era220104960000
SaaremaaKarja
Männik, Mihkel
1938

Metadata

COL: Mihkel Männik
ID: ERA II 201, 496/9
LOC: Karja khk., Leisi v., Oitme k.
ZANR: andmed/uuem rahvalaul
TMP: 1938

Triigi mõisa pidu päävadeks olid iga suvised rukki ja odra lõikuse talgud. Mõisa viljapõllud mõõdeti lõikuse tükkideks. Enne oli lõikuse tükk ühte äärt mööda 12 jalase latiga 7 latti ehk 14 kuue jala sülda. Otsa mõõt 3 latti ehk 6 sülda. Teeb kokku 84 kuue jala ruutsülda.
Üleval arvestatud tüki lõikusest anti talgulistele natuuras 1 toop jahu suppi (leent) ja 1 nael leiba komikusöögiks. Lõuna oli 1 toop tangupudru 1 toobi piimaga ja õhtul 1 toop herne- ehk klimbisuppi 1 nael lihma ehk soku liha, 3 toopi õlut iga söögi eel 1 snaps lahjendatud meega viina, ja õhtul veel 3 kopikat raha.
Niisugune tükk oli arvatud ühe teolisi päävatöö normiks. Teo tegemine oli sel ajal nii arvatud: Näiteks: keegi tööline oli võtnud jüripäävast (23. aprill) kunni mihklipäävani (29. september) töötada iga nädalil 3 pääva. See teeb 23 nädala jooksul 69 tööpääva, ja selle eest makseti (iga nädalapääva pääle 1 vakk rukkit 1 otri) 3 vakka kartulid 60 kop. vikatiraha 60 kop. silguraha ja kaks matti nisu ehk herneid. See on: otre-rukki 6 vakka ja üle selle üleval loetletud järgmised ained 69 tööpäeva eest.
1888. aastal pandi lõikusetükk iga äärt mööda 10 latti, seda seletati nii, et parem olla kantis tükid mõõta ja 14+6 olla kahte äärt mööda mõõtes sama mõõt, mis 10+10nele. Et aga eelmine tükk 84 ruutsülda ja teine 100 on seda targu ei öeldud.
Sell ajal hüüti lõikus - õsumine. Nii õsuti valla rahva poolt kummagi vilja lõikuse ajal, leeme, pudru ja teiste ainete eest terved põllud ära mis iga kord laupääva pääle määrati et inimestel pühapääval aega oleks puhata.
pag. 497 Talgud toimusid nii: Laupääva hommikul läksid terve Triigi valla rahvas (18 talu ja üle selle popsid - mõisatöölised) kõik kerguriides mõisa põllule ja tükkid ära võetud hakkasid sirpidega õsuma. Reha riisumiseks ei lubatud tarvitada, kõik viljapead said käsitsi nopitud. Mäletan ühte rukkitalgut, mil Saarup oli ühe teonaise käest reha kätte saanud, selle varre katki murdis ja hirmsasti, valju häälega vandudes, üle mõisa põllu läks, öeldes, et naine midagi ei saa. Teda arvatavasti ilma ei jäetud, aga ähvardus oli üldsusele.
Tuli hommikusööma aeg. Veneaegne, kolmevärviline lipp lehvis mõisa trepi ees kõrgel lipumastil. Ja siis kõlas läbi hommikuvaikuse: Põll-põllel ees-. Põll põllel ees - põllul põlled ees - põllul põlled ees. - - - Nii tõlgitseti sel ajal mõisa söömakella kõla, mida sel ajal ainult talgute ajal helistati. Ja siis hakkas põllul kirevases rahvariietes inimmass liikuma. Mehed kaantega valgeks küüritud puupütte kandes ja naised oma värviliste põlledega, lapsed käe kõrval liikusid kiirelt mõisa poole. Trepi ees oli sirelipõõsastest piiratud neljakandiline avar platsiala kuhu talgulised murule maha istusid. Kesk platsi asetseva lipuvarda alla toodi toobritega odrajahuleent (körti) ja kula'ga1
See riistapuu oli veetõstmise kopsika moodi kasepuust tehtud ja ööldi 1-toobine olevat.
hakati teda nime järele kutsudes välja jagama mõõdetud leivatükke ligi andes proportsionaalselt tükkide arvule kuda keegi õsus.
Pall oli oma märkmikuga jägamise juures, nii et kõik pidi "ornokis" olema.
Kui toobritesse seda vedelikku üle jäi siis anti veel "päälekauba". Nõnda kallanud kord Moosi külast Jaen Raun oma "vedela" sirelipõõsa, aga nii valjusti et Pollon "sorina" ära kuulnud ja läinud põha päält paksemat saama. Toobri juures "viilinud" Poll Jaani kõrvad "üle" ja õhtul, kodu minekul ütlenud Jaan, et viib oma talgusupi ümber pea kodusse.
pag. 498 Pääle hommikusöögi valgusid talgulised põllule tagasi, iga perekond oma töö juurde; algas kibe töö. Viljanabrad (kuhilad) kerkisid - nii kui nupud malelaual, mida tüki nurkade pääle kokku kanti ja moodustasid rist-sirgeid ridu, nii oli neid hõlpsam vedamise ajal koristada ja üle lugeda.
Naljatati naabruses kaastööliste lõikajatega, kellel hakkas tükk lõpule jõudma, häälitses nii kui ajaks siga taga: "huu-ts-huts" - kätega vehkides senna poole, kellel rohkem õsuda oli. Ja õhtu poole, kes viimasena lõikas, öeldi see ja see sai "põrsa". Hõigati naljalauseid, mõni kord ka laulu:
    23  Härra lubas talgud teha,
    24  Lusti, rõõmu saame näha.
    25  Pill meid hüüab ukse ette;
    26  Leib ja liha antaks' kätte.
Lõunasöögile kutset häälitses oma "põllul põllesi" jällegi kiiksudes pöörleva võlliga kell ja pääle selle istusid talgulised iga perekond oma hommikuse platsile. Hõigati nimesi, - toobrites oli nüüd tangupuder- ja "kula" kadus ja tõusis iga "õsutava" tüki jauks korra toobrisse. Nii mõõdeti ka hapupiim teisest toobrist. Lisa anti ka, kui pudru üle jäi2
1891. aastal rukkitalgus saanud Jaak Kuhi kaks toopi pudru ja piima. Mõisa õues jäänud veel vähe järele, selle "pistnud kinni" nabra juures, siis ei saanud täis kõhu pärast muudmoodi õsuda kui kükakile. Tangupudru oli sel ajal maiusroog.
. Lõuna söögi ajal jäid need kellel väikesed pered, mõned "õsuma", ainult üksik käis pudru ära toomas, ja siis söödi ühiselt nabra juures. Nii pääsis mõni mees õhtusest "põrsa" pilkest.
Jälle särtsusid sirbid valminud viljas ja laksusid luisud sirpe teritades. Mõni naljavend laulis veel luisu löökidele ligi: Paksud p....d, paksud p....d-" ja nii "laamas" töö edasi kunni kella kuueni. Siis oli enam rutanutel tükid koristatud, ainult "põrsa" mehed koristasid veel. Et meri ligidal oli, käidi jahutavas vees töötolmu ära pesemas, kuna vanemad inimesed oma palged mõisa koera künal üle "viksisid" ja küla "uiemad" uudisid jutustasid.
Õhtusööki jägas "kula" enne päikese loojenemist lihaga keedetud, kas tangu-kartuli, ehk herne "leent" ja üks nael liha iga tüki pääle ja kolm toopi õlut mis mõisa all keldris kätte anti, puunõudesse ehk lähkri valades.
Pääle õhtusööki pidid talgurahvas mõisatrepi ette kõik palvele minema. Trepiesine oli harilik kruusatud tee, pistandajaga talguplatsist lahutatud, kaks katusega paviljoni olid tee kõrval vastu mõisat. Ühe all oli sügav kaev ja teise katuse all söömakell.
"Koolmeistri" Aado Medrile asetati valge linaga laud tee pääle paviljoni ja mõisa vahele ja palvetamine algas mis ligi paar tundi laternatule valgel kestis, vahest põlvitades ja koraale lauldes. Nii lõpes helgeim vallarahva talgupääv. Mõisa õuel Poll tantsida ei lubanud, seda lõbu tehti Ärbli toas, kus ka lõpp pidustuseks pill ürgas.
Sellised talguid elasin mina mõisatöölisena ligi 1891. ja 1892. aastatel.

1 See riistapuu oli veetõstmise kopsika moodi kasepuust tehtud ja ööldi 1-toobine olevat.
2 1891. aastal rukkitalgus saanud Jaak Kuhi kaks toopi pudru ja piima. Mõisa õues jäänud veel vähe järele, selle "pistnud kinni" nabra juures, siis ei saanud täis kõhu pärast muudmoodi õsuda kui kükakile. Tangupudru oli sel ajal maiusroog.