| |
Esimesed kevadised lilled on sinililled, nimetakse ka külmalilled, need tõusevad maast üles kohe kui lumi läheb, juba lume all on nad õienupud mullapinda ajanud. Esimesed õied on lühikese varrega, hilisemad kasvavad juba pikema varre otsas. Lastele on need lilled väga armsad, ei jõua oodata kui õied lahti löövad, käiakse mitu korda päevas vaatamas, kas saaks juba lille tuppa tuua. Lapsed armastasid endid lilledega ehtida, lilledest sai pärge punutud pähepanemiseks, lilli pandi nööpauku rinna ehteks ja mängiti lilledega ajaviiteks. Lilli toodi akna peale klaasi sisse ja lilli pandi sängi pää otsa lõhna andmiseks. Laste ütlused lilledest olid: |
|
| |
|
|
|
|
3 |
Sinililled silma peale,
|
|
|
|
4 |
kullerkupud kulmu peale,
|
|
|
|
5 |
varsakabjad kaela peale,
|
|
|
|
6 |
jaanikannid jala peale,
|
|
|
|
7 |
valged lilled varva peale.
|
|
| |
Sinilille lehed on lume alt tulles rohelised, külm neile viga ei tee. Sinilille järgmine on valgelill, nimetakse ka külmalilleks ehk ta küll külma vastu õrnem on, kõvad öökülmad näpistavad valgelille õisi. Peale sinilille ja valgelille tuleb mitmesuguseid lilli, tuntumad on kullerkupud, jaanikannid, nurmenukud, võililled ja mitmed muud, ei tea iga pisilille nime. Hilisemad lilled on käokingad, kurekatlad, linnukannid, vormililled, karikakrad, kanapersed, karukellad, kassikäpad, rukkililled, kukelõtid, kassitapud, seatelled ehk harakaladvad, jne. Rukkilill kukelõtt kassitapp haraklatv on põllulilled ja kasvavad vilja sees, heinamaal neid ei leidu, ka karikakar kasvab põllul. Põllul leidub veel mitmesuguseid suuremaid ja vähemaid lilli, ei tea neid nimepidi üles arvata. |
|
| |
|
|
| |
Kullerkupud ja jaanikannid (mõnelpool nimetakse pääsusilmad) on lastel ja noortel tüdrukutel armastatud lilled, neid tuuakse pühapäevaks tuppa akna ehk laua ehteks. Nurmenukk ehk käekaitse on ilusa lõhnaga, õisi kuivatakse tee valmistamiseks. Käokinga leidub väheselt, on nüüdsel ajal kaitse alla võetud. Vormiksed, vormililled, on lõhnavad ja neid toodi sellepärast tubadesse. Karikakra õisi korjati ja kuivatati musta riide värvile juure panemiseks, ka pühademune sai karikakraõitega värvida andis kollast värvi. Võililled kasvavad õuel ja on lastele mängimiseks, võilille õis võetakse ja pannakse teisele koone alla, kui tahetakse teada kas teine on palju võid söönd, kui päike paistab võilille õiele siis annab see lapse koone (lõua) alla kollast helki, kellel palju kollast koone alla tuleb, see on palju võid söönd, kellel vähe kollakas, see on vähe võid söönd. Välja õit- send võilille vartest tegid lapsed endale kaela kettisid, varred pisteti rõngaks, peenem ots jämedama sisse, sai pikad ketid tehtud ja kaela riputatud. Neist vartest sai ka pilli teha, kõvad toored varred ei tee häält, vanad pehmed võetakse keskelt paras tükk puhutakse peenemast otsast sisse ja teeb parmupilli, kõik ei hakka häälitsema, see visatakse siis ära ja võetakse uus, neid on ju külluses saada. Alles väljaõitsend õied mis endid kokku tõmbasid olid nii eide pea moodi, kellel pikk müts peas, kui õiel juba lai seemnekroon otsas on, siis see tuletas halli taadi pead meele, kui juba tuul seemned ära viis, siis oli paljapeaga taat valmis ja lapsed said mängida nendega vanaema ja vanaisa. Parajaste õitsev kollane õis oli noor kollase peaga poiss ja kinnine õienupp noor tütarlaps. Võililled on ka sigade ja lehmadele heaks söödaks, kui lehmad võililli söövad, annavad rohkem piima ja võid, sellest on vistist ka lill omale nime saand. Lilli mida ilusa lõhna pärast nopitakse, on: Õhtulilled, talihallakad, piibelehe õied, maarjakastehein, viinalilled, kannikesed. Kannikesed, nimetati ka kaunalilled õitsevad vara kevadel varsi sinilillede järel, lapsed neist suurt lugu ei mõistnud pidada, ei ole neil suurt ilu, aga suuremad tütarlapsed armastavad neid omale rinda panna. Õhtulilled, õhtukannid, öökuninganna, annab kõige rohkem aroomi, see oli juba vanal ajal tüdrukutel armsamaks lilleks, õisi korjati ja pandi riiete kirstu, et riided pühapäeval kiriku minnes magusaste lõhnaksid, ka maarjakasteheina korjati samaks otstarbeks, mõlemaid leidub väheselt, iga maa peal neid ei kasva. Talihallakaid kasvab rohkem pajumaa küngaste peal, õied on roosakad valged, lehed seisavad läbi talve haljad rohelised, sellest ka nende nimi, neid keedetakse luuhaiguse rohuks, nimetakse ka luuvalurohuks. Piibelehte õisi nimetakse nüüdsel ajal maikellukesed. Viinalilled on pisikesed valge õitega kasvavad pajuheinamaal küngaste otsas, õitsevad varakevadel ja sui on neil pisikesed punased marjad külges. Kannike, kaunalill õitseb varsi külmalillede järel, peale õitsemist kasvavad seemnekaunad õite asemele. Leemelehte ei tunta siin ümbruses, võib olla on teine nimetus. Söödavaks taimeks olnud nälja ajal naadilehed, neist keedetud leent, kõrvenõgeste taimi ja juuri olla keedetud toiduks, ka noori ohakataimi olla varakevade leemeks keedetud, piimaohakad ei ole kõlband toiduks. Lapsepõlvel kuulsin vanadelt laulukest: |
|
| |
|
|
|
|
12 |
Pereeit miks muretsed
|
|
|
|
13 |
Kas pudrutangud puuduvad.
|
|
|
|
14 |
Küll ohakad siis aitavad
|
|
|
|
15 |
Ja nõgesed nõu annavad
|
|
|
|
16 |
Las sinililled sirguvad
|
|
|
|
17 |
Ja varsakabjad kasuvad....
|
|
| |
Võib arvata et on mõndagi metsataime nälja ajal toiduks tarvitatud, aga nüüdsed inimesed ei tea selle kohta midagi seletust anda, ainult mõni ütlus taimede kohta on meele jäänd, öeldi: |
|
| |
|
|
|
|
20 |
Ohakas mo obune,
|
|
|
|
21 |
sõnajalg mo sõiduruun.
|
|
| |
Teine ütlus: |
|
| |
|
|
|
|
24 |
Humalas humalas ullutas,
|
|
|
|
25 |
nõges nõges nõkutas,
|
|
|
|
26 |
segane segane sekutas,
|
|
|
|
27 |
linnas jalgu liigatas.
|
|
| |
Jänesekapsad ja hapuoblikad olid veel minu lapsepõlves lastel maiustuseks süüa, eriti head mekkisid jänesekapsa õied ja noored lehed, õitseb kevade varakult, lehti leidub läbi sui, kasvab kuusemetsa all. Hapuoblikas kasvab põllupeenardel, noored lehed on maitsvamad, neist olla ka leent keedetud, vist olla ka oblika juuri söödud, aga õisi ei ole söödud. Enne jaanipäevaseid lilli korjatud lehmadele, kui neid sai veel kolme saksa maa pealt toodud siis võis julge olla et lehmad sui läbi terved ja rohkeste piima annavad. Loomi välja lastes öeldi: |
|
| |
|
|
|
|
30 |
Lehmad lille lepikusse,
|
|
|
|
31 |
ärjad aru einamaasse,
|
|
|
|
32 |
mullikad murumäele.
|
|
| |
Mitmeid taimi on arstimiseks tarvitatud, kõrvenõgese juurtega vaotati punaseid plekke mis mõ- nikord inimese ihu peale löövad, nimetakse nõgeseplekid. Nõgese vesi olla ka hea peapesuveeks, mõjub juuksekasvule ergutavalt. Kõrvenõgeseid toodi tuppa kirpude kaotamiseks, kõrvenõgese vihaga vihtlemine olla jooksvahaigetele kasulik. Kõrvenõges kasvab talumajade ümber rammusa maa peal. Kui lapsed olid sõnakuulmatad, siis lubati neile õuest nõgeseid tuua. Suuremad lapsed vallatlesid nõgestega, püüdsid üksteist kõrvetada, siis oli jooksu ja tagaajamist et küll sai. Raudnõges on ka kõrvetaja taim, kasvab seinte ääres ja juurviljapeenardel. Villi ja roosihaiguse korral suitsetakse raudnõgestega. Kui peenardelt sigadele rohtu kitkutakse söödaks, siis vaadatakse hoolega, et raudnõgeseid rohu sees ei oleks, kui siga raudnõgeseid sööb, jääb haigeks, eriti õrnad on põrsad, on surmajuhtumeid põrsastega olnud raudnõgese söömisest. Põllul vilja sees kasvavad põierohud, õied on põiekujulised, neid keedetakse lastele põiehaiguse puhul, kasutakse õisi ja juuri. Pistirohud kasvavad põllupeenardel ja kivivarede ümber punase õitega, keedetakse teeks pistihaiguse korral. Põllumänd ehk salakoi rohi, kasvab põllul vilja sees ja kartulivagude vahel, kui katki teha tuleb piima välja, kui on salakoi (nahahaigus) siis seda piima peale panna teeb terveks. Takjas kasvab õuel ja põllupeenardel, lehta nimetakse kobrulehed. Takja juuri keeta hea juuksekasvatuse abinõu. Takjad olid noorematel üks teise narritamiseks head, neid loobiti pähe juustesse ja riiete külge, neist tehti teisele seljataha nööbiridasid ja muid vigureid. Kui keegi teise seltsist tüdind oli, siunas varsi: Ega temast lahti saa, ta nagu takjas kinni. Lepakollad, kuusekollad-nõiakollad, kasvavad kuusemetsas sambla künkal, väänes, seisab ka talvel lume all roheline ja kasvab suvel edasi. Vanal ajal mitme kuntsitamise juures suitsetamiseks ohutatud, neid leidub väga vähe, kui neid leiti, siis kohe korjati ära, seisab kuivatult aastate viisi, on juba kasvades kuiv rohi, ega närtsi pehmeks kui maast ära võetakse. Teeleht, kasvab õuel teede ääres ja põlluservadel, lehti pandi mädamuhkude peale, kisub mäda rutem välja, seemneid küpsetati kõhulahtisuse puhul sisse võtmiseks. Paiseleht, kasvab põllukraavikallastel, õitseb varakevade kui muu rohi alles üles tõusma hakkab, lehti pannakse mädapaisete peale, aitab tervendada, õied on kollased võilillede sarnased. Raudriarohi, kasvab põllupeenardel ja vilja sees, õitseb sui läbi hilissügiseni, valged õied. Kui lapsel sõrm katki läks, öeldi: Pane raudriarohtu peale, paneb vere kinni. Raudriarohuteed joovad naised kuuhaiguse korral. Külma teed juuakse vere vaigistamiseks, kuuma verehõlbustamiseks. Puned, (majoranid) kuivatakse talveks vorstide sisse maitseaineks, lehed ja õied. Kasvab kõrgustikul mägedel, pune lehti õõrutakse virsale ja pannakse haudund varvaste vahele rohuks. Köömel on kõigile tuntud taim, tarvitati vanasti ja nüüdki toitude juures maitseaineks. Köömli seemneid riputati võileiva peale ja pandi leivataigna sisse, kapsaste sissetegemisel riputakse köömli seemneid ja jõhvikaid segi kapsaastjasse. Obuoblikas on hapuoblikaga sarnane aga suurema lehtega ja teistsuguse õitega. Obuoblika juuri keedetakse ja segatakse hapukoorega naha sügelemise vastu rohuks. Tedremadaraga olla vanaste värvitud, korjatud juurikaid punase värvimiseks. Tedremadar kasvab haruheinamaal väiksed kollased õied, madala varre otsas. Üleüheksa ehk üheksamehevägi, kasvab põllupeenardel, vanarahvas ütles: Üleüheksa aitab üheksakümmend üheksa haiguse vastu, sajas haigus on surm, selle vastu ei aita. Üleüheksa õied korjati ja kuivatati ära, hoiti alal iga haiguse vastu arstimiseks. Kuuskjalg ehk põldosi kasvab põllul vilja sees, kuivatakse teeks põiehaiguse vastu. Tuhkmarjad kasvavad nõmmemaadel, lehed ja marjad sarnlevad pohladele, keedetakse põiehaiguse rohuks. Venituse karikakar ehk arnikas, õitseb hilja sügiseni, keedetakse õllega venituse haiguse vastu. Maa-aluse rohtu on kah- te seltsi, ühed pisikese punaste õitega kasvavad juurviljapeenardel, neid kasutakse peene punaste vistrikule nühkimiseks, mis maa-alusteks nimetakse ja arvatakse maa vihast tekkinud. Teine selts maaaluse rohtu kasvab põllul kivivarede ja aedade ääres, ümargused lehed, varred kasvavad väänes, õitseb varakevadel, lillakas-sinised õied, õite varte külges ponnid, nagu maa-aluse kublud inimese nahal, nendega arstitakse jämeda kublulist maa-aluse haigust. Valge karikakar ehk kanaperse, õitseb sui läbi hilissügiseni, kasvab põldudel ja heinamaadel. Uuemal ajal kasutakse ennustuseks, rebitakse õielehti küllest ära iga kord üht sõna öeldes, mis sõna viimaseks jääb see on ennustuseks tõsi. Sõnu olen ainult ühed kuulnud, need on armastuse ennustuseks ja käivad järgmiselt: |
|
| |
|
|
|
|
35 |
Mina armastan sind.
|
|
|
|
36 |
Nõnda kui sina mind.
|
|
|
|
37 |
Südamest. Valuga.
|
|
|
|
38 |
Üle kõikide. Ei ühtigi.
|
|
| |
Neid sõnu loetakse õielemmeid rebides, missugune viimseks jäeb seda peab uskuma. Põllukülimit on imepisike taim, kasvab põllul mulla peal, on trehtli sarnane, ennustab viljasaaki, kui külimit seemneid kuhjaga täis tuleb rikas vilja aasta, kui poolik või vaeglane, siis viljasaak keskmine, kui paar seemet ehk tühi, tuleb vilets viljasaaks ehk nälja-aasta. Sireli õitest otsitakse ennustuseks õnne, õis mis rohkema õielehega on kui harilik nelja lehega, ennustab õnne, mida rohkem õielemmeid seda suurem õnn, õis kolme lemmega ennustab õnnetust. Härjapea ehk ristikheinaleht, kui on nelja lehega ennustab õnne, kes leiab nelja lehega härjapea, nopib selle kohe omale raamatu vahele kuivama õnneleheks. |
|
| |
|
|
| |
Orjavits kasvab põllul vilja sees, kasvab viljast kõrgemaks, pruunikad õied, kõvad varred, nendega olla orjuse ajal mõisa kubjas töölisi löönd, tõmmand kohe üle piha valusa hoobi, töötegijal polnd ju muud kehakatet kui särk seljas peal ja sellest käis orjavitsa löök läbi. Veriskelmid kasvavad ka põllul viljas ja põllu peenardel, pikad varred valge õitega, mehed panevad õisi tubakale lisaks piipus suitsetamiseks. Rukkilill, sinise õitega kasvab rukki ja suivilja põllul. Rukkilille teed antakse sünnitajatele valu vaigistamiseks. Palderjan on tuntud taim, kasvab madalas heinamaal, kraavikallastel, roosakad õied, juuri kuivatakse rohuks, närvide vaigistamiseks. Ingver kasvab madala maa peal, tarbitakse seest venitase haiguse vastu. |
|
| |
|
|
| |
Heinputk kõigile tuntud taim, putkest teevad poisid vilesid. Vanaste öeldi: Kui heinputk õitseb, siis on heina kasu (kasv) täis. Siis hein ei kasva enam suuremaks, hakkab ära kuivama kui kauaks niitmata jääb. |
|
| |
|
|
| |
Mürgised taimed. Naese niinepuu, kasvab mägisel maal, madal põõsas, õitseb varakevade, kui lehti veel puudel ei ole, marjad mürgised. Ussimarjad, kasvavad mägede peal, nelja lehega, lehte risti vahel üks must marjaiva, mürgised marjad, kui laps neid marju suhu võttis jäi haigeks. Tikstamm olla kõige kangema mürgiga, ühekasa marja surmab hundi ära, neid on vähe leida, rammusa maa peal kasvavad lihavad, marjad on kobaras, musta värvi. |
|
| |
|
|
| |
Lilli on veel mitmesuguseid ei tea kõikide nimetust ega kuidas neid on kasutatud. |
|
| |
|
|
|
| |
|