era229303860001
Poom, Emilie
1941
| Vanaste oli igas külas pea igas peres oma saun ja sauna nimetati pere nime järele näiteks: Kui oli pere nimi Nõmme, siis sauna nimi oli Nõmmesaun. Saunade tekkimiseks oli asjaolu, et peremehed olid kohustatud koha eest mõisale päevi tegema ja võtsid päevategijaks, teomeheks, omale sulase, kelle naesele nad oma maa peale sauna ehitasid ja senna juure natuke juureviljamaad andsid, saunanaese lehm käis pere karjaga seltsis suvel karja ja heinamaal, talveks tegi saunanaine lehma heina ise valmis, seda ta olla korjand külakarjamaa soost ja mõnest mõisa kasutamata maa pealt, mõned olla krõõbitsend sirbiga põõsaste seest kust pererahvas vikatiga niita ei saand. Vanal ajal olla palju kasutamata maad seismas olnud, sood ja padrikud, sealt olla vaesed endale heina korjanud. Kohad olid kõik mõisa omad ja peremehed tegid päevi koha suuruse järel, nimetati kohti päevade järel: Väike kahe päeva koht, kolme, nelja ja viie päeva koht, kõige suurem oli kuue päeva koht, sealt käis teomees iga päev mõisas tööl. Öeldi uhkuse ja ka kadeduse korral: "Ta suure kuue päeva koha perenaene". Olla ka harvaste mõnes külas mõni suur kaheksa päeva koht olnud, sealt olla kaks päeva nädalas kaks meest mõisas teol käinud. Saunamees kes peremehel sulaseks oli sai peremehelt süüa ja leivakoti kaasa, naine sõi omast käest, kui ta peremeeste juures tööl käis sai ta nendelt süüa. Saunanaistel ja vabadikudel oli kohuseks mõisale päevi teha, alates jüripäevast mihklipäevani, igal nädal üks päev mõisa rohiaedas töötada ilma palgata, neid päevi nimetati "hingepäevadeks". Talveks oli palgata tööks kümme naela takku mõisale kedrata. (Kuulsin seda kord Mari Tammelt, sünd. 1845). Proua kiirustand veel naisi: "Katsuge aga need takud ruttu ära kedrata, siis ma hakkan teile ketruse eest maksma". | ||||
| Saunamehe täpset palka perest, ei tea, olla üks aasta saand palja lammanahast kasuka, teise aasta antud kasukariie, takused püksid ja rüü olid neil riideks kui tihti harva nad neid said, ei tea. Saunanaesed ketrasid talvel ka perenaestele ja said selle eest toiduaineid tasuks, kotitakud olid ikka vabadikude ja saunanaeste kedrata. Saunalapsed hakkasid maast madalast võeraid orjama, karja ja lapsehoidjatena, mõnikord ka talvel käisid kerjamas. - Veel Mari Tamme teateid: | ||||
| Sõtke külas surnud üks väiksema koha peremees ära, naine lastega ei jõudnud üksi kohta pidada ega teopäevi teha, annud koha ära ja läind sauniku juure vabadikuks, sui sai tööd ümberkaudsetelt talunikelt ja lapsed käisid külaperedes karjas ja laste juures. Talveks anti lapsed ema juure, võtku süüa kust tahes, tal oli neli last, üks poeg ja kolm tütart, viimane tütar oli aasta vana kui mees ära suri. Ema saatnud lapsi kerjama, kaks tütart läind, aga poeg kes kõige vanem oli ütelnud emale: "Ehk ma suren siia sauna küll nälga, aga kerjama ma ei lähe!" Poiss olnud umbes kümne aas- tane, ta läind Vigalasse teenistust otsima ja saand ühe taluperemehe juure karjatse koha, seal peetud teda sui ja talve, poiss teenind seal kolm aastat ja olnud oma eluga rahul. Siis olla Sõtke külas ühel peremehel mõisatööle vaimupoissi tarvis olnud ja poiss toodud Vigalast valla käsul ära, oma küla eest mõisa orjama. Ka soldatiteks valla eest anti saunikute ja vabadikude poegi, peremehed katsusid oma pojad panna peremeeste kirja, kas koduväiks või kus said. Ühel vaesel naesel olnd mitu poega ja need kõik antud valla eest nekrutiks. Naine ütelnud: "Mina olen nüüd see valla mära, kis neile varsad kasvatas." | ||||
| Popsid olid need saunikud kellel mõisa maa peal saun oli ja selle juurde kuuluv maanatuke mille eest nad mõisale päevi tegid. Popsil oli oma põllu harimiseks hobune ja sellega ta käis talviti metsa vedudel. Oli ka väiksed popsi saunu kus hoost pidada ei saand, lehm, lammas ja seapõrsas olid nende loomad. Pühatu mõisal oli neid saunu mõnda mitu ja paari sauna varemed on veel tänapäevani näha, Kuusikumäe ja Kalda saun olid mäe kalda sisse kaevatud, neid ma olen veel lapsena näind, katuse räästas ulatas üsna maa ligi, ukse ja akna kohta oli maasse auk kaevatud, nii et väljast vaadates oli aken madalas maa sees, sest poolt oli aken kõrges lae ligi. Need saunad olid kehvikute enda ehitatud, kes ei olnud võimelised palkide hankimiseks seinte tarvis, hea kui lae, aampalgid, ja sarikad jõudsid saada. Teiseks oli maa sisse tehtud sauna onn hea soe, talve külm ja tuuled ei puhunud sealt nii kergeste läbi, siis sai kehvik vähema küttega läbi. Mäletan veel, kui mo lapsepõlves Kalda eit tuli meile ja kirus: "Va Karja Tõnis tuli täna mo akna taha sitale, ma istun just akna all kui ta raebe tuleb kükitab kohe akna taha, sain ruttu uksest välja taga riidlema. Ta vaadand et on ea tuulevari seina taga aukus püksa maha võtta, küll niisuke aga on!" Need saunikud tegid mõisale viljakoristamise ja kartulivõtmise päevi, et nende saunad üsna mõisa põldude ligi olid, siis saunikud olid ka agarad mõisa põllult vilja ja kartulaid varastama, siis ei olnd veel rehepeksumasinaid ja vili seisis kaua väljas põllul. Kui Pühatusse uus mõisnik tuli, see ütles: "Saunad on mõisa täid, ma tahan mõisa neist puhastada!" Ja seda ta ka tegi, andis käsu saunast välja minna ja sauna maha kiskuda. Kuusikmäe ja Sulina saun püsisid veel kõige kauem alles. | ||||
| Eks saunikud oma vaesuses katsusid endid mõisa kulul toita kuidas iganes said, rehest tõid vilja, põllult kartulaid ja põllu peenardelt rohtu lehmale ja kõike mis aga kubja silm ei juhtund nägema. Kui saunanaised isekeskes riidu läksid, siis haugutasid üksteisele nende salapattusi ette, lubasid mõnikord mõisale kõik teada anda, aga et neist keegi süüta polnd ja kõik teise tegusid teadsid, siis ei julgend keegi teise tegu mõisale üles anda, kui kubjas ehk härra mõnest pisivargusest teada sai ja saunikutelt küsima läks, siis keegi ei teadnud sellest härrale rääkida, kõik olid ühesugused ilmsüütud. Nii ühel meelel olid eesti rahvas vanal ajal. | ||||
| Üks vaene lesknaine elas Kuusikmäe sauna juures kartuliaukus, augule oli katus peale tehtud ja ühes külges oli auk ukseks, aknaks, korstnaks ja leitseauguks. See auk on veel näha seal mäe sees, mina pole seda aega näind kui seal elanik sees oli. Vabadikud olid lesed naised kas ühe kahe lapsega või ilma lasteta, nende jäuks oli talu toas üks nurgake, kus ta magamiskoiku oli, sui käis mõisas ja taludes põllutööl, kui mõisa "hingepäevad" tehtud said siis sai tasu töö eest, vanemal ajal vilja hiljem raha. Talu kus ta vabadikuks oli, käsutas teda oma tööle, siis sai ka peremehe poolt süüa ja kui helde perenaene oli andis veel toidupoolist ilma mehe teadmata. Mo ema rääkis: Ta oli korra ühes Pühatu küla talus käind, seal oli kaks vabadikku naist. Perenaine küsind ühe vabadikult, kas ta tahab odrajahu, (seda ta pakkus töötasuks) vabadik öelnud, et tal seekord tarvis ei ole, siis ta küsind teiselt, kas see tahab, see pole ka tahtnud. Perenaene läind porisedes ära: "Nüüd on vabadikkude perssed täis, ei taha änam jahu!" Üks vabadikkudest seletand minu emale: "Oleks ta jahu siis and, kui see veel ea oli, aga see on sui läbi seisnud ja kõik koitand, mis meie siis sellega teeme, tal omal ometi loomad kellele võib anda, ega meil loomi ole, meie peaksime ise neid koitand jahu sööma!" Sellest näeme, mis pererahvale enam ei kõlband, see arvati vabadikule hea küll olevat ja kui vabadik tahtis vahekorra hea pidada, võttis ka mõnegi vastumeelse suutäie vastu öeldes: "Eks ta ole ikka kõhu koormaks ja vatsa varjuks". Ahjukütmine talvel olnud ikka vabadiku kohuseks, küte oli küll peremehe poolt aga töö vabadiku poolt. Tühja kõhtu said need vaesed paljugi kannatada, mo isa rääkis oma noorepõlve mälestusest: Olnud sui aeg, tema ema teind leiba, kui leivad ahju küpsema pand, läind nad ise kambri sööma, toa välisuks jäänd lahti, et ahjuving välja läheks, kui nad söönd said läind ema tuppa, vaa- dand ahju suu vahelt kas leivad ilusaste küpsevad ja näind, et üks leib olnd ahjust kadund. Nad ei ole teadnud arvata kes leiva ära viis, arvand kas mõni viis nõiduse tembu pärast, ega see süüa veel sündind oli ju alles üsna tainas, ehk kui ta kodu veel uueste küpsetab. Aastate pärast oli üks kehvik rääkind, et tema see oli kes ahjust leiva ära viis, olnud juba mitu päeva söömata, öelnud veel: "Ei mul polnd aega uuesti küpsetada, mulle läks nii samamoodi kõhtu küll." | ||||
| Teisest nälginust rääkis mo isa: Ta võtnud ühe saunamehe heinaajaks omale töö abiks, oma isa oli juba vana ja muud abi polnud. Kui nad metsas seltsis töötasid siis see saunamees oli temast palju nõrgem olnud, aga seltsis süües oli temast algul palju rohkem söönud, kui nad juba paari nädalt seltsis töötasid ja sõid pole saunamees enam tast rohkem söönd ega vähem teind ja lõpuks olla veel vähema söömaga olnd kui tema. Ta sai oma "kondivahe" täis süüa. | ||||
| pag. 395 Vabadikuks võis saada iga inimene kes vaeseks oli jäänud, need olid lesednaised ja vanadtüdrukud, mees vabadikke ei teata olevat, muid, kui mõni ajutine kes kudagi koha pealt lahti lastud ja uut kohta veel mitte saanud siis läks naise lastega mõne tuttava ehk sugulase juure vabadikuks kuni jälle omale koha leidis. Nende kohta öeldi ka: Ta seal "aplaagris". | ||||
| Mitmedki endised perenaesed olid vanaduses teise juures vabadikuks. Puhatus Uuetoa saunas oli vabadik, nägin isegi teda, oli väga arg ja alandlik, lõpuks käis ta "külakorda" iga nädal ise peres paikas. Ta oli noorelt väga uhke perenaene olnd, aga lesepõlves ilma lasteta ei jõudnud enam kohta pidada, siis läks vabadikuks. Kui ta külas perekordas käinud, olla peres ka tööd teinud, kedrand lõnga, kudund sukka, teind pastlepaelu, hoidnud lapsi ja käind ka mõnikord karjas, kui ta üsna vanaks sai, siis ei jõudnud ka tööd teha. Perenaestel olla ikka töö ootamas olnud, kui "korraeit" tuleb, siis saab kohe peale hakata. Töö eest ta muud tasu ei saand, kui süüa, ehk siis kui tal riided otsa said anti tale ka vanu riideid. Kui ta suri siis maeti valla kulul maha, muidugi nii odavaste kui aga saadi. Kui oli kellegil lapsi või jõukamaid omakseid, siis need aitasid ka matmise juures kaasa. Ka vabadikude lastel oli vilets elu, nad said nälga ja külma kannatada mõnikord hoopagi ilmasüita, kus olid kiuslikud perelapsed, seal leiti ikka vabadiku lastele süüd, et neid tuli nuhelda. Mäletan ema jutustust: Ühes peres olnd vanemad inimesed kõik väljas tööl, perenaese ja vabadiku väiksed tütred olnd kahekesi kodu. Kui perenaene õhtu koju tuli, leidis lapse sitahunniku ukse eest, küsis lastelt kes selle tegi, mõlemad vaidlesid vastu, et nad pole teind aga süü aeti ikka vabadiku lapse peale ja vabadik pidi oma lapsele peksa andma, ehk see küll nuttes kinnitas, et tema pole seda teind. Perenaine võtnd siis sitta viind tulesse ja teind ristisi sinna peale, ütelnd: "Küll me näeme kelle perse kärna lähäb." Vabadik oli salamahti kuulnud, kui perenaese tütar oma süü üles tunnistand ja ema ütelnd: "Miks sa seda kohe ei rääkind, ega ma siis põleks põletama akkand." Kus perevanemad mõistlikud, seal ei teadnud ka lapsed vabadiku lapsi halvemaks pidada, kui nad kõik alles väiksed olid, aga kasudes kasvas ka vahe, vabadiku vilets toit, kehv riietus, ja teiste üleolev vaade tegi vabadiku lapse elule mõndagi tuska, ka pidid nad kui suutma hakkasid ise omale leiba teenima minema ja teenijate ja peretütarde-poegade vahel tehakse mõnel pool suurt vahet, (Pühatu külas seda küll suurt märgata pole lastud, nii palju kui mina mäletan). | ||||
| Kuulsin lapsena kedagi laulvat: | ||||
| 21 | Orjalapsest ma ei ooli | |||
| 22 | Vaestlast ma ei vaatagi | |||
| 23 | Peretütart ma tahaksin.... | |||
| Minu isal oli väike vesiveske, seal sai kevade ja sügise vilja jahvatada, südasui ja külmal talvel kadus vesi ja veski jäi seisma. Meil käisid vabadikud ja saunikud oma selgkoormatega veskil ja mu isa rääkis mõndagi korda nende viletsast viljast, täis lusteid ja haganaid, et neil vilja vähe oli, siis lasid ilma kroovimata ära jahvatada, ütlesid: "Mis tast kroovida, eks perse kroovi". Üks perepoeg oli korra hoobelnud: "Ei mina sinna vabadikkude veskile lähe". Aga pärast käis mõndagi korda meil veskil ja sai ka ajuti vabadiku elu pidada, teine vend päris isa koha, siis tal polnd oma naesega kuhugi minna, oli venna juures vabadikuks. | ||||
| Oli ka neid saunikuid kellel isast päritud saunad olid. Kui isal oli kaks poega ehk rohkem, siis üks sai talu, teisele ehitas talu maa peale sauna ja andis ka sauna ümbert natuke maad, varustas tööriistade ja loomadega jne. Nende elu ei olnd nii kibe kui teomeestel saunikutel. Kui teoorjus kadus, läks kõigil saunameestel elu kergemaks ja saunanaesed veel kiitsidki: "Saunanaesel on kopikane nimi aga sajarublane põli, perenaesel on sajarublane nimi aga kopikane põli". See ütlus käis töö kohta, kui saunamees heaste töötas ja teenis, siis oli naesel elu mureta, tal oli kodune talitus väike ja kerge, perenaesel selle vastu palju tööd loomadega ja kõige muuga. Kui saunanaesel peremehelt natuke maad ka oli, siis ta tegi selle eest peresse töö päevi, kaksteistkümmend päeva suis. Ta pidi iga töö korral peres abiks olema kui neil tarvis oli, selle eest sai tasu kokkuleppel. Saunanaesed värvisid perenaestele potisiniseid villu, perenaesed ei tahtnud ju oma tuppa seda paha haisu mis selle värvimise juures on ja pisike saun oli hästi soe mida värvipotile tarvis on. Eks saunanaesed pidand perenaestele mõnegi moonatöö juures abiks olema siis said ka midagi toidupoolist või muudki abi, hoost oma põllulapikese harimiseks ja mõnengast tööriista oma töötegemise tarbeks. Talu maa peal olevatel saunanaistel oli kasuks oma pererahvaga head vahekorda pidada iga hinna eest, kui neil tüli tuli võidi saunast välja ajada ja keegi teine asemele võtta. Perepoisikesedki võisid saunarahvast kiusata kui tahtsid, kui muud ei teind siis viskasid möödaminnes kiviga vastu seina ja hüüdsid: "Vanames saanast väll´a ja saun maha!" Saunanaised olid ka külauudiste kandjad, nad käisid ju mitmes peres tööl ja nägid kuulsid rohkem kui perenaesed kes alaliselt kodu olid. Öeldi: "Hea külajutu eest antakse tükk sooja liha." Ega saunanaine oma pererahvast teises kohas võind halvaste rääkida, hoiatasid oma lapsigi, kui need teise peresse läksid. "Ära sa seal kedagi räägi, oia aga keel ammaste taga". Saunad mis mõisa maa peal oma ette olid, ei olnud nii allaheitlikud, nad võisid siis julgeste oma saunas elada kui mõisapäevad tehtud said. Need naesed tülitsesid ja riidlesid sagedaste isekeskes, sõimasid üksteist vastakute ja kui sõnadest puudus tuli, siis olla näidatud taguotsa. Enamast iga saunikule pandi sõimunimi millega teda tagaselja nimetati. Mäletan veel mõned lapsepõlves kuuldud saunikute sõimunimed: Ites, Töks, Sarv, Vorst, Tikk, Jälla, Krets, Liist, Müta. Ehk need nimed küll polegi nii inetud, siiski vihastasid nad seda kuuldes ja kes teist vihastada tahtis, see nimetas teist sõimunime järele ja teine ütles tale vastu ka tema sõimunime. | ||||
| pag. 401 Vallavaesed elasid vaestemajas, nimetati, "seegi saun", kus vallas vaestemaja ei olnd, seal käisid vaesed perekorda, ehk kellel oli oma sugulasel saun, kes teda oma juure elama võttis, seal ta siis oli korteris ja tõi oma kerjatud varanduse sinna, kus siis võis puhata kui oli haige ehk ilm paha väljas käimiseks. Igast külast pandi üks kõige vaesem inimene "kirikusandiks". See oli kas tervisest vigane ehk puuduliku mõistusega töövõimetu inimene. Sellele korjati iga lauarahva pühal kirikus raha, selleks oli kirikukott, millega vöörmünder käis kirikus istujate vahel ja kõlistas igaühe nina all, siis inimesed panid kopika sisse vaese jauks. Kohapidajad talupojad viisid lauapühal kirikuvaestele leiba. Vaesed seisid reas kiriku ukse kõrval ja peremees kes kodu leivakanikad valmis oli lõigand jägas need seal vaestele kätte, sinna kogus peale kirikuvaeste ka teisi vaeseid, kui kanikaid rohkem oli siis anti neile ka. Märjamaal on see kombe ammu kadunud, vaestele antakse raha õpetaja kätte ja see jagab vaestele edasi. Vaestel on ka kerjamine ammugi keelatud, valdadel on kohuseks vaeste eest hoolitseda. Alguses kui kerjamine ära keelati käisid mõned salamahti veel kerjamas, kerjates said rohkem kui vallast anti, mõned sandid müünud kerjatud leiba kõrtsmikule viina eest, kõrtsmik söötis leiva sigadele. Ega kerjajad muud ka saand kui leiba ja mõnikord silku ka. Lõigatud leivatükid kuivavad ruttu ära ja lähvad kõvaks, vanad vaesed viletsa hammastega kerjused olid hädas söömisega. Üks kerjaja mees oli mo emale ükskord rääkind, kust külast paremat leiba saab, kust halvemat, kus ilusamad perenaesed, kus heldemad, öelnud: "Ohokotso külas ma kerjan ikka oma lebaga." | ||||
| Kerjustel olid ka oma laulukesed, ei tea kas nad neid küll leivasaamisel lugesid või olid need neil vaheajal ajaviiteks. | ||||
| 32 | Peotäis soola sooja leiba | |||
| 33 | Oh sa vanamoori ports. | |||
| 34 | Nään pereeite tulevat | |||
| 35 | Kaks silku leevatüki peal | |||
| 36 | Siis olid ammad akkamas | |||
| 37 | Ja kihvad kinni kargamas. | |||
| 38 | ------------------- | |||
| pag. 403 | ||||
| 40 | Ootan kambrist tulevad | |||
| 41 | Silku leiba mõlemad | |||
| 42 | Pea püsti abe risti | |||
| 43 | Ammad valmis akkama. | |||
| Harilikult lugesid sandid kirikulaule, ehk sööma palveid, oli ka neid kes lugeda ei mõistnud, pomises ka mõne sõna habemesse ja ütles ühiseid sõnnu ühte järge. Mo ema oli kuulnud kui üks sant pagari ukse taga oli kerjuse toonil sõnu rääkind: "Üks tuleb, üks tuleb, aga ei tea kis ta on, kas mees või naene, aga üks tuleb". Neid sõnu ta kordas nii kaua kui kuulis sisemise ukse kella, kui keegi tuli, siis ta ütles pikalt pühaliku hääleja: "Aamen". Tuleja ei olnud ta sõnust aru saand, kuulis kerjuse jorutust ja aameni ja andis tale oma ande. Üks kerjus tulnd tuppa hakand lugema, ise vahtind möda toa seinu ringi ja lugend: | ||||
| 46 | Jumal maa ja taeva looja | |||
| 47 | Isa poeg ja pühavaim - | |||
| 48 | aga teil sirged palgid seinas - | |||
| 49 | Sina öö ja päeva tooja | |||
| 50 |
Kuu ja päike on so loom1 jne. .
|
|||
| pag. 404 Üks sant lugend kiriku ukse taga kus saksa jutlust peeti ja saksad eesti keelest täieste aru ei saanud: | ||||
| 53 | Ta pale oli paestetand toretoritirallalla | |||
| 54 | Ja silmaauk oli sinine toretoritirallalaa. | |||
| Saksad kes mööda läksid viskasid sandile kopika, ega kuulatandki ta laulujoru. | ||||
| Kui sant öömajale jäi, siis tale anti oma toidusest süüa mida seekord oli, suppi, piima, pudru jne. Jõulu eel olla sandile ka liha antud, pühade ajal nad ei käind kerjamas, leidsid ikka nii kauaks kusagil peatuse koha, kus varem kogutud toidust elasid. Oma küla kerjused olid teatud tuntud, neid võeti igas peres vastu, kus joodud olid olnud seal käisid vaesed tagantjärel söömas mis toidust ülejäänd oli. | ||||
| Haigete vabadikkude ja kerjuste lugu oli üsna vilets, ta oli kusagil toanurgas, kuni ta suri, siis maeti valla kulul maha, et matmine tüli tegi neile kelle juures ta suri, siis keegi ei oleks tahtnud haiget kerjust oma juure võtta. Mo ema rääkis oma noorepõlve mälestusest: Üks vaene naine kes perekordas käind, olnud haige, ei jõudnud ise käia, teda viidud hobusega ühest perest teise, ühel niisugusel viimisel oli ta ära surnud, viija ei tahtnud teda koju tagasi viia, viind ikka teise peresse, kui teise pere peremees abiks tuli vaest tuppa tooma öelnud tooja: "Põle abi tarvis ühti, ma tõstan üksi ta tuppa küll, kui aga ase valmis on." Peremees küsind: "Kudas ta nii vakka on ega ta ometi surnud ole?" Teine vastand: "Ei ole, ei ole, ta magab." Peremees vaadand hoolega ja nägi et oli ikka surnud, teine tahtis aga oma tülist ära saada. | ||||
| Kerjajate riietus oli vilets, kellel oli endisest ajast oma riideid, see kandis neid nii kaua kui ette lõid, siis anti neile teiste poolt vanu riideid, nad olid närused ja kaltsus. Ööldi teiselegi kellel vanad lagund riided olid: Sul üsna sandi ilbud selgas. Nagu sandi akatus. Nagu igavene sant. | ||||
| Sandil polnd muud vara kui kott ja kepp. Lauldi sandi kohta: | ||||
| 65 | Sant tantsis ja taha vahtis | |||
| 66 | Kas koevad koa käevad | |||
| 67 | Jalapöiad täide lähvad | |||
| pag. 406 | ||||
| 69 | Kus ta kott ja kus ta kepp | |||
| 70 | Kott kõrtsi kolde peal | |||
| 71 | Kepp kesket põrandat | |||
| Kerjajad, vaesed ja vabadikud käisid riideid saamas, kus vana pereisa ehk ema ära suri, kelle riideid nooremad ise ei tahtnud ja andsid siis vaestele, ka seep millega surnut pesti anti sandile. | ||||
| Orgita külas oli ühes peres sõnnikutalguid peetud, sinna juhtund kaks kerjust tulema, üks oli Orgita oma küla sant teine Kastiküla sant. Peremees öelnud kerjustele: "Muidu ma teile süüa juua ei anna, te peate rammu katsuma, kumb teist tugevam on". Head talgutoidud ja õlut olid kerjustele meelituseks ja nad hakand rabelema. Ühel olnd ikka käed tugevamad, teisel olnd jalad tugevamad, kõik talgu pere saand naerda santide maadlust vaadates. | ||||
| Sante narriti mitu korda ja mitmet moodi, ega sandid pahandada võind pidid ikka hea näo tegema kui neid naerdi. Üks lollakas sant olla väga palju söönd, ta oli ka alles noorepoole mees, üks peremees pand kakskümmend kopik raha laua peale, kus oli kausitäis pudru ja pütitäis piima, ütles: "Jüri, kui sa selle kausitäie pudru ja pütitäie piima ära sööd, siis saad selle kakskümmend kopika enesele." Jüri hakand sööma ja söönd niikaua kui kauss ja pütt tühjad olid, siis võttis raha ja ütles: "Aga nüüd on kõht easte täis!" | ||||
| Kerjajad olla ise sagedaste tülis ja riius olnd, teise kihelkonna santa ei ole sallitud, kästud oma kihelkonda minna, ka kahe küla sandid läind mõnikord riidu. Ühel sandil olnd oma saun, naine ja kaks poega, ta käind talve kerjamas, kui ta kanikakotiga koju läind võtnud naine koti ja valind kanikad ära, valgemad ja puhtamad tükid pand kõrvale, mustemad haganasemad võtnud süüa, kui otsa hakand lõppema ütelnd mehele: "Akka aga vanames jälle minema juba leib saab otsa!" Ise sõi siis poistega seda leiba mis ennem kõrvale pani ja vanamees pidi selle haganase leivaga leppima. | ||||
| Ohokotso külas Rapla kihelkonnas olnud üks kerjus Kustas, seda rääkisid mo vanemad, ta käind tihti Kõrvetaguse ja Pühatu külas kerjamas ja laulnud enesest. | ||||
| 82 | Oh mina vaene Ohokotso sant | |||
| 83 | Mul põle muud kui musta leiba | |||
| 84 | Naene kodu Liisu nimi | |||
| 85 | Kolm last ja puhas pojad. - | |||
| Ridala kihelkonnas olla üks vallavaene kes iga nädal ise peres oli "külakorda" käimas, käind sealtperest kus ta oli, karjas, ta ei ole ilmas kõik leiba ära söönd mis tale juure pandud, ikka viind muist koju, kui karjalapsed küsind: "Miks sa muist leiba kojo viid?" Siis ta ütelnd: "Ei või kõik ära süüa, eit aab taadi ahju." (Leena Trummal 55 a.) | ||||
| Oli ka mõni pime kerjus, sellel pidi poiss kaasas käima ja teda juhtima. Poiss võttis kepi ühest otsast kinni ja pime teisest otsast, poiss käis ees pime järel. Nägin lapsena ühe pimeda mehe kes käis poisiga seltsis, pime mängis viiulit ja laulis sinna juure poisiga mõlemad, neile anti raha mütsi sisse mis poisi hoole all oli, pime olla ise käega katsudes kõik rahad ära tunnud, nii ei saand poiss teda petta. Poiss oli pimedat mõnikord narrind, kui pime parajas- te viiulit mängis keeras poiss viiuli keeled häälest ära, siis pime olla hakand poognaga ümberringi vehkima, et poissi lüüa, aga poiss nägi jo ennast kõrvale hoida. Üks kord poiss viind pimeda saueaugu juure ja ütlend: "Taat üppa nüüd ästi tugevaste, siin on üks väike ojake!" Ja pime hüpand saueauku sisse. | ||||
| Neid poisse nimetati, eestvedaja, ehk, sandipoiss, need olid kas kerjaja oma lapsed ehk kellel lapsi polnd, siis mõni võeras vaenelaps. Külapoisid laulsid uhkustades: | ||||
| 92 | Ei kiltsus kaltsus ma pole käind | |||
| 93 | Ei sandipoisiks ma põle olnd | |||
| 94 | Ei neiunälga ma põle näind | |||
| 95 | Ei pruudipuudust ma põle tund. | |||
| Teine ütelus: "Sant ja vaene tulevad. Tõstvad jalga mõlemad." Kerjajad ja külakorras käijad ütlesid ikka: "See on see viimne leib mis meie peame sööma". Öeldakse nüüdki veel mõne töö ja teenistuse kohta mis ei tasu vaeva: "Eks ta ole koa viimne leib". Vaesed ja sandid olid ka väga tänulikud, kui neile head tehti, nägin ise kui üks noor tüdruk andis vaese naesele õuna. Vaene tänas ja õnnis- tas, pole meeles kõik ta sõnad, aga lõpuks ütles ta: "Jumal õnnistagu so jalaastumisi ja kääkatsumisi." Vaesed käisid ka truiste kirikus, läksid pühapäeva hommiku vara toksides, kepp käes, kirikuteed. Üks postipoiss tulnud linnast tühja postvankriga tagasi ja kutsund vallavaese tee äärest sõita saama, küll olla vaene naine rõõmus olnd kui teistest jalakäijatest mööda sõitsid, hüüdnud neile: "Nää, ma sõedan, nää ma sõedan!" Kui kellegil mõnd ettevõtet oli kavatsuseks, ehk kui keegi mõnest koormavast olukorrast tahtis pääseda, siis ütles: "Kui see peaks korda minema, ma annaks iga sandil kaks kopik." Kerjajad olid ka külajuttude edasiviijad, ega nende kuuldes kõike tahetud rääkida, öeldi teisele kes midagi kuulda tahtis: "Räägi sulle, sa räägid sandile, sant räägib kõige maailmale". Mõni ütles naljaks kui uksest sisse tuli: "Tere täna omikust, lõika sandile kanikast," Kas see ütlus mõnest sandist alguse saand, ei tea, kuulsin seda noori terveid mitugi korda ütlevat. Kui mõni kerjaja laps pärast jõuka elujärje peale sai öeldi ta kohta tagaselja: "Näe kui toredaste ta nüüd elab, isi kerjatud leivaga üles kasvand". | ||||
| Küla perekorda olla pandud ka mõnikord noori mehi, kes ei viitsind teenida ja valla maksud võlgu jätsid. Siis ta pidi käima külas igas peres tööl, sai seal süüa ja päevapalka ka. Üks peremees näind, kui korrapoiss teisest talust hakand tulema, ta toond sae ja hakand õues puid saagima ja oodand, et korrapoiss tuleb abiks, aga poiss ei ole ega ole tulnud, peremees saand puud saetud siis poiss ilmund ka sinna. Ta oli näind et peremees saeb puid ja ootas nii kaua aia varjus kui see raske töö tehtud sai. | ||||
| Kui mõisaorjus kadunud ja mõisatöö eest raha maksti, siis kõik vaesed, sauna- ja vabadiknaised käisid mõisas rahatööl, mõisatöö oligi neil peamine sissetulekuks. Kartulivõtmise ajal läksid nad parema meelega mõisapõllule kui talupoja tööle, saunanaised katsusid mõisa kupja ja aidamehe naisega heaste sobida, viisid neile suvel marju ja meelitasid maheda sõnadega mõisaemandaid, siis oli loota paremaid tööalasid oma kätte saada. Ka mõisaprouale viidi mune ja oldi rahul selle hinnaga mis proua andis, raha vastuvõtmisel tänati prouat "kintsukaapimisega". Saunanaised pidid ka taluperenaeste meele järel püüdma olla, ehk mõnigi kord küll südames viha oli aga tegi ikkagi maheda näo ette kui perenaesega rääkis, teinekord oli tarvis perenaeselt minna mõnda asja paluma mida omal polnd. Kui oli peres joodud, ega siis saunanaistki ilma jäetud kui toidusest ülejääki oli, tehti toitu rohkem, öeldi: "Noh eks kirikusantidele oli koa tarvis." | ||||
| Koolipoistel oli vähema lastele sarnane ülesanne: Seitse kirikut, igal kirikul seitse ust, igal uksel seitse santi, igal sandil seitse kotti, igal kotil seitse soppi, igal sopil seitse nässa, igal nässal seitse kassi, igal kassil neli jalga. Mitu jalga on? Lastele näis see ilmvõimata olevat üles arvata, rääkisid ühest targast poisist kis selle olla üles arvand mitu kassi jalga oli. Küll see oli aga ilmatu tark, ütlesid lapsed, kellel see üle mõistuse käis. | ||||
| Koguja mälestuste järgi. | ||||
|
1
jne. | ||||
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.
| ERA II 81, 715 (4) | 23 % |
|
| H III 3, 338 (8) | 12 % |
|
| ERA II 147, 491/2 (6) | 10 % |
|
| H II 34, 355 | 68 % |
|
| H III 23, 576 (14) | 50 % |
|