| |
Kõrvetaguse külas ei mäletata ühiskarjust, (külakarjast,) olevat, karjas käisid igast perest oma laps ehk vana inimene kes töötegemiseks juba nigel oli. Kellel oma lapsi polnud, see võttis suiks võera karjalapse omale karja hoidma. |
|
| |
|
|
| |
Enne heinaaega käisid loomad mõisa nõmmes, kui hein tehtud, siis lasti loomad ja hobused heinamaale. Heinamaad olid koos ilma vaheaedateta ja lapsed olid loomadega karjas ka koos. Hobused olid vallali, päevad ja ööd metsas, kellad krapid kaelas. Kellel hoost tarvis käis metsast viimas ja kui ei leidnud hobuseid üles siis küsis karjastelt, kas ja kus on kella ehk krapiga hoost näind ja karjatsed juhatasid küsijale koha kus nad viimaseks sarnast hoost olid näind. Hoostel, veistel, lammastel, peeti krapid ja kellad kaelas et neid metsas kuulda, aga sigadel kes põldudel ja külatänavates sõid, seda tarvis ei olnd. Küsiti möödaminejalt kes töötegijat ei teretand ega tööle jõudu soovind: "Kas oled kellaga siga näind?" Ehk: "Kas oled krapiga emist näind?" Kui mõnel loomal kell ehk krapp kaelast juhtus kaduma, siis oli leidja kohus see omanikule kätte anda, leidjaks olid enamast karjalapsed, kes heldem andis midagi leitist vastu, kas tüki leiba või ajavilja ehk õuna, (raha oli endisajal nii vähe olnd, et iga inimene pole eluajal raha omale saand) kes ei annud leitist see tänas, ehk lubas teinekord anda, mis aga enamiste andmata jäi. (Oli ka neid karjatseid kes teiste loomade kaelast kellasi varastasid ja salaja kaugemale teise külasse tasu vastu ära andsid. Selle vastu lasksid mitmed peremehed kelladele sepa juures raudkanned teha mis võtme ehk kruuga looma kaela kinni keerati, siis ei saand vargad kätte ja raudkanne ei kulund ka nii ruttu katki kui ohelik mis köiest oli tehtud. |
|
| |
|
|
| |
Karjaste tööks karja juures oli poistel luuad, korvid, luuavõrud, vanemal ajal ka viisud, vanad karjased teind ka kirvevarsi ja raiund kulbi ja lusika puid talveks valmis. Tütarlapsed ja eided tegid sukki, kapetaid säärepaelu ja pastlapaelu ja nöörisi pastelde õmblemiseks ja kotisuu paelteks. Nöörid ja paelad olid majapidamises alaliselt tarvis, neid tehti videvikutunnil ja igal väiksel vaheajal. Oli enne nõudmiseks, et naestel ja tüdrukutel pidi nööri taskus olema igal ajal, kui töö juures tarvis siis mehed küsisid neilt, kellel ei juhtund olema sellele öeldi: "Mis tüdruk sa oled, sul põle mette nöörigi taskus!" Oma karjalaps tegi töö oma maja tarviduseks ega ole vist tal selleks normi üles antud kui palju ta peab tegema. Võeralt olla vanal ajal nõutud, kui palju peab majarahvale tegema. (Ei tea seda arvu täpselt nimetada). Mis karjane rohkem jõudis teha selle võis oma kasuks tarvitada. Veel hiljaaegu müünud karjapoisid kartulikorve 5 kopik korv. (Teade on Ridalist Leena Trummalilt, elab Pühatus). |
|
| |
|
|
| |
Mäletan veel ema jutustust mida ta rääkis oma karjaskäigu mälestusist. Tema olnud kahe naabripere poisiga seltsis karjas, poisid teind vitsust korve ja tema vaadand loomade järel, olid kolme pere loomad koos. Poisid olnud heas tujus nii suured sõbrad, et süües ka suutäie pooleks jägand kummagile oma toidust, aga kui pahaseks saand, siis oli kohe karvakiskumine käsil nii et juuksetutid lendasid, kui kisklemisest väsisid, siis hakkasid mõlemad nutma ja pärast noppind maast juuksetutta, näidates teisele, "vaata kui pall´u sa mo peast juuseid oled kiskund". Ühel olla valged juuksed olnd teisel tumedad, siis oli kerge vahet teha oma ja võera vahel. Ükskord nad istund jälle koos ja punund võidu korvi kumb enne pidi valmis saama. Teisel tulnud loomulik tarvidus peale, et ta rutuga ei tahtnud kaugemale minna teind hunniku sinnasamasse, kaaslane töö kiiruga pole enne märgand kui haisu tundis, siis polnd enam muud kui töö kõrvale ja teise pähe kinni, teine vastu ka ja kiskund sõnalausumata ainult ähkimine oli kuulda kuni väsisid ja nutma hakkasid, siis tuli jälle juuste korjamine ja leppimine ja töö läks jälle vanaviisi kiireste edasi. Tütarlapsed tegid karjas ka lillepärgasi endile pähe, mõnikord panid pärjad õhtu koju minnes lehmade sarvi nende ilustuseks. Sõtke külas üks eit kartnud nõidust, karjatsed sidund tema mullikale õhtul pillirootuti sappa, isi naernud: Nüüd eit saab jälle mullikast suitsetada mõtleb et on nõiutud. (kuuldud Mari Tammelt) Ajaviiteks tegid karjatsed metsas tuld, viskasid tooreid kuuseoksi tule peale, mis paksu suitsu andis, siis jooksid ise läbi suitsu, viskasid tuletukkisi ülesse nii et sädemed lendasid ja turkisid keppidega tuletukkide kallal, kui oli kellegil tooreid kartuleid kaasas, siis küpsetasid ka neid ja silku küpsetati ikka kui tuld tehti, silgud olid alati karjatse kotis. Üks karjane olla silku vitsaga peksnud ja seal juures sõnu rääkinud: |
|
| |
|
|
|
|
9 |
"Silk sina teravnina,
|
|
|
|
10 |
igal pool on sinu nina,
|
|
|
|
11 |
teome' kottis, vaemu karpis,
|
|
|
|
12 |
karjatse kottis ka!"
|
|
| |
Kui karjatsed mõne suurema kivi juure jõudsid, siis jooksid võidu kes enne kivi otsa sai, ütles teisele: |
|
| |
|
|
|
|
15 |
"Sina seasita lusikas,
|
|
|
|
16 |
mina kuldkivi kuningas".
|
|
| |
Võidu jooksud ja hüppamised olid ka karjaste ajaviited, hüppamiseks pisteti kaks hargiga keppi maa sisse, üks kepp harkide peale põigiti, siis tuldi eemalt joostes ja hüpati üle kepi, enne pandi kepp madalamasse, kui juba rohkem harjund hüppama siis pandi kõrgemasse. Oravate tagaajamine oli poiste lõbu, näitasid koerale puu otsa ja hüüdsid: Oru-oru-oru-oru. Kui koer puu all haukus oli poistel lusti küll, peenemat puud kus otsas orav oli, raputasid nad et orav maha kukuks koera ette, aga seda juhtus väga harva, et ta kukkus, ikka hüppas teise puu peale ja peitis enda okstesse. Ka vareste pesi otsiti ja lõhuti kui leiti, lapsed vihkasid sellepärast vareseid, et nad väiksete laululindude poegi oma poegele söögiks viivad. Noorematel lastel kes tööd ei teind oli mänguks ise mõni loom olla, sai võtta kaks keppi kätte ja need olid esimesed jalad, olid nad siis lammad ehk hobused, aga siis oligi lapsel niisugune tunne, et on nell´ajalgne loom. Nägin kord ise kui lapsed mängisid lambaid, kepid käes jooksid ja kõpsatasid nendega, üks oli teisel natuke tüliks ees, teine lõi kohe kepiga ja see hüüdis pahaselt: "Kelle lammas siis teist jalaga lööb!" Tähendab: Teine oli mängu korda rikkunud. Hoosteks mängisid lapsed endid ja jooksid siis traavi ja nell´a, ka võttis mõni suurem omale pika nööri suhu, nööri otsad jäid seljataha ohjadeks mida teine laps oma kätte võttis ja hobuse jooksma ajas, ise jooksis järel. Kui neljakäpakil maas hoost mängiti, siis teine istus selga, aga siis ei saand kiiret sõitu teha. Pulli mängiti ka neljakäpuli, möirgasid ja trügisid vastamise oma päid, need loomadeks mängud olid ka kodu väikse laste mängudeks, suured lapsed neist enam ei hoolind. Vanal ajal ringmänge karjas ei mängitud, neid ei teatud ega saadud loomade järelvaatuse pärast mängida. Mängimiseks olid jooksud, hüpped, puude otsa ronimised, käbide ja kivide viskamised, kase okstes kiikumised. Kui leidus vildakas kask allapoole rippuvate okstega, siis keerutati oksad kokku, üks istus peale ja teine lükkas kiige käima, peal istuja ise oksa kiiget käima panna ei saa, kiigutati üksteist kordamööda. |
|
| |
|
|
| |
Mari Paaksi jutustus oma karjamängust Orgita külas "Mängisime lepalehtega, tegime ammastega kirjad sisse ja need olid sitsirätikud, tegime suure pinu valmis, tegime kusagile leti moodi koa, üks oli kaupmees kis müüs, teesed ostsid, rahaks olid lepalehed ilma kirjateta ja puupulga otsast lõegatud rattad. Pajuvilesid tegime ka küll. Konnaosi vilesid sai koa tehtud, jätkukohast sai katki võetud ja sisse puhutud üüab küll. Vahest kilgasime mudu lusti, kui teise otsimiseks sai uilata, siis uilati ühetasaselt uuuu, aga kui sai lustipärast uilata siis tegime ikka keeru sisse." |
|
| |
|
|
| |
Mänguloomadeks olid kuuse- ja männikäbid, noorte kuusekäbidele sai pistetud neli tikku sisse lammajalgeks ja paar pisikest tikku pähe kõrvadeks ja oligi lammas valmis. Siis tehti veel puust munasid need olid pullid ja lehmad, küll oli nendega hea mängida, sai neile tehtud laudad ja karjaajad, karjamaad ja koplid, lautadesse veiste sõimed ja kõik nagu kodus teati olevat, ka puud said pistetud maha kasvama tänavate ääre ja karjamaale. Aead said tehtud püsti maa sisse pistetud pulkadest, väravaks mõni jämedam puutomp põigiti maha. Veised tehti sirgest puust, ümargune puupalk, ühte otsa lõigati sarved, pullidel laiemal asuvad sarved, lehmadel koomal kõveramad sarved, vasikatel väiksed sarvenukid. Hobused said tehtud. kõverast puust püsti peaga, lõigati ninanuks ja kõrvad pähe ja oli ilus hobune valmis, ka lammas oli kõverast puust püsti peaga aga lühema kaela ja kehaga kui hobune. Siga tehti sirgest puust ühes otsas nina kärsaga, kõhu alla lõigati sugu särgid, lehmale neli nisa, märale ja utele kaks, emisele kaks pikka rida nisasid, niisama tehti isaste loomade märgid. Põldudel lammaste karjas olles ehitasid lapsed kividest ahjud, tegid tule sisse ka, ühes kohas oli suitsuauk, pisikesi puupulgakesi pandi ahju põlema, üks lai kivi oli ahju laeks, kui see tuliseks läks pandi selle peale sauest tehtud leivad ja koogid küpsema. |
|
| |
|
|
| |
Kividest ehitati majad ja kirikud, kirikule tehti torn peale ja vana lehmakell torni rippuma, kantsel oli ka, puupulgale pandi sinisest suhkrupaberist mantel ümber, see oli kirikhärra, teine puupulk oli tornis kellameheks, puust tited reas kirikus jutlust kuulamas. |
|
| |
|
|
| |
Sellesarnaseid mängusi on lastel palju, kus igapäevast elu järel aimatakse ja siis on lapsed ühel meelel rõõmsad, aga mänguhoos unustavad sagedaste loomad valveta ja sellest tuleb mõnigikord pahandusi. |
|
| |
|
|
| |
Oma lastel karjas käies ei ole kodurahvaga halva vahekorda, kui laps ikka vähegi vanemate sõna kuulab, aga võõras karjalaps oli ikka vaeselapse osas, teda peeti halvemaks kodurahva ja teiste karjaste poolt, oli igaühe käsutada kodu ja metsas, ka narriti teiste karjaste poolt, kes oli ise tark ja hakkaja, seda ei julgetud väga narrida, aga arad ja lollimad olid ikka teiste tõugata. Vaeste ja saunalapsed olid perelastel sundida loomi taga ajama ja koeri eest ässitama. Kellel olid viletsamad riided ja viletsam toit, see oli teiste naerda ja pilgata. Endisajal ei olla vaeselapsele karjaskäigu eest tasu makstud, öeldud: Hea kui niisuke ikka süüagi saab. Paljud karjalapsed olla talvel kerjamas käind. Karjatsed omalt poolt maksid kätte neile tehtud ülekohtu loomade kulul ei hoolind sellest kas loomad heaste süüa said, tõrjusid kas päevaks otsaks ühte nurka kokku. Üks karjatse lauluke oli nii: |
|
| |
|
|
|
|
29 |
Meie eit tegi eile võid
|
|
|
|
30 |
Ei and mulle maidagi
|
|
|
|
31 |
Lehm läks soosse, las liguda!
|
|
| |
Karjatse kohus oleks olnd minna abi kutsuma ehk koju teatama et lehm soosse kinni jäi, aga pereeide ihnsuse pärast karjatsele mitte võid maitseda anda, laskis see lehma soos liguda. Karjatse õhkamine: |
|
| |
|
|
|
|
34 |
Oh mina vaene karja Tõnu
|
|
|
|
35 |
Iga päe saan alvu sõnu
|
|
|
|
36 |
Iga päev saan peksa ma
|
|
|
|
37 |
Igatahes tapelda
|
|
|
|
38 |
Eile sain peksa täna sain peksa
|
|
|
|
39 |
Tunaome kästi jälle tulla.
|
|
| |
Teine karja Tõnu laul on vist mõisa karjatse õhkamine. |
|
| |
|
|
|
|
42 |
Oh mina vaene karja Tõnu
|
|
|
|
43 |
Iga pää saan alvu sõnu
|
|
|
|
44 |
Omiku saan ahjuarki
|
|
|
|
45 |
Iga lõuna lõmmupõhja
|
|
|
|
46 |
Iga õhtu õlmad märjad
|
|
|
|
47 |
Tihti kadund künniärjad
|
|
|
|
48 |
Eile sain peksa täna sain peksa
|
|
|
|
49 |
Ome kästi jälle tulla
|
|
|
|
50 |
Karja ärra silma alla
|
|
|
|
51 |
Oh ma vaene karja Tõnu
|
|
| |
pag. 68
|
|
|
|
53 |
Ei mo elul põle mõnu.
|
|
| |
Karjatsed olid iga võõragi käskude kuuljad, kui tuli mõni peremees ehk perenaene karjaste juurest läbi, noomis neid vallatuse pärast ja hoiatas: "Vaadake aga et te loomi kurja peale ei lase". Tuli ka seda, ette, et karjatsed lüüa ja tutistada said, kui nad julgesid vastu "haukuda". Mäletan oma isa jutustust. Ta pidas ka karjapoissi, see oli väga rõõmsaloomuline ja laulis alati karja juures, et heinamaa kus poiss karjas käis kodu lähedal oli, siis poisi laul kostis koju. Ühel päeval poiss oli hakand metsas korraga kisendama, mo isa jooksnud kiireste vaatama, mis poisil viga, kas on hunt tulnud karja kallale. Enne kui ta metsa poisi juure jõudis, oli poiss puu otsas ja laulis seal. |
|
| |
|
|
|
|
56 |
"Külavahe Kustas tuulas mind,
|
|
|
|
57 |
Külavahe Kustas sarjas mind
|
|
|
|
58 |
Külavahe Kustas käristas mind,
|
|
| |
Külavahe Kustasel olla veel heinategu lõpetada olnud ja poisil oli mõni loom ta heinamaale läind. Mo isa küsind Külavahe peremehelt kuidas see oli, et ta poissi karistama hakkas. Kustas vastand: "Oleks poiss isi alandlikum olnd, ega ma tale siis põleks kedagi teind, aga ta ütles mulle Külavahe ärra". Talurahvas ei sallind vanaste kui neile härra ja proua öeldi, seda nimetust öeldi teisele pilkeks, mõni vastas härra ütlejale: "Ärrä ärja persses". |
|
| |
|
|
| |
Tötitamine oli ka karjalastel kombeks, kui nad isekeskes vaidlesid, kellel siis sõnadest puudus tuli see ütles: Tött-tött-tött-tött. Kuulsin ise kui üks karjaplika küla perenaesele tötitamisega vastas, kui see karjast lubas karistada, siis kui loomad tema heina laseb tulla. Kui karjalapsed vanainimestele metsas vastu hakkasid, neile sõnu andes, siis oli esimene asi ise kohe jooksu panna, et teda kätte ei saada, vastasel korral poleks ta sarjamisest pääsend. Karjapoiss kes Külavahe peremehe käes sarjata sai, oli kodus pärast ütelnud: "Ta kurat käristas mind, küll ma sügise ta obused tunnen!" Ja poiss oligi sügise Külavahe hobused ajand Pühatu mõisa metsa, kust nad mõisa põllule läksid ja sealt aeti mõisameeste poolt mõisa kinni, siis pidi Külavahe Kustas trahvi maksma kui hooste järele läks. Seda oli karjapoiss mitu korda teind kättemaksuks "sarjamise" eest, ise siis naeris kui nägi Kustast mõisa poole minemas hooste päitsed käes. Kes karjalaste vastu hea oli, seda armastasid ja austasid ka lapsed omalt poolt. Üks saunaeit viind lastele metsa võidleiba, lastel olnd nii hea meel selle üle, nad tahtnud ka head vastu teha ja nopind metsas lehti ja rohtu saunaeidele lambaheinaks, viind selle korjanduse siis toorelt sauna. Eide heinakuhja sisse, ei mõistnud arvata et toores rohi hunnikus seistes hukka läheb ja tegid saunaeidele kasu asemel kahju. Kui eit pärast selle leidis ütelnud ta lastele: "Miks te sedasi tegite, et toorest rohtu mo heinakuhja sisse panite, toores rohi lähäb ju läpatama ja rikub veel kuivagi eena ää. Kuigi karjatse ja kodurahva vahekord päris hea ei olnud, aga kui karjastel omavahelised arvustused oma pere loomadest käsil olid, siis iga karjane katsus oma loomi kiita ja need uhkustasid õigusega kelle karjapull teistest jõu poolest üle oli. Kevadel loomade esimesel kokkusaamisel vaatasid karjatsed huviga pullide ja kõigi loomade jõukatsumisi ja kui tarvis, läksid ka oma loomale abiks. Kus viletsad loomad oli, selle karjatsele öeldi: "Mis pull teil ka on, nagu kotilõnga kera". "Pull nagu köie sõlm". "Lehma jalad käivad risti all." "Nagu nahavenelase obune." "Könni jäänd loomad". "Vasikas põnni läind" jne. |
|
| |
|
|
| |
Hilisemal ajal, kui peksu luba enam ei olnud, ei kartnud karjatsed küla peremehi kuigi palju, kes nendega palju ja alati riidles, seda hakkasid veel kiusama, lasksid tigeda pulli ta maa peale kus veel heinatöö pooleli oli, kui peremees ütlema tuli irvitasid vastu, ega kiirustand loomade ära ajamisega. Üks mees rääkis kord minu isale: "Ega nüüd karjalapsed änam vanemaid inimesi karda, enne ikka panid kohe joosma, kui neid sai irmutada, ehk akkasid paluma, aga nüüd, ta vahib sulle otsa nagu kukk, vaata, istub veel künka otsa maha paneb käed risti ja kuulab õege mis sa tale pead rääkima." Karjatse palk olla vanal ajal väga väike olnd, süüa sai ja mihklipäevaks tehtud karjatsele sepiku leib, nimetati, "karjatse kakk". Jõuluks antud ka toitu, leiba, liha, vorsti, käkki, vist ka õlut, karjane ise pidi toidu järel käima, koju tale ei viidud, see oli külakarjatse palk, kellel kodu perekond oli, laps karjatsed läksid talveks kus said, kas lapsehoidjaks ehk kerjama. Kui palka maksma hakati, siis oli vana karjatsel pastlad, kapedad, kindad, särk, takused püksid, vistist ka viljapalka. Lastel, särk, kuub, sukad pastled, pearätik. Puhkust said väga vähe, üks püha sui sees. Karjaskäik algas sest ajast kui kari välja läks kuni sügiseni. Enamiste lõppes karjakäik mihklipäeval, siis olid juba põllud tühjad ja loomad võisid põldudel käia, kui külm aeg, jäid siis loomad koju lauta. |
|
| |
|
|
| |
Koguja oma mälestuste järgi.
|
|
|
| |
|