| |
Kits tekk´ kivetse tarõ, susi iätse. Tull kenä keväjäkene, suur suvõkõnõ, sulli soe tarõ ar'. Susi nakas pallõmah käümä kitsõ mano, et võta minnu kortinna. Kits ütel: "Mul saa paar poigõ. Või-i võtta, sa sööt mu poja' ar'. "Sai kitsõl paar poigõ. Läts temä esi roogu söömä, merde jooma, jätt´ poja' ütsindä kodo. Tull roost söömäst, merest joomast, tekk ussõ ta- kah: |
|
| |
|
|
|
|
3 |
"Laskõ sisse, poigoni, poigoni!
|
|
|
|
4 |
Nisa' tävve', nännä' tävve',
|
|
|
|
5 |
Utar otsani piimäni.
|
|
|
|
6 |
Laskõ uss, laskõ ramp!
|
|
| |
(Lauldakse maheda häälega.)
|
|
| |
Lasi' poja' ussõ, sei' nisa ar' ja läts kits jal' roogu söömä, merde jooma. Tulõ susi ussõ taadõ, tege: "Laskõ sisse poigoni jne." |
|
| |
|
|
| |
Üts pojakõnõ ütles: "Ei lasõ ust, ei lasõ rampi, sus´o meel, sus´o keel!" A tõõnõ ütles, et oma maama. Lasi' ussõ. Tull susi sisse, ni üte pojakõsõ neelähüt' kõrraga ar'. Tõõnõ pagõsi poolka pääle, leevämõhe ala. Läts susi, pand´ käpäga leevämõhelõ, sei too ka' ar'. Tulõ kits kodo, ni' laul ku laul ussõ takah: "Laskõ sisse poigoni, poigoni", a pojakõisi ei kohki. Võtt´ kits ussõ hengist maaha, kai kõik nulga läbi. Olõi ni' olõki-i. Ikk´ tarõh, puhas´ kõrra aigo, ni' läts jal' roogu söömä merde jooma. Laul mereroost: |
|
| |
|
|
|
|
12 |
Päävä poig naist nait',
|
|
|
|
13 |
Päiv esi olt utt´.
|
|
| |
pag. 608
|
|
|
|
15 |
Es näütä päiv, es kuuluta kuu,
|
|
|
|
16 |
Koh kitsõl paar poigõ.
|
|
| |
Näitsik läts vee perrä mere veerde, tull tagasi ja ütel, et ei tiiä, kiä mereh laul halõhõhõ. Päiv ütel: "Min kae perrä tood lauljat," a näitsik ütel, et peremees olt, sõss piät esi oma' as´a' teedmä ka'. Võtt peremees esi pangi' ola pääle ja astõ mere veerde. Kitsõkõnõ jal' tege mererooh: |
|
| |
|
|
|
|
19 |
"Päiv esi vettä vii,
|
|
|
|
20 |
päävapoig naist nait
|
|
| |
jne". Päiv ütles: "Tulõ vällä, kiä sina olt ja ütle, mis sul viga om!" Tull kits vällä. "Vot susi soi mul poja' ar'." Päiv küsse: "Kas tiiät, määne too susi oll?" "Kost ma tood tiiä. vet' kõik soe' halli'." Läts päiv mäele paariga ja ai kõik soe' kokko. Pand´nemä' mäe pääle rinda ja küsse: "Kes om söönü ar' kitsõ poja'?" Tõõsõ' soe' nakkasõ' ütlemä: "Kas sa sei' ar' kitsõl paari poigõ?" "Sei kül' ma ar." Käs´k´ soe mäe ala. Kitsõ pand´mäe pääle ja ütel: "Anna no' sääne välk, nigu õnnõ jõvvat. Nigu joosk´mäe ala, nigu lei, lei ar'ki üte poja eloh vällä. "Saisa veel ütskõrd mäe ala!" Nigu kopsas´ veel voori, oll tõõnõ poeg ka väläh. Päiv ütel: "Tapa temä ar' otsani!" Kitsõl oll toost hää meel, et oma' poja' sai kätte, ni' ütel pääväle: "Kõik üts, ma jätä temä ello. Mullõ ka sai' poja' kätte." |
|
| |
|
|
|
| |
|