asjaks. Õitsel käijad olnud alati ikka nooremad mehed, aga iga kord ei olnud ka noordel meestel selleks võimalusi, ehk ei olnud talus ju noorimehi olemas, siis käisid muidugi vanad mehed õitsel. Ega iga õhtul ka kõik talu meesteenijad õitsele ei saadetud; oli talus mehi enam kui üks, siis käisid need kordamisi, kui üks ära käis oma öö, siis läks teine jälle. Laupäeva õhtul õitsele minnes, seda loeti nagu mõneks piduks, sest siis läksivad kõik nooredmehed ja neiud kildama ja vallatama. Lisaks võeti mõni vanamees ka ligi, kellel ammetiks oli muidugi hobusid valvata ja karjata. Selle eest sai hobuse karjane palgaks mõne piibutäie tubakat ja kui oli hää karjane, siis anti sellele kõrtsi kohas kokku juhtudes veel hää lonks kibedad kah. Päris erilist, kindla palgalist õitsekarjast Saardes ei ole kuulnud olevat. Kokkuleppe teel pidasivad vahiammetid niisama, täna oli üks, homme jälle teine. Mõnikord kui palju hobusid oli koos, siis läks tarvis ka kaks ehk enam valvajad. Hobustekarjaselt nõuti ka, et ta pidi oma ammetis kindel ja hoolas olema. Ei tohtinud hobustele kedagi häda ega viga juhtuda, ega mõni hobune teiste hulgast ära kaduda ega kaotsi jääda, nii et kodu ja töösse minnes takistusi oleks ette tulnud. Kui laupäeva õhtul hobusevahid välja pandud, siis lubatud neid tubakast ilma jätta ja veel naha pääle anda, kui midagi halba juhtuvad, sest sellel ööl ei leidnud noored mehed mahti hobusid valvata. Ka seda olnud õitsel mõnikord, et igaüks valvanud ise oma hobust. Hobune säetud nii ära, kas paela otsa või kammitsas, et ta minna kaugele ei saanud, siis olnud juuresolejal küllalt aega silma kinni lasta ja suikuda. | ||||
| 3. Sellel ajal, kui õitsel käimine metsades ja raiestikudes vaba olnud, mintud ikka õitsele niiöelta "valge valuga", see on, kui õhtune kord söödud-joodud ja kodujääjad endid juba magama asetanud, toodud hobused õue kokku, istutud hobusele selga ja võetud vallalised hobused käe kõrvale ning sõidetud räägitud õitsekohale. Õitsekoha on saadud ikka ennamiste, nagu oleks kokku räägitud, pea ühe aja ümber, ainult mõned kaugemalt tulejad hilinesid mõ ni kord. Hilinesid ka need mõnikord, kui takistasid mõned teadmata tööd. - Aga hiljem, kui mõisade poolt hakati õitselistele juba takistusi tegema, käidi siis õitsel ennamiste salaja ning veiksede salgade viisi. Sellel ajal on õitsele mineks valitud aeg, kui ilm niiöelta juba pime ja inimesed igal pool magamas. Siis käidud õitsel nii tasa ja hiljukesi, et ükski ei pidanud ühtegi kõppu ega kõbinad kuulma. Sellel ajal olnud õitselkäimisel see suur halb külg, et siis tulnud pea iga öösel ise koha pääl käia. Kardetud ju kanges, et kui metsavaht tuleb, mis siis küll peaks saama. Aga ega metsavahid sellepärast nii hullud inimesed ei olnud. Neid ei nähtud kunagi, ega kuuldud et kusagil mõni õitseline oleks kinni võetud. Et õitsele vanal ajal oleks mindud, mõnesuguse märguande või pasunajoru pääle, selle kohta ei ole teateid saanud, küll on aga tuttav ja igal pool räägitav vanarahva sõna: kisentab nagu õitselis pasun, nii hüütakse mõne pahura lapse kohta, kes suurt häält teeb ja palju jorutab. Õitseplatsile sõidetud ikka ratsa, kes hakkanud hobust peran vedama. Mõnikord olnud ka veel kaugele õitsele minna, siis tulnud päris kiriku sõitu teha, enne kui kohale saadud. Ja suveöö, pikake see siis on, muud kui hobused söönud, hakka säältsamast varsi tulema jälle. Ka tüdrukud käinud õitsel ikka ratsa. Ennamiste olnud tüdrukutel ratsa sõites hobune ikka sadulas, olgu õitsele või mujale minnes. Sadul milles naesterahvad vanal ajal sõites istunud, olnud mees-sadulast sellest tükist teist moodi, et naesterahval, kui ta hobuse seljas sõitnud jalad olnud ühel pool, kunagi ei nähtud vanal ajal, et naesterahvas oleks sõitnud katsi-ratsi. - Koeri õitsele ligi ei võetud, sest koer ei pidavad kunagi suud kinni ja võivad sagedaste äraandjaks saada, seda kardetud kangeste. - Kes ühe hüppamisega hobuse selga ei saavad, kui õitsele mindud, sellel saavad sellel ööl halvaste minema ja kes esimesena hobuse selga saavad, see saavad selleks korraks või ööks õitse kubjaks. Kui õitsele mindi siis lauleti: | ||||
| 16 | Kes kodu jääb, see kolki saab, | |||
| 17 | Kes ühes tuleb, see ilma jääb. | |||
| 4. Et hooletum oleks õitsel olla, selleks köideti hobusa esimesed jalad mõne pehme londiga kammitsas, et ei saaks teiste hulgast kaugele hulkuma minna. Mõned hullemad luusikud hobused seoti niinimetatud külg-kammitsas- se. Oli ka neid kangeid hulkujaid hobusid olemas, kes kuil ega mail paigal ei seisnud, neile seoti pää jala külge. Mõned sidusivad oma hobused koguni paela otsa, need hobused saivad küll öö jooksul vähem süüa, kuid õitse karjane võis julge olla, et tal hommikul kodu minnes ei tarvitsenud hobuseid otsida. Teisi takistuse viisisid teada ei ole. Oli ka olemas mõned niisugused hobused, keda ei tarvitsenud ühel ega teisel viisil siduda, kes terve öö otsa teiste hulgas paigal seivad. Kui öö jooksul mõni hobune oli võimaluse leidnud kuidagi end köidikust lahti teha ja omavoli tarvitates teiste hulgast eemale pageda, siis aeti terve õitsepere ülesse, et hulkujad hobust enne kodu minekut kätte saada või ülesse leida. Ka neid juhtumusi tuli mõnikord ette, et hobune sellel päeval kaotsi jäi, ja alles järgmisel päeval kätte saadi. Mõni hobune oli end mõnikord teiste hulgast eemale hoidnud ja öö jooksul ära kodu roninud, päris omapääd just. Mõned kavalad kiskunud hammastega köidikud sõlmest lahti ja otsinud siis omale suuremat vabadust. | ||||
|
Ennamiste oli vanal ajal õitsel olles viisiks, et iga üks hoidis ja valvas oma hobuseid, ning võis sääljuures magada, kui palju hobused lubasid. Ainult niisugustel aegadel, nagu pühade päevil, kus söögid, joogid õitselistel ligi oli ja mitu päeva ühtejoond õitsel tuli viibida, siis palgati mõned vanemad inimesed hobuste hoidjateks, selles mõttes, et nooremad enam mahti leiaks pidutseda ja lõbutseda ning vallatada, millest nooremad kunagi ära ei tahtnud jääda. Kui oli õitsel tüdrukuid olemas, siis oli see ennamiste viisiks, kui saadi, sunniti hobuste hoidmine ja järelvalvamine ikka tüdrukute hooleks. Tuli valvajale või asemele võetule hobuste hoidmiste eest tasuda, siis tasus see, kellel oli tarvis. Jäi mõnikord teenija haigeks, või oli midagi muid eemal hoidvaid juhtumisi, siis muretses peremees õitselise. Teenijatele oli kauba tegemise ajal kõneltud, et nad peavad, kui tarvidus nõuab, õitsel käima. Kui küll seda kõneltud ei olnud, siiski oli õitselkäimine nagu loomulik asi, mille vastu ei vaieltud, vaid käidi nagu hää tahtmisega, sest nooremad saivad sääl ju sagedaste oma jalal pillerkaari4 (naljamängu teha) lüüa. Ilma magamiseta ei olnud just võimalik, sest et päeval tuli muidugi rasket tööd teha. Magati siis mitmed moodi: Ühed suigatasivad ise omapääd, kuna teised jälle kokku lepisivad nii, et ühed magasivad hommikupool ööd ja teised õhtupool ööd. |
||||
| Et vanal ajal Saardes, kus asuvad laialised ja suured metsad, väga palju hunte elutses, siis olivad nad sagedaste õitselistele nagu ristiks kaela loodud. Tükisivad ju hundid, kui nad näljas, ilmast-ilma hobustele kallale. Kõige paremaks hundi hirmutuseks õitsel oli muidugi tuli ehk mitu tuld, nii kuidas tarvidus seda nõudis. Tuld kartis hunt hullu-pööra ja kui olnud tuled maas, siis hunt ei tulnud kunagi. Sellepärast oli vanal ajal õitselistele kohe esimene asi, kui nad õitseplatsile saanud, kohe tuli maha. Kodu karjast hoiti vanal ajal hunti eemale, kui puhus karjapoiss oma tehtud lepakoorest pasunad. Teisi hundi eemale hirmutuse viise ei ole teada. | ||||
| 5. Kui õitsel olles muidu omaga maale või läbi ei saadud, siis valiti niinimetatud õitse-kubjas, kelle sõna ja käsku pidivad kõik teised kuulama. Sarnaseid valimisi tuli väga harva ette, ennamiste aeti ikka ilma õitse-kubjata läbi. Kõige enam leiti, et õitse-kubjast läks tarvis laupäeva õhtudelt ja pühade aegus, siis kui noored palju pillerkaaritasid ja lulli lõivad, siis pidi olema mõni vanem mees, kes vähagi aitas korda pidada ja õitselisi vaos hoida. Valimine sündis muidugi ennama jao õitseliste nõusolekul ja ühte leppimisel. Oli ka nii, keda kord oli õitse-kubjaks nimetatud, see sellisest ametist naljalt lahti ei saanud, olgu vahest siis, kui seda mõni kord õitseliste seas ei olnud. Õitse-kubjal oli ka oma jagu tööd: tuli järel vaadata, et hobuste valvajad õigel ajal kohal ja ammetis olivad, et hommikul kõik õitselised õigel ajal magamast ülesse äratud ja kõik määratud ajal saavad kodu minema. Mõnikord nimetati ka õitse-kubjas koduste poolt. Nende poolt, kelle hobused ja kes õitselised õitsele saatis. | ||||
| Et oleks vanal ajal Saardes olnud niinimetatud "õitsekohus" olemas, selle kohta ei tea minule ükski vanem inimene midagi jutustada. Küll aga arvavad mõned, et kui õitse-kohust on olemas olnud, siis seda vast on olnud naljamänguna, kuna tõelist olemist ei ole kuuldud ega nähtud. Kui vast õitse-kohust on mõistetud, siis arvavad mõned, et sääl ka mitte tõelisi süü asju ei ole arutatud. | ||||
| 6. Nagu vanad inimesed räägivad, on vanal ajal Saardes õitselistele ik- ka tuli maas olnud. Tule maha tegemise kohta on mittu tähentust olnud. Esiteks on tuld tehtud selle pärast, et hunti hobustest eemale hoida ja teiseks tehti tuld, et aeg olla lõbusam tule ääres edasi minema. Sügisel ütelti tuli päris tarviline olevad, kui ilmad enam vilu võitu ja vihmased. Sagetaste võeti tule-läitse kodust ligi ja metsast korjati ürjatsis kasetohtu ning tõrvast, et rutem saaks tuld ülesse teha. Muu põletismaterjal korjati metsast. Võeti käpupuid, rämsu, kande ja mõnikord tõmmati ka jalalt päris häid kuive puid kirvega maha, sest kirves oli õitselistele ikka ligi. Põletis materjali eest hoolitsesivad kõik ja see töö läks nagu ilma sündimata, sest tule maha tegemine oli õitsele minnes nagu esimene asi ja tule ääres soentada tahtis ju igaüks. Kindlaid norme kellegil puude kokku toomiseks määratud ei olnud. Said puud otsa, toodi jälle. Et tuli käest ära metsa ei lähaks, nagu tulekahju saada, selle eest pidivad vanemad mehed kõvaste valvama. Ei tahetud ju pahantusi tekitada, sest nagu teada, oli ju õitselkäimine mõisa maa alal, mis salaja pidi sündima, olgugi et võimud sellel ajal teise silma kinni pigistasid, ja asjast väljagi ei teinud. | ||||
|
7. Tööpäeva õhtudel õitsel olles, kui inimesed tööst olid väsinud, palju ei lõbutsetud, siis otsiti ennamiste puhkust ja rahu. Aga laupäeva õhtudel, pühapäevadel ja pühade aegul, siis ei olnud nalja, mida siis kõik ära ei tehtud. Siis võeti kõik mängud ja naljad platsi, mida üks ei mõistnud, seda mõistis teine ja kolmas. Ja kui mõni kord enam kui oma küla noored mehed koos olid, siis hoia otsa alt, mis siis sündis. Kõige enam oli viisiks noordel meestel jõukatsumine. Õitsel nimelt just noored mehed oma viimast jõudu üksteistele katsusivad näidata. Noored mehed alati kivitõstmisega, et hulga ees näidata, kes jõuab kõige suurema ja raskema kivi ülesse tõsta. Ühed tõstsivad kivi rinna kõrgusele, teised tõstsivad sama kivi nii, et tuule alt läbi lasivad, kuna mõned seda kivi ainult suutsivad liigutada. Niisama oli moodis sõrmevedamine. Katsuti kes teise sõrme suudab lahti vedada, ehk jälle lõpuks jõuab kõikide õitseliste sõrmed lahti vedada ja selle järele võitjaks jääda. Üks jõukatsumise viguridest oli vägikaika5 (mõned nimetavad vägipulga) vedamine. See tarvitas juba enam oskust ja harjumust. Kellel hää jõud oli, see kiskus teisi vägikaikaga ülesse na- gu kasuka käiseid, või hobuse päätorke. Siis on üks õitse ajaviitest nimetada maadlemine. Maelti nii kas või püksid lõhki, aga jonni pärast enne ei jäetud, kui tääda pidi olema, kes oli kõige parem ja osavam maadleja. Oli ka veel teisi võitluse katseid, nagu: võitu jooksmine, tokiga kõrgesse hüppamine ja karkudega kõndimine. Karkudega kõndimisel katsuti, kes oli kõige viledam käima ja kes käis kõige kõrgemate karkudega. Sagedaste ka lauleti õitsel käies. Laulsivad neiud, laulsivad noored mehed ja laulsivad mõnikord ka neiud ning noored mehed koos. Laulu kuuldi ainult laupäeva õhtudel ja pühade aegus. Tööpäeva õhtudel laulu ei kuuldud, siis kulus aeg niisama puhkamiseks ära. Mäletan oma noorepõlve õitseid, siis olid lauludeks ennamiste selleaegsed J. Jung'i ja F. Kuhl- bars'i värsked laulud, mida sellel ajal igal pool hooga lauleti. Kui noored mehed esikesi laulsivad, oli neil lauludeks veel laule, mis oli veetud Sohbergi "Laulutoojadest". Mõned mäletavad ja teavad, et enne mind lauletud õitsel ikka vanu rahvalaulusid. Minu aegus õitsel rahvalaulu ei kuuldud enam. - Nende õitselistega kes unised olid ja palju magada tahtsid, ei tehtud kunagi nalja. Magajal õmmelti püksi sääred ühte, nii et ta ülesse tõustes kõndida ei saanud, teisi seotud kannu külge kinni, et ülesse tõusta ei saanud. Paaris magajaid õmmelti ühte, kui selleks vähagi võimalusi leidus. Õitsel ringmängusid ja istemängusid minu aegus ei tehtud. |
||||
| 8. Õitsel olles pidulikumaid olenguid korraltati ainult pühade aegus, kui mitu päeva tuli ühtejoont kodust ära olla. Söögid olid muidugi, kas oma ehk peremehe poolt. Mõni kord andis peremees õlut kah ja viina toodi nii kuida raha kokku oli saadud. Osa võttis muidugi see, kelle söögid, joogid. Aga ka teistele anti, kellel see kord midagi ei olnud, sest ega nende suugi sarvest ei arvatud olevad. Mõni kord olnud pühade aegus niisuguseid õitselisi kes joomisest parajaks jäänud ja kaua aega põõsastes "õrri" ajanud. Joomise juures "ära jäämisi" tulnud ennamiste meesterahvaste juures ette, kuna naesterahvad kunagi nii ei joonud, et neist oleks võidud aru saada. Üleüldse muidugi suuri joominguid õitsel ei tehtud, joodi nii väikest võitu, et palju välja ei paistnud. Et mõni üksik vast "nina põhja pistis", see ei ole mõõduandev. Võeti muidugi selleks, et juttu enam oleks. | ||||
|
pag. 34 9. Kuidas ja mismoodi õitsel magati, see oli igalühel oma huvides ja saladuses. Vanemad inimesed tükkisivad päädpidi põõsasse ja suigutasivad niisama natukese ära. Või tat siis palju magada sai, sest hobused olivad ju ka vaadata. Oli ju nooremaid, kelledel tuli üksikutena magada, kuid vähem oli neid, kes endid paariviisi magama säädsivad. Hiljem, 50 ehk 60 aastat tagasi siis oli ennamiste igas talus viisiks, põllutöö ajal ööseks hobused koplisse sööma viia, aga et selle aja ümber kõige rohkem hobusevargusi toime pandi, siis käisid talu poisid-tüdrukud ikka õitsel hobuste juures valvamas ja magamas. Et niisugune töö alatine ja iga öösene oli, ning tihti ka halbu ilmu juhtus, siis oli selle tarvis paljudes taludes madalad katusealused tehtud ja neid kutsuti hiirionnideks. Mõnedel hiirionnidel oli ka kaks ehk kolm korda seina palgidest raiutud ja selle pääl siis katus. Hiirionnisse viidi ka tarviline osa põhku, mida tarvitati magamise asemeks. Sarnastes hiirionnides magasivad poisid ja tüdrukud segamine sillas ja kes ärkas, see läks hobuseid vaatama. Nüüd ei leita hiirionnisid enam, ega valvata ka hobusid ööseti.6 (poiste öösist ümberhulkumist kutsuti Saartes vanemal ajal ka hiiril käimiseks.) |
||||
| Ei ole kuulda olnud, et õitsel olles oleks magades külje või pää-alus kottisid kasutatud. Magati ja suiguti, kus aga saadi. Mõni kord magati päris palja maa pääl, teine kord murti lepa või kase lehiseid oksi külje ning pää alla ja see aitas küll. Õige hää oli kui mõni kord kuive heinu või vana kulu pea täie pää alla saadi. Meil oli ikka viisiks, et iga üks hoolitses ise oma aseme eest kus ta magas. See võis meie pool mõni iseäraline juhtumus olla, kui mõni neiu nooremehe magamise aseme eest hoolt kandis. | ||||
| 10. Kui mõned noored teistest eemale hoidsivad ja salaja metsas isekeskis aega viitsivad, niisugusid nähesid tuli väga harva ette, aga palju enam tuli Saardes õitsel olles avalikult paaris magamisi ette, mille kohta küll eemal seisjad võõriti vaatasivad, aga seda kuulda ei olnud, et sellepärast oleks korragi omakohut tarvitatud. Küll oli aga see "nagu vananaeste viis," et selle kohta kõiksuguseid jutte aeti ja palju kõnelti, et need juba paaris elavad ja endile uut "pesa tegevad" endiseks elamiseks ja olemiseks. Küll on aga seda ette tulnud, et "paaris magajaid" mõnikord magamise ajal kinni seoti, kinni õmmelti ja tihti ka oksadest ning heinadest valmistatud pupe või tita kõrva ehk vahele oli viidud, mida peeti enam nalja, kui tõsi-asjaks. Sagedaste oletati paaris magajate kohta, et saab õige näha, mida sellest loost välja tuleb, kas "üks suur või kaks veikest", sest et asi näitab ikka nagu päris tõsi olevat. Et "kaks veikest" enne oleks tulnud, niisugusid nähteid vanal ajal Saardes kuigi palju ette ei tulnud, olgu vahest õige harva, nagu kogemata, mida arvati õitsel "korjatud" olevat. Ennamiste tuli ikka paaris magamisest edada, et sellele järgnes, "üks suur", kus pulmad ära peeti, sün- dis siis pääle selle üks kõik mis tahted. | ||||
| 11. Et vanast õitsel olles vargil käidi, see oli nagu alaline nähe. Ei varastatud ju midagi niisugust asja, mida võidi suureks varguseks lugeda, käidi niisama "vaha katsmas". See sündis võimalikult suures saladuses. Kui kunagi käidi kaalika või õuna aias "maiku katsmas", siis katsuti ikka nõnda käia, et sellel käimisel oleks suuri jälgi järele ja peremees või perenaene oleks hommikul suurt lärmi teinud. Nii ütelti: võeti ja varjati. Mõni kord käidi ka põllul kartulid toomas, ehk erneid vartega toomas, kunagi ei räägitud, et vargil oleks käidud. Kartulid keedeti, või küpsetati niisama ajaviiteks, mitte kunagi selleks, et sellega oleks suurt nälga taga aetud. Aga kui teati kuskil mõni kuri või ihne-ahne peremees olevat, sellel ei mõistetud nalja. Selle õuna või kaali aiad lõivad aga tuld käes. Toodud materjal tarvitati ühiselt. Kui õitsel mõnes aias "toomas" käidi, see sündis ühisel nõusolekul, mille üle kohut ei olnud. | ||||
| 12. Õitselt tööpäeva hommikul kodu minnes, sündis ikka vaikselt ja tasa; kunagi ei olnud müra, kola, ega kisa. Iga üks valvas ise ülestõusmise ette ja kui pidi seda juhtuma, et mõni oli raskest magama jäänud, küll see teistelt ülesse äratati, ega magama ei jäetud ühtegi. Koduminek sündis ikka ühekorraga. Seda kuulda ei ole olnud, et kodus mõnd õitselist oleks magada lastud, küsti kohe: mida sa siis metsas tegid? Magamise kohta pidi õitsel olles iga üks ise teadma, mida ta tegi, kas ta magas ehk tegi midagi muud. | ||||
| Kui mõnikord õitsel olles vihma sadas, siis olli paljudel viisiks vihma kaitseks kuuseoksadest onnid või pää-varjud teha. Oma kruntidel oli ka hiirionnid olemas. Teised ütlesid jälle: | ||||
| 46 | vammus varju hoidijaks, | |||
| 47 | kasuk ihu kaitsejaks. | |||
| Märkmed: Suurem osa kirjutist on minu noorepõlve kuulmised, nägemised ja mälestused, ainult mõnd üksikut teatet olen saanud vanadelt inimestelt Peeter Vollilt, Hans Rebaselt ja Kadri Annussonilt. | ||||
|
1
(Jutustab Hans Rebane) 2 (Taevaminemise pühani) 3 (Riigi) 4 (naljamängu teha) 5 (mõned nimetavad vägipulga) 6 (poiste öösist ümberhulkumist kutsuti Saartes vanemal ajal ka hiiril käimiseks.) | ||||