era229901390013
Poom, Emilie
1941
| Vanaste ja nüüdki süüakse kolm korda päevas, lastel antakse vahepalukest söögi vaheajal ja raskema töö juures kus võõraid töölisi ka on, antakse enne lõunat lõunaoodet ja peale lõunat õhtuoodet, oode viiakse töö juure kätte. Sõnnikutalgul, kodus tõstjatele õue peale, põllul laotajatele ja maha kiskujale põllule, kes siis istuvad aea ääre põllupeendrale sööma. Ooteks viiakse võidleiba, perenaene lõikab kodu leivakäärmad valmis ja määrib või peale, igaühe jäuks üks käärm. | ||||
| Hooste ajajad, kes on kas vanad ehk lapsed, neile antakse tükk kätte ja sööb tee peal ühe käega hoost juhtides, ehk kui rohkem aega, siis võib obuse niikaua seista lasta kui ise sööb. Heinatalgulistele viiakse korviga metsa, kust siis igaüks võtab oma käega leivakäärmeid mida tooja lahti lõikab ja võid peale määrib. Vanal ajal ei olnd ju nuge et igaüks ise oleks saand võid võtta, nüüdsel ajal on oote söömiseks igale nuga kaasa toodud söögitooja poolt ja igaüks võtab võid oma noaga. Heinamaal pannakse toit heinaküüni juure rohu peale maha, kus küüni pole, seal vaadatakse põesa ääres varjuline koht kus tuul peale ei käi, sööjad istuvad ümber toidu ja sirutavad omale osad kätte, öeldakse: Sööja käsi peab olema pikk, lööjal lühike. | ||||
| Talvel on kaks söömavahet päevas, sui pikapäevaga kolm söömavahet. Jüripäevast algab keskhommiku söömine ja pärtlesepäevast lõpeb keskhommik, siis süüakse kodus vara hommiku enne tööle minekut. Kevade lindude tuleku ajal olla vanaste vara hommiku võetud linnupetet, selleks aitas suutäis leiba ehk lonks kall´a võtta, ka pidid silmad pestud olema, siis polnd karta et lind petta saab. Toas süües asub söömalaud ees seinas otsaga akna pool, siis valgus paistab laua peale. Kus rohkem sööjaid, seal pannakse laud kesk tuba, peale söömist tõstetakse seina ääre tagasi, et toas rohkem vaba ruumi oleks. | ||||
| Süües istuvad peremees ja perenaene vastakute teine teisel pool laua otsas, lapsed perenaese kõrval, sulased ja oma pojad kes suured juba on, istuvad peremehe kõrval laua poolel, karjased omad ehk võerad taga laua otsas püsti seistes, lapsed kästi ikka püsti süüa, siis kasvavad heaste, kes juba leeris käind, see võis istuda, peale leeri ei kasva enam, leeris pannakse kasule tipp peale. Väiksekasvulised ei tahtnud leeri minna, katsusid aega edasi lükata tahtsid veel kasvada. | ||||
| Teenijatüdruk istus kas perenaese ehk peremehe poolel kudas ruumi oli, ehk taga laua otsas. Tüdruku laul oli: | ||||
| 11 | Sui ma suure soru otsas, | |||
| 12 | talve laulan laua otsas. | |||
| Tüdrukud sagedaste laulsid sööma alla. Soruks nimetati, kui heinariisuja ehk rukkilõikaja oma esiga teistest maha jäi, öeldi: Tol veel suur pikk soru seal riisuda. See tuli põõsaste vahel ette kuis igaühel oma põõsavahe ees oli, lagedal riisutakse reas üksteise järel. Istmed olid lihtsad puuistmed, ehk pingid, lastele kes ei ulatand laua pealt söö- ma, pandi toit pingi ehk puupõhjaga istme peale. Kõrkja, õle, tapuvääne põhjaga istmeid nimetati tooliks. Toidunõudeks olnud vanal ajal puust tehtud kausid ja pütid, piima- ja silgupütid olid kõige kauem tarvidusel. Lusikad olid puust tehtud lastel pisemad vanadel täiskasvanutel suuremad. Puulusikad olid suure laia kahaga ja süües puutus toidune lusikas mõnikord vastu ninaotsa ja jättis toitu ninaotsa külge, kui teine seda nägi ütles kohe: "Sa viid nina otsas pruudile koa." ehk peimele, kui see tüdruku nina oli. | ||||
| Söödi leent ühisest kausist siis läks ka lusikavars kaugelt toiduseks kui kausi põhjast paksu kulasid ja toidune lusikas määris nägu kui külge puutus. Klimbisupiga ühisest kausist söömisel oli sööjatel kange klimbipüüdmine küll siis lasti lusikad võedu käia. Nägin kord talgul kui vanamees sõi kausist kus kaunis rohkeste klimpa oli, naesed hakkasid ka sealt kausist sööma, vanamees võttis ruttu silgukausist lusikaga soolvett ja pani supi sisse, siis naesed ei söönd änam temaga ühest kausist ja ta sai klimbid kõik omale. Lastele õpetati alatasa: Ei tohi klimpa üksi norida peab kartulelõika ka sööma, aga talgul oli naljaks ikka teise eest parem suutäis ära näpata. Lastele õpetati: Mitte kõhuli vastu lauda seista sööma ajal, kätt küünarnukiga mitte laua peale panna, leiba mitte ühe käega murda, ikka võta leivatükk kahe käega ja murra oma jägu küll´est ära. Imetajal naisel titeemal oli luba ühe käega leiba murda, ta hoidis teise käega last süles. Keelati valjuste rüüpamist ja suuga matsutamist, kui köha ehk aevastus tuli, siis kohe nägu kõrvale pöörata, et toidu peale ei pritsi. Söömalaual istuja ei tohi jalgu kõigutada, kurivaim paneb oma lapse jala peale kiikuma. Sööma juures ei tohi palju rääkida ega lobiseda, kui oma pere isekeskes sõi, aga kui külaline ka oli siis sellega räägiti ka mõnengaid tarvilikke arutlusi ja uudiseid, lapsed üldse ei tohtind oma suud lahti teha, öeldi kohe: "Söö nüüd, ega nüüd põle rääkimise aeg." Kui peremees ehk perenaine söömalaual teenijale mõne töö kohta mis halvaste tehtud, märkust tegi, või nurises, selle üle pahandas teenija ja ütles pärast: "Või ta akkan seda mulle söömalaudas ütlema!" Söömisega vaadati ka inimese kärmust, öeldi: Kis kärm sööma, see kärm tööle, kis laisk sööma see laisk tööle. Tugeva kohta öeldakse: Ärg sööma ja ärg tööle. Laisa kohta öeldakse: Ärg sööma, aga täi tööle. Sööma minnes esimene, tööle minnes viimane. Kui mõni toit ei maitsend ja sööja ei tahtnud heaste süüa, sellele öeldi: Sea suu sööma, vaata, pärast lähäb küll. Vanal ajal oli toit väga lihtne, leib oli peatoit, leivakõrvaseks oli silk, piim, kali, leem, kartul. Leent keedeti õhtuks pajatäis valmis, seda söödi ühisest kausist, laua peale pandi kaks leemekaussi üks ette teine tahapoole, lusikad kahe kausi vahele, sealt võttis igaüks oma ära. Leib oli laua otsa peal peremehe ees, sealt lõikas peremees ehk perenaene leivaviilukad lahti ja pa- ni kausside vahele hunnikusse, kust igaüks oma tarviduse jäuks võttis. Hommiku soendati õhtust leent ja söödi samamoodi kui õhtulgi. Lõunaks oli külm toit, silk, leib, piim ehk kali, ka koorega keedetud kartuled, neid kasteti silgusoolvee sisse. Liha olevat väga vähe olnd, ainult pühapäevaõhtul antud ja suurte pühade aegas, niisama ka võid. Kui juhtus külaline tulema siis tema ette toodi võid ka süüa, öeldi: Võerale anna võidleiba isi söö silku leiba. Külalise kohta öeldi: Kui harva käib, siis ausaste peetakse. Liha anti jäupärast, perenaene ehk peremees jägas lihaportsjonid igaühele kätte, lõikas noaga näpu vahel hoides katki andis käega ja võeti vastu käega vanematele, see on, töötegijatele enne, lastele pärast. Jõuluõhtul võisid igaüks ise oma käega liha võtta, lastel oli jõulu ootuseks laul: | ||||
| 17 | Jõuaks aga jõuaks jõulud tulla | |||
| 18 | Siis saaks lapsed saia süüa | |||
| 19 |
Oma käega ossi1 (liha) võtta
|
|||
| pag. 146 | ||||
| 21 | Vahest vorsti varastada. | |||
| Üks sulane rääkind, et ta sellepärast vahetab tihti kohta, siis saab uudes kohas esiti suurema lihajäu. Lihatükk hoiti süües näpu vahel ja hammustati otsast, pärast sööma lakuti rasvased näpud keelega puhtaks. Lastele õpetati. Hammusta aga leiba suur suutäis ja liha pisike raasuke kõrva! Liha oli jo vähä, hea kui natukegi sai. Üks rätsep rääkis, ta olnd talus õmblemas, perenaene toond tale ka liha süüa, (rätsepale toodi mõnikord toit töölaua peale) lapsed vaadand kõrvas, kui ta söönd, kui ta viimase lihatüki oli võtnud, hüüdnud üks laps: "Ema, juba viimane tükk läks!" Ema olla lastele ütelnd: Oodake kui rätsepast üle jääb, siis te saate endile. Rätsep kahjatses: Oleks ma teand ma oleks neile ühe tüki jätnd, aga mo kõht oli tühi ja mekkis mulle kõik heaste. | ||||
| Pudru ja piima söödi ühisest nõudest, pudru oli kaussis ja piim püttis, sealt võttis igamees korraga pudru ja kastis piima sisse. Kui oli piima rüüpeks leiva kõrva, siis see toodi ühe suure kapaga lauale, sealt rüübati kordamööda, ega piimakopp saand laual seista, oli järjest sööjate käes rüüpamiseks, lastele anti väikse kibuga piima, nad ei suutnud suurt kappa tõsta. Metsatöö juure võeti piima lähkriga ja rüüpe jäuks kapp ka kaasa, kus sisse lähkrist piima lasti sööma ajaks, ega selget piima saand keegi süüa, ikka segati veega et rohkem oleks suud kasta, silgud olid metsas pütiga, sinna pandi ka silgusoolvett leiba sisse kasta, pütil oli kaan peal ja kaane külges sang millest hea pütti kanda, väljastpoolt oli pütt kirjuks põletatud, nagu neid veel muuseumis näha võib. Teel käimiseks olid silgukarbid, aga nende sisse ei saand soolvett panna nendest jooksis soolvesi välja liha ja või pandi ka karpi, aga paljuks neid talurahval süüa oli. Leent viidi ka pütiga metsa, leemepütt oli suur, kõrvad külges, kaan peal, kaane peal sang kandmise tarvis, kaan kinnitati pulkadega kõrvaaukudest läbi püti peale kinni. Et kõik toidunõud puust olid, siis oli iga laupäev kange nõude küürimine selle jäuks oli küürmold õues kusagil seina ääres, kus sees oli liiv küürimise tarvis. Küürmold ehk liivaküna oli puust õõnestatud nagu pesukünagi, aga palju vähem ja jalad olid küna külges otsapidi. Enne küürimist leotati nõud keevas vees ja siis küüriti niinekoore nuustikuga liivakünas puhtaks loputati puhta vee toobris liiv küll´est ära ja pandi päikese paistele kuivama, kas aea teivasse ehk selle jäuks tehtud pingi või kaevurakete peale. Mida valgemad ja puhtamad nõud kuskil peres olid, seda enam kiidetud perenaised ja tüdrukud. Heinale minnes nähti kohe, kellel ilus valge lähker selgas ja puhas pütt käe otsas, ka leivakott pidi puhas ja valge olema. | ||||
| Igapäevase töö juures sööma ajaks riideid ei vahetatud, milledega tööl oldi sellega mindi ka sööma, sõnnikutalgul vahetati õhtusöögiks puhtad riided, päevased tööriided ju haisesid sõnniku järel. Lastele kes endid süües täis tilgutasid, seoti rätik kurgu alla, üsna väikse lapsele tehti ilalapp ette, et kuube ära ei määriks. Pühapäeval kirikust tulles võeti kohe puhtad "kiriku" riided ära enne kui sööma hakati. | ||||
| Kodu toas süües mehed sõid palja peaga, naestel pidi pea kaetud olema, tüdrukud ja lapsed võisid süüa palja peaga ehk rätik peas, kudas keegi tahtis. Metsas heinamaal olla üsna vanal ajal mehed ka palja peaga söönud, hiljem söödi metsas müts peas, kui söömine lõppes, siis mees võttis mütsi peast ja pani käed risti, söömapalveks, peale sööki. | ||||
| Sööma ajaks käsa ei pestud, kui väga must töö ei olnd, kui olid käed mullased ehk sõnnikused, siis koju sööma tulles pesti, aga väljas süües nühiti rohu peal suurem mustus ära ja aitas küll. Vanal ajal naesed lao- tasid põllul sõnnikut kätega laiale, kui neile sinna oodet toodi pühkisid rohu peal käte küljest suurema sõnniku ära nühkisid kuiva mullaga üle ja ütlesid: "Ega sõnikut või põlata, sõnikust kasvab meile leiba". Öeldi: Kelle käsi sitane selle suu saiane, ehk, kelle käsi rähmane selle suu rasvane. Kelle jalg kergatab selle suu matsatab. Kis ei viitsi tööd teha, see ei pea sööma. Tühi kõht on kõige parem leevakõrvane. Magamast tõustes pesti silmnägu ja käed puhtaks ja sellest aitas kõigeks päevaks, pesemata silmega ei tohtind süüa ega palvet lugeda, seda peeti patuks, seda õpetati lastele meelespidamiseks. Vanaste olla mehed enne oma silmad ja käed puhtaks pesnud, kui siga tapma läksid ja seatapmise noatera tõmmatud läbi tule, tuli pidi noa küll´est mustuse ja muud vigad ära võtma. | ||||
|
1
(liha) | ||||
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.