| |
Kui kange mees Olev juba palju aastaid siin metsas (Palmses) ühes üksikus peres oma naise ja lastega teistest inimestest lahus oli elanud, tunnud viimaks, et surm ka temagi suu ükskord kinni sulub ja tema kalmule saab kantud. Et ta aga mitte ilma mälestust maha jätmata ei lahkuks, võtnud ta nõuks ühte niisugust tööd teha, mis mitusada aastat seisab ja tuleva põlve rahvale kanget meest meele tuletab. Selle ettevõttega läinud ta Tallinna ja akanud sääl suurt kirikut ehitama. Ehitus läinud ruttu edasi ja müürid tõusnud ruttu üles. Kirik olnud nii suur, et selle sarnast veel kuskil pole nähtud. |
|
| |
|
|
| |
Kõigel ehituse ajal käind Olev iga ööse kodu. Ühekorra saand temal üks niisugune ehitusekraam otsa, mis Tallinnast saada ei ole olnud, siis jooksnud Olev lõunasöögi ajal Narva toonud säält, mis ehituse juure tarvis olnud. |
|
| |
|
|
| |
Olevit ei ole keski nimepidi tunnud ega pole ka seda kellegile öölnud ehk tema kääst küll teada nõutud. Kord teinud ta tõutuse, et keegi tema nime enne ei pea teada saama, kui kirik valmis on. See tõutus ärritanud tema vastaseid veel enam. Mitmed võtnud nõuks temale näidata, et ta sõnapidamises mitte niisugune kangelane ei ole, kui oma töödes. Küll meelitatud teda ja ähvardatud, aga ilmaasjata, viimaks võetud kavalus appi. Tema järele akatud valvama, kuhu ta õhtu läheb ja kust ta ommiku tuleb, et tema kodu teada saada. Viimaks saadud see kavalusega kätte. Siis käidud iga ööse ja pääva ajal tema akna all kuulamas, et ehk juhtub naine kudagi oma mehe nimetama. Kaua olnud nende vaev asjata, kuna kirik juba valmis akand saama. |
|
| |
|
|
| |
Ükskord akand Olevi poeg kibedaste nutma. Ema pannud ta kätki ja akand ise kiigutades kätki laulu laulma: |
|
| |
|
|
|
|
9 |
"Ära nuta, pojukene!
|
|
|
|
10 |
"Ära nuta, ära kaeba.
|
|
|
|
11 |
"Las tuleb Olev koduje,
|
|
|
|
12 |
"See toob sooje saiasida,
|
|
|
|
13 |
"Magusaida maasikaida
|
|
|
|
14 |
"Paremaida pähkelaida;
|
|
|
|
15 |
"See toob matilla rahada,
|
|
|
|
16 |
"Kilimitul killingida,
|
|
|
|
17 |
"Vakalla vana õbedat."
|
|
| |
See laul olnud nüüd Olevi surmakuulutus. Vastased saanud säält kangelase nime teada ja rutand Tallinna, et seda enne kiriku valmissaamist temale kuulutada. Kui nad näinud, et kirik juba pea valmis olnud, olnud nende lootus peaaegu otsas. Üks aga üüdnud veel alt Olevile: "Olev, lipuvars on kõver!" Kui Olev oma nime kuulnud ja veel seda, ei lipuvars kõver, kukund ta kirikutorni otsast maha ja surnuks. Kangelase auks pandud aga kirikule tegija nimi. Olevi tehtud torn olnud praegusest veel 15 sülda pikem. |
|
| |
|
|
| |
Kui Olev Tallinnas kirikut ehitanud, siis ehitand poeg Narvas kirikuid ja kantsisid. Selle töö juures olnud neil aga üksainus aamer, mis nad üksteisele kätte visanud. |
|
| |
|
|
| |
Kui Olev kiriku torni otsast maha kukunud, siis tulnud uss ja konn tema seest välja, kuda seda Olevesti kiriku seina ääres näha olla. Ommeti ei taha rahvas seda uskuda, vaid ütlevad, et saksad selle kivi sinna on pannud, et Eesti vägevat kiriku ehitajat nõiaks tunnistada. |
|
| |
|
|
|
| |
|