| |
Natoli, natoli.
|
|
| |
Elli nelli velja, ja näil olle jo kõigil naase. Ütel naasel kuuli miis ar, ja vele naksi tuud naist väiga pilkama, ja tahtsõ ar timma eloh hauda panda. A, tõisil velenaisil olle timma hallõ. Vele lätsi sis haud kaibma, ja ütli velenaisilõ õt sa tuu meile süvva. Tõõsõ velenaase tuud tiidsõ õt mis vele märgisõ tetä. Velenaase lasõ-s timma ja tõõnõ velenaane joudsõ sis sinna havvamano ja vele ütli õt ku vil tulõdõ, õt sis touka mii suu hauda. Läts sis velenaane kaipatõ kodo ja ütel õt ma joht ei tohi inab minna selle õt lubati hauda visada..... Tulle tõõnõ päiv, vele lätsi jal' hauda kaibma, ja ütli tuulõ velenaaselõ õt sa tuu meile süvvä. Tõisil velenaesil olle jalki kah´o timäst ja lasõ-s timmä, ja läts jal' tõõnõ velenaane. Tuulõ ka ütli vele, õt ku sa vil tulõdõ sis mii hiidä su ka hauda. Tõõsõl pääväl jal' läts vele hauda kaipma, ja ütli jal' velenaaselõ õt tulõ tuu meile süvva. Velenaisel olle jal' väiga kah´o, õt ku lasõ sis nimä toukasõ hauda, sis läts kolmas velenaane, tuulõ ka ülti õt kui sa viil tulõdõ sis touka ka timä hauda. Tulle nelas päiv kätte sis tulle tuul velenaasel no es minnä, tõisil olle küll timast väiga kaho a, saa-s midagõ tetä õks pidi minemä. Ku sai havva mano ni kõrraga tougati hauda ja pani lavva pääle ja pessi vil pehlapuutsõ pulgaga kinni. Velenaisil oll timäst väiga kah´o.... ja ütli õt vaja minnä küta sann ja kutsu timä ka sanna selle õt timä ka tahtsõ sanna. Kõkõ inne läts edimätse velenaane sanna kütma. Ja es´ laul sanna läve pääl |
|
| |
|
|
|
|
4 |
Natoli, natoli
|
|
|
|
5 |
sann kütet sau süüd
|
|
|
|
6 |
natoli, natoli
|
|
|
|
7 |
vesi tuud, viht haut
|
|
|
|
8 |
natoli, natoli.
|
|
| |
A, velenaane laul säält havvast vasta. |
|
| |
|
|
|
|
11 |
Saa-i veertä velenaane, velenaane
|
|
|
|
12 |
siia laud ette pant velenaane, velenaane
|
|
| |
pag. 108
|
|
|
|
14 |
pulga pestü pihlapuutsõ velenaane, velenaane.
|
|
| |
Tulle tõõnõ päiv, läts tõõnõ velenaane sanna kütma, kütt sanna ar, istõ sis sanna läve paale ja nakas´ laulma. |
|
| |
|
|
|
|
17 |
Natoli, natoli
|
|
|
|
18 |
sann kütet sau süüd
|
|
|
|
19 |
natoli, natoli
|
|
|
|
20 |
vesi tuud viht haut
|
|
|
|
21 |
natoli, natoli.
|
|
| |
Tulle kolmas päiv, läts jal' kolmas velenaane sanna kütmä, küt sanna ar, läts sanna läve pääle ja jal' nakas laulma |
|
| |
|
|
|
|
24 |
Natoli, natoli
|
|
|
|
25 |
sann kütet sau süüd
|
|
|
|
26 |
natoli, natoli
|
|
|
|
27 |
vesi tuud viht haut
|
|
| |
pag. 109
|
|
|
|
29 |
natoli, natoli
|
|
| |
A, tuu velenaane laul ka havvast vasta. |
|
| |
|
|
|
|
32 |
Saa-i veertä velenaane, velenaane
|
|
|
|
33 |
siia laud ette pant velenaane velenaane
|
|
|
|
34 |
pulga pesti pihlapuutsõ velenaane velenaane
|
|
| |
Saa-s muud midagi teta, velenaisil olle timast väiga kah´o, a, velenaane es saa-s havvast vällä tulla. Tuust pihlapuutsõ pulgast olle kasunu suur illos pihlapuu. Ütel nuurmehele saa-s koski naist, a, tima käve küll är puul ilma läbi saa-s kostki. Läts sis säält pihlapuust müüda ja murras säält üte ossa vei kodo ja pand aita rüa salvõ. Tõõsõl hummogul läts sis miis mõtsa kündmä. Kotoh jätt aho kütuma ja tarõ pühkmältä künd päävä otsa, tulõ õdakult kodo, kaes ahi ar kütet tarõ ar pühid, mõtlõs, mõtõlõs mis temp s´oo piad olõma. Läts sis üte targa mano nõu küsüma. Tuu miis selet kõik as´a üles mis koto olle sündünü. Tark selet, õt sa mingu-i kotost kavvõndõhõ jää tarõ nulga taadõ saisma. Miis tekk ka nii kui tuu tark paaba selet. Läts sis saistas tarõ nulga taadõ, kaes ku tulõ aidast üts ülli illos naane vällä ja läts kõrraga tarrõ, nakas sis tarrõ kraamma. Mehel tull miilde õt timä ku ütskõrra matusaiast läbi läts sis murras üte pihlapuu ossa ja sis vei kodo pand rüasalvõ. No sis pääle naase tarrõ minekid juusk ruttu aita kaes olõki inäb tuud ossa mis tima olle sinnä pandnu. Juusk sis ruttu naasel taka võtt kinni, lasõs inäb tarõst vällä. Nii tuust aost jäigi tuulõ mehele tuu illos naane. A, tuust naasest olõ-s õnnõ tuulõ mehele midagi kassu, timä kõnõla-s üteki sõnna, a, tuu peräst tüüt tekk õt parempahe olõs vaiaki..... Läts jal' sis tuu paaba mano nõu küsümä. Paaba sis selet timäle, õt ku sa nakatõ kunagi Petserehe minemä sis kutsu ka timmä tuld pidamä ja sa esi naka hobõsõlõ taosid persest kaala ajama. Miis jalki tekk nik tuu paaba selet. Nakas sis ütskõrra hummokult varra Petserehe minema, kuts naist tuld pidämä esi lätt hobõst ette pandma. A naane tuu vil olle pal´ästõ jalguga. Miis nakas sis hobõst ette pandma, a esi aja pääle hobõsõlõ taosid persest kaala, a naasõlõ tuulõ jo sai külm tuu nakas sis väiga naartma ja miist intstämä õt nii suurõst ar elänü ja mõista-i hobõst ette panda. Nii tuust aost sis nakaski naane kõnõlõma. Elli sis mõnõ ao, ja teie suurõ praasniku, kutsi sis tuu velenaane kõik tõõsõ velenaase ja veleh praasnikalõ. Velenaane pand sis tõõsõ velenaase lavva taatõ süüma a, vele pand tsia ruihtõ süüma. Peräh sis ütel velenaane velõlõ õt s´oo sai teile tuu iist õt tii pani minnu eloh hauda, tahtsõ ar surmada. A, velenaase s´oo sai teile tuu iist õt tii minnu väiga hoitse. Nii sis kui nä olõ-i no ar koolnu elase vil noki, kooni täämpätse pääväni. |
|
| |
|
|
|
| |
|