ERA II 299, 76/94

era229900760000
Poom, Emilie
1941

Metadata

COL: Emilie Poom
ID: ERA II 299, 76/94
INF_NIMI: Emilie Poom
LOC: Märjamaa khk. Märjamaa v., Kõrvetaguse küla < Hageri khk., Kernu v., Ruila k.
ZANR: etnograafia/kõnekäänd/uuem regilaul/regilaul
TMP: 1941

     1  Karjatsed tegid endale metsa vihma varjuks puuokstest onnid, vildaka katusega, et vihm pealt maha jookseks. Kui oli külm tuulene ilm ja karjatsed metsa tuld tegid, siis nad pistsid puude oksi maa sisse otsapidi tuulevarjuks, seal oli siis hea istuda ja tulepaistel jalgu käsi soendada. Kus paksu okstega kuusk oli seal all sai ka vihmavarjus olla, aga kauaks siis karjane ühes kohas saab seista loomad lähvad ju edasi ja karjane peab nendega kaasas käima. Kus on veel mitmelt poolt tarvis loomi tagasi tõrjuda, ei seal ole aega, saab joosta hommikust õhtuni, öeldakse: "Karjatsel on koera põli". Seda seletakse kahte moodi, mõni arvab et karjat- sel on nii hea kui koeral, mõni ütleb: karjane saab jooksta nagu koer. Öeldakse: "väsind nagu karjakoer." "Karjastel iga põesa ääres lõuna. Karjatsel on leivakott kaelas ja sööb sel ajal kui tahab. Ükskord olnd üks karjapoiss teistest rumalam, teised öelnud temale: "Täna sööme kõik oma leivad kordamööda seltsis ära, sööme nüüd sinu leiva kõige enne ära." Poiss andiski oma leiva välja ja sõid seltsis ära, pärast teised sõid natukehaaval oma leiva ise ära ja poisi kõht jäi tühjaks. Öeldakse veel tänapäevalgi ku mõni on ennast kergeste petta lasknud: "Rumala karjatse kanikas ikka süüakse." Kui mõni oma tööga uhkustab, siis tale öeldakse: "Seda võib iga karjapoisike põesa ääres valmis teha." Et karjastel see viisiks oli vähemaid käsutada loomi vastu lööma ja vähem käskis jälle omast vähemat jne. Sellest on tekkinud kõnekäänd: "Peremees kässib koera, koer kässib saba, saba kässib sabaotsa, sabaots ütleb: karvad, karake teie!" Ussid said kohe surnuks löödud, kui neid nähti ja kätte saadi, viidi ka uss elusalt sipelgapesasse, võeti uss lõksu vahele ja siis otsiti sipelgapesa kuhu ta pandi, uss neelab sipelgaid hulgana sisse ja sureb siis ise ära. Lõks tehti toorest kasekepist, üks ots lõhestati ära ja pandi pikk kiil. Üks hoidis nii kaua ussi kaika all kinni kui teine lõksu tegi. Lõksu ots vajotati ussi kaela peale ja teine tõmbas kiilu välja, nii jäi uss kõvaste lõksu vahele kinni. Sõtke küla karjane vana karja Mart olla ussidele piibupigi söötnud, see ajada ussid suureks jämedaks ja minna siis lõhki. Ta teind seda nii, kui näind ussi põesasse minevat, siis võtnud piibupigi pilpa peale tõmmand lehma nisast piima peale ja pand põesa ääre maha, siis käind ümber põesa jälg jäll´e kõrva uss ei minna inimese jalajäll´est üle, sinna jättis jäll´ed tegemata kus pigi oli pandud ja siis ta kusi põesasse kus uss oli, see ajab ussi kohe põesast välla ja läks siis pigi juure mida ta väga hea meelega pidada sööma ja läheb lõhki. (Olga Arjakse teade). Olla ka ussa tulle visatud ja ära põletatud. Kui kusagil siilipesa teada oli, siis viidi uss siili pesasse, siilid on maiad ussa sööma.
     2  %%
Suuremad poisid narrisid ja kiusasid sagedaste vähemaid, kui ussi kinni võtsid siis ajasid sellega vähemaid taga, kui said, lõid teisele ussiga vastu paljaid sääri, kes kartis ja nutma hakkas seda naerdi ja pilgati. "Juba so räästad tilguvad". "Juba vesi ahjus!" "Oled üks viripill". Kui keegi ütles: "mul on kange jänu", siis öeldi: "Söö üheksa silku vastoksi ää see aitab." Kellel pea valutas sellele öeldi. "Pane sea ämmer pähä ja joose kolm korda vastu ahju." Kellel varvad hardunud, õpetati "Pane silgu nina varvaste vahele." Kui sääred tuulest lõhki löödud, siis õpetati: "Mine sipelgapesasse". Suurem ütleb vähemale, "Ütle redel". Teine ütleb: "Redel". Siis ta vastab: "So sitt on vedel." Kässib: "Ütle uus luud". Teine ütleb: "Uus luud". Vastab: "Sa andsid kana perssele suud," Sellega narriti väikseid ja rumalamaid, kes need vigurid juba enne teadis, see ennast narrida ei lasknud. Laialt tuntud oli ka moori ja vaari lugu. Üks luges teistele ette:
     5  Muiste oli moor,
     6  mooril oli vaar,
     7  vaaril oli poeg,
     8  pojal olid punased püksid jalgas,
     9  poeg akkas üle aea minema
     10  jalg akkas sea taha kinni,
     11  kukkus maha,
     12  sittus punased püksid sinist sitta täis,
     13  kis sõna lausub see lakub selle sita ää.
     14  %%
(Olga Arjakselt.)
Teisend.
     19  Muiste oli moor
     20  ja mooril oli vaar,
     21  vaaril oli poeg,
     22  pojal olid punased püksid jalgas,
     23  sinised sitta täis,
     24  kis lausub, see lakub kaheteistkümne lepa lusikaga,
     25  mina isi võin rääkida nii palju kui ma tahan
(Kõrvetaguse teade).
Selle peale karjalapsed vaikisid kas mitu tundi järjest. Kõneleja ärritas neid igamoodi rääkimisele ja mõnikord läks see tal korda mõne tõsise küsimusega mille vastamine näis tarvilik olevat. Kes siis esimeseks sõna lausus seda naerdi kõikide poolt: "Sa lakkusid ää, sa lakkusid ää!" Ja kui karjalapsed hulgakesi ühte naerma ja kiusama hakkavad ega sellele anta siis ussi asugi enam, teda narritakse ja pilgatakse igas asjas, eriti veel siis, kui ta vaene ja halvemaks peetud oli, siis otsiti tema juurest alati vigu.
Kus teisi karju ja karjatseid ligilähadal oli, seal võis ka mõnikord nende vahel tüli tekkida, hüüdsid ja huilgasid üksteisele sõimusõnu vastakute ehk ässitasid koeri teiste peale haukuma. Kui teine eemal huilgas "uh huuu" siis vastati huilates: "Laku sitta lauluräästaas!" "Ega sul põle üksi toru mo kõri karjub kaaa!" Kuulsin ise kui üks karjane huilgas: "Mari Mari uuuu!" Teine vastas: "Laku peeruu-uu!" Vagusal õhtul kostis huilgeid mitmelt poolt, ei uiland üksi karjalapsed, seda tegid ka töölt koju minejad ja hooste otsijad metsas, ka mõni teekäija huilgas karjastele vastu. lusti huilgamiseks oli pikem keeruline lugu:
     32  "Uu-ää-uu-ää-u-uu-uh uh-uhuu!"
     33  "huhui juba suuii".
     34  ''Huhui ullu pasuna nui!"
     35  "uhuuu külarahvas aae ma tahan oma rahva juure!"
     36  "Ema aae, tule kojo liha tüma nagu sitt!"
     37  %%
     38  Kui lapsed üksteise juurest eemal olid ja kokku saada tahtsid siis huilgasid lihtsalt muu ja teine vastas samamoodi. Üks vanaeit olla karjas lapsi uiland: "Uuu onupoega uuuu, uuu täditütart uuuu!" Kukerpalli laskmine oli karjalastel igapäevaseks mänguks, katsuti võidu mitu korda järjest keegi jõudis kukerpalli lasta. Poisid kasvatasid ka karutammi ja lõid undiratast.
     39  %%
Lauludest pole palju teada, olid mõned paarisõnalised jorutused ja hiljem koolis õpitud laulud. Laulu lauldi kõik ühel viisil kudas kellegi hääl oli. Karja juures olles:
     42  Sööge veised jooge veised
     43  Eitke veised ingama
     44  Kuni tõuseb tõmmu rohtu
     45  Aru muru aljendab.
2
pag. 83
     49  Lehmad lille lepikusse
     50  Ärjad aru einamaasse
     51  Mullikad muru määle.
3. Metsa minnes lauldi:
     54  Astu astu allike
     55  Kõpsi kõpsi kõrvike
     56  Tõsta jalga tõmmuke.
4. Metsast tulles:
     59  Käi koju kirja käi koju karja
     60  Sest sind koeo oodetakse
     61  Väravas sind vaadetakse
     62  Kis sind kojo ootab
     63  Perenaene kojo ootab
     64  Kis sind väravas vaatab
     65  Kass sind väravas vaatab -
     66  Unt viis lehma soode peale
     67  Poiss viis tüdruku maade peale
     68  Perenaesel oli kolmi kahju
     69  Kahju oma lehma järel
     70  Kahju lehmapiima järel
     71  Kahju lehmalüpsja järel.
5.
pag. 84
     75  Aru Jüri allid sõnnid
     76  Muuga Jüri mustad pullid
     77  Need olid kanged kaevlema
     78  Ja mõisa pulla puistama.
6.
     81  Olin orjas käisin karjas
     82  Lippi lappi lammeriseks
     83  Mis mul palgaks pakuti
     84  Lammas kahe tallega
     85  Ei ma leppind sellega.
     86  Olin orjas käisin karjas
     87  Lippi lappi lammeriseks
     88  Mis mul palgaks pakuti
     89  Kirjak kõege kellaga
     90  Ei ma leppind sellega
     91  Olin orjas käisin karjas
     92  Lippi lappi lammeriseks
     93  Mis mul palgaks pakuti
     94  Mõisa kõege vallaga
     95  Ei ma leppind sellega.
pag. 85
     97  Olin orjas käisin karjas
     98  Lippi lappi lammeriseks
     99  Mis mul palgaks pakuti
     100  Kirik kihelkonnaga
     101  Ei ma leppind sellega
     102  Olin orjas käisin karjas
     103  Lippi lappi lammeriseks
     104  Mis mul palgaks pakuti
     105  Tallin kõege riigiga
     106  Ei ma leppind sellega
     107  Olin orjas käisin karjas
     108  Lippi lappi lammeriseks
     109  Mis mul palgaks pakuti
     110  Punapalge valgepea
     111  Siis ma leppisin sellega.
Lauldes lauldi "aga" sõnadele vahele. Näiteks: % Olin aga orjas käisin aga karjas Lippi lappi aga lammeriseks Mis mul palgaks aga pakuti Lammas aga kahe tallega Ei mina leppind aga sellega. % pag. 86 Tule tegemise juures kui suits silma läks, lauldi:
     114  Suits mind ei sureta
     115  Mina suitsu sugulane
     116  Tuli mind ei põleta
     117  Mina tule tuttav
     118  Vesi mind ei uputa
     119  Mina vee vennanaene.
Kui esimest päeva loomad metsa läksid, siis karjane hüüdis metsa poole:
     122  "Hurjah unti, tohoh tonti
     123  lase minu lammad laialt käia!"
Ussi vastu kaitseks loeti sõnu:
     126  Nää ussi aja-alusta
     127  Keri aga ennast künkasse
     128  Mässi ennast mättasse
     129  Ma löön ussile uule peale
     130  Suure maole maksa peale
     131  Sooussile südame peale.
Karjalapsed kartsid ka sisalikku, räägiti kui sisalik üheksa korda hammustab, see on nii sama kange kui ussi nõelamine.
pag. 87 Karjalastel oli oma keel, nimetasid "sea saksakeel", see oli, sihver sahver, mihver mahver. Näiteks: Kui küsis teiselt: Mis sina teed, siis see oli: "Mihver sihver tehver" ehk: "miiver siiver teever." Teine ja kolmas oli väiksemate lastele raskem rääkida, mis sina teed, öeldi: "Mipis sipina tepeed." Ja kolmas: "Mikepis sikepina tekepeed."
Kui üks laps teiselt mõnd asja omale küsis, mida teine anda ei tahtnud, vastas ta küsijale: "Anna sa se mulle kellega sa küsid." Kui keegi teiselt toidu ainet küsis, ütles teine: "Oma suu on ligemal." Kui keegi oli midagi erakordset korda saatnud ja sellega kiitles, öeldi tale: "Oled sa aga nüüd ass´amees nagu sant Jüri naesemees." Kes oma lobisemisega teisi tüütas, sellel öeldi: "Sa pane oma keel kolm korda ümmer pea ja ots veel pastla alla." Kes valetas sellele öeldi: "Sa oled jo kahe perssega rebane." Teisele häbistamiseks öeldi: "Sa äbene oma silmad persse." Kellel aluskuub pealmise alt välja paistis, sellele öeldi: "Nää eilne pää pikem sul." Kui poisil lagund riided olid, öeldi: "Tal kaatsad jalgas ja tallmüts peas." Kes teise jutust aru ei saand ja mitu korda küsis, sellele öeldi: "Mine anna kodu obuse pähä arvata, obune saab ikka aru" öeldi: "Küsi kana käest". "Lase siga seletab ära." "Teese mehe siga koa veel targem." Kellel jalad mustad ja karpas, sellele öeldi: "Sul seanahk jalgas, ehk, jalad läind seanahka." öeldi ka: "Kuresaapad jalgas."
Karjas käisid ikka suuremad vanemad lapsed vähemad olid sigade ja lammaste juures põllul, karjatsed olid uhkemad ja ütlesid vähämatele halvakspanevalt:
     140  "Sigurine suur sitt,
     141  lambrine lai pask,
     142  karjatsed kuldkari".
Karjalapsed tahtsid teada kas kodu antakse neile võidleiba, viskasid või lasid noa maha kukkuda kui no tera ots läks maa sisse, siis saab kodu võileiba, kui nuga küliti kukkus, siis ei olnd selleks lootust. Kui juhtus nuga käest kukkuma otsti maa sisse siis oli kohe rõõmu kisa lahti. "Ma saan täna võidleiba!" Kui süües puru hingekurku läks, siis oli teada et kodu pahadust tuli, kas sai riielda või peksa. Kui loomad kadund olid ega teadnud kus poole otsima minna, siis sülitati vasaku peosse hea plärts sülge, parema käe sõrmega tipiti sülje ümberingi ja lausuti:
     145  "Kus pool veised, kus pool veised,
     146  kas siin tõi seal, kas siin või seal."
Siis löödi kõvaste sõrmega süljehunniku peale ja kuspoole sülg kargas sinnapoole mindi loomi otsima. Teiseks katseks oli lepatriinu, kui see leiti, lasti sõrme mööda üles ronida ja pandi teine sõrm jälle ette kus peale lepatriinu võis minna, nõnda vahetati nii kaua sõrmi kui lepatriinu ära lendas. Seal juures korrati sõnu:
     149  "Lepatriinu lepatriinu,
     150  näita kuspool veised,
     151  näita kuspool veised,
     152  kui ei näita tapan ära,
     153  kui ei näita tapan ära!"
Kus poole lepatrii- nu lendas, sinna poole mindi loomi otsima.
Karjalastel olid oma tehtud pillid, lehepill oli kõige rutem kättesaadav, võeti puu küll´est leht pandi äär vähe kahekorra keeratult suhu ja osav puhuja lõi sellega lugusid mis aitas, õppimata ei saand lehega piuksugi teha. Pajukoorest tehti sõrmilisi, heinputkest vilesid, lepapulgast tehti suupill, lõigati pulga küll´e pealt kolmekandiline tükk välja õõnestati mõlemad pooled vahe ära pandi lemmrohu kõrss sinna vahele ja see lõigatud tükk uuesti sinna peale, puhuti küll´e pealt sisse ja välja, tegi suupilli häält.
Vana karjastel on olnud karjasarved ja lepakoorest pasunad, lastel on need rasked puhuda ega ole neil tarvidusel olnud. Pasuna hääl on vali ja kostab kaugele, kuulsin isegi lapsena kui Pühatu mõisa karja Kristjan pasunat tuututas, mille ta ise lepakoorest tegi. Siis tehti veel hanesulest ja võilille varrest parmupilli, nendega veiste järel piristades võis ajada veised kiili jooksma. Metsas narriti loomi erilastega, nähti kusagil põesa külges erilase kotti, siis kohe aeti mõni loom selle põesa juure ja kui loom puutus põesast, siis tulid erilased kisaga välja nii et loom tuhatnell´a jooksu pani, siis oli karjastel lust naerda. Teadmatute narrimiseks oli peade vahetamine, üks ütles teisele: "Vahetame pead". Teine vastas: "Jah, vahetame." Esimene ütles: "Ma võtan enese pea enne otsast ää." Teene vastas "Eks sa võta." Siis esimene hakkas teise pead kiskuma ja käänama, teine hakkas vastu ja ütles: "Sa lubasid jo enese pea enne otsast ää võtta". Siis ütleb: "Noh, see on jo nüüd minu pea, meie jo vahetasime pead ära."
Karjapoisid kiusasid koeri sellega, võtsid looma kärbseid ja panid koera saba alla, siis naersid kui koer taguots vastu maad kelku laskis.
Noored karjatsed kes ühes talus sui läbi ela- sid, läksid hommikul karjaga välja ja õhtul ajasid karja koju, panid loomad kinni ja aitasid ka perenaist veel mõne talituse juures.
Külakarjane läks hommikul küla vainule, puhus seal sarve ja perenaesed ajasid oma loomad sinna kokku, sealt läks karjane nendega metsa, õhtul tuli jälle loomadega küla vainule puhus seal sarve ja perenaised ruttasid igaüks oma karja vastu võtma. Suuremates külades kus palju loomi oli, olla käind kordamööda igast perest poiss ehk tütarlaps vana karjatsel "kord karjatseks" abiks loomade järel jooksmas. Mäletan veel vana Hans Möldermanni juttu (sün. 1843). Ta oli Sõtke küla ühes talus teenijaks poisiks ja saadetud küla karjatsele kordkarjatseks. Vana karjane näidand tale kätte kustpoolt tuleb loomi vastu lüüa, kui poiss läind loomi vastu lööma, sella ajaga oli vana karjane ära kadunud, poiss pole muud saand, kui sagind päeva läbi üksipäini loomadega, ei olnd aega vana karjast otsima minna, olnd juba nii väsind, et nutt varaks. Kui õhtu kojumineku aeg jõudis, siis vana karjane oli jälle nähtavale ilmunud, ta maganud kusagil põesa varjul ja laskis poissi loomi taga ajada. Teisel päeval oli jälle uus kordkarjane ja see jooksis oma korda loomadega, vana karjane sai iga päe puhata. Külakarjatsele anti iga päev ise perest leivakott kaasa ja kui tal omal elamiseks saunaonni ei olnud, siis pidas ka öömajakorda külaperedes. Kes külakarjatsele viletsad toitu andsid, ehk muul viisil karjatse vastu pahad olid, selle loomi hakkas hunt murdma. Karjatsel oli kaasas kirves, tulelukuga püss ja püssirohusarv, leivakott ja karjasarv puhumiseks. Sõtke küla karja Mardilt küsind üks naine, "Mis ohtu sul selle vastu on et unt karja ei murra?" Mart vastand: "Mis ohtu seal na tarvis oo, puistan omiku püssirohtu selle karja tuuri peale kus loomad söövad, ei siis põle unti karta ühti, ei ta siis tule." Naine sai aru, et hunt kardab püssirohu haisu ja karjane pidas loomad selle tuuri sees, kus ta oli püssirohtu maha puistand, aga selle perenaise loomad, kes karjatsega tülis oli, ei tahtnud palka maksta ega süüa anda korralikult, tema loomad laskis karjane väljapoole püssirohu tuuri minna ja sealt sai hunt neid kätte.
Kui hobusega kuhugi oli tarvis minna, siis söödeti hoost põllupeenral, laps ehk vanake hoidis päitse oheliku peos, et hobune vilja ei saand minna ja laskis hoost, "jäo pärast" süüa. Oli ilus vaadata kui hobune sõi rohu puhtalt maa pealt ära nagu vikatiga niidetult, kui hobuse kõht täis siis rakendati vankri ette ja karjane sai priiks.
Koguja mälestuste järgi.
1 (Olga Arjakselt.)

The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.

Similar poems

ERA II 23, 171/2 (3) 42 %
H II 34, 369 (112) 22 %
E 59973/5 20 %
H III 19, 225/7 (1) 20 %
EKmS 4° 2, 155/7 (22) 19 %
H II 35, 105/7 (66) 18 %
ERA II 23, 323 (9) 18 %
H II 2, 91/2 (133) 17 %
H II 10, 314 (32) 17 %
E 57193/5 17 %
E 54960/1 16 %
H III 15, 120/2 (10) 16 %
H IV 1, 840/4 (5) 16 %
E 61744/7 (46) 16 %
H II 17, 39/40 (19) 16 %
E 59109 (6) 16 %
E 11785/6 (2) 15 %
EKmS 4° 1, 16 (20) 15 %
ERA II 7, 68/70 (21) 15 %
EKmS 8° 1, 16/8 (6) 15 %
H II 37, 366/8 (38) 15 %
H II 33, 979/81 (2) 15 %
ERA II 92, 15 (1) 14 %
EÜS VI 943/5 (57) 14 %
EÜS IX 636 (35) 14 %
ERA II 147, 686/7 (33) 13 %
ERA II 105, 138/40 (2) 13 %
ERA II 77, 393/4 (46) 13 %
E 52030/1 13 %
EÜS VI 1145/6 (27) 13 %
H II 35, 18/2 (105) 13 %
H II 20, 653/4 (14) 13 %
EKmS 4° 3, 425/6 (20) 12 %
EKmS 4° 2, 549 (16) 12 %
H II 11, 245/8 (5) 12 %
EKmS 4° 2, 620/2 (17) 12 %
EÜS XII 95/7 (2) 12 %
H II 1, 360/1 (514) 11 %
H II 40, 617/22 (1) 11 %
H II 29, 299 (8) 11 %
E, StK 8, 125/6 (2) 11 %
ERA II 6, 571/2 (17) 11 %
E, StK 5, 69/72 (7) 11 %
H II 11, 630/1 (25) 11 %
H II 15, 247/8 (16) 11 %
H III 28, 369/70 (3) 10 %
E A 765 (7) 10 %
H II 55, 704/6 (20) 10 %
E A 341/2 (3) 10 %
H II 26, 714 (3) 10 %
EÜS VIII 2301/4 (22) 10 %
EÜS VII 358/9 (148) 10 %
E 77218/9 (2) 10 %
H II 74, 228/30 (4) 10 %
H III 1, 445 (10) 10 %
H, Gr. Qu. 364 (24) 10 %
H II 58, 475 (15) 10 %
Leoke 1, 278/9 10 %
H II 51, 683/5 (7) 10 %
H, Ostrov 141 (18) 10 %
H III 17, 74 (3) 10 %
EKmS 4° 2, 392/6 (101) 10 %
H IV 4, 313/4 (10) 10 %
H, R 1, 218/9 (1) 10 %
H II 38, 393/4 (57) 10 %
H IV 4, 32 (13) 10 %

Contains poems

ERA II 71, 539 (11)   70 %
ERA II 71, 681 (12)   70 %
ERA II 71, 13 (18)   67 %
ERA II 71, 741 (10)   66 %
ERA II 71, 357 (12)   66 %
ERA II 71, 645 (11)   66 %
ERA II 71, 587 (13)   66 %
ERA II 71, 601 (12)   63 %
ERA II 71, 667 (12)   62 %
ERA II 72, 663 (8)   62 %
E 1854 (15)   57 %
ERA II 108, 105 (2)   57 %
ERA II 6, 286 (32)   57 %
ERA II 71, 635 (17)   57 %
ERA II 72, 677 (17)   56 %
ERA II 71, 465 (7)   54 %
E 53757   54 %
ERA II 72, 877 (17)   54 %
ERA II 18, 330 (1)   53 %
EÜS IX 1155 (135)   53 %
ERA II 71, 697 (10)   52 %
ERA II 71, 399 (11)   52 %
ERA II 71, 443 (12)   52 %
ERA II 32, 316 (8)   52 %
ERA II 71, 687 (12)   52 %
E 11579 (1)   52 %
ERA II 27, 437 (37)   52 %
ERA II 6, 276 (6)   51 %
ERA II 71, 333 (24)   51 %
ERA II 16, 312 (10)   50 %
ERA II 71, 487 (9)   50 %