Metadata

COL: Priidu Tammepuu
ID: ERA II 299, 493/4 (390)
INF_ELUL: 72 a.
INF_NIMI: Anna Räpp
LOC: Laiuse khk., Laius-Tähkvere v., Reastvere k.
ZANR: muinasjutt/regilaul
TMP: 1937; 1941

Vana talumaja seiisis metsa ääres. Ja emis oli läinud metsa omale toitu otsma ja juhtunud undiga kokku. Unt tahtnud teda ära süia. Siga vastu paluma, et ma olen väga lahja, mis sa minust suad. Mul on kodu kümme notsut, ilusad ja prisked. Kui sa minu ellu jätad, siis annan ma need sulle. Ja unt jättis ta ellu ja ütles: mine kodu! A' täida oma lubadus. Notsude ema tuli kodu ja läks lauta oma notsude juure. Ja unt lippas siis järele, jäi talu aja taha ootama. Ani kõndis õue peal. Unt teretas anida:
    3  Tere, tere, tipajalga!
Ani vasstu undile:
    6  Jumalime, junnijalga!
    7  Kas konuss kodu on?
Ei ole, vasstas ani: Ta läks meestega metsa sörkima.
Kas see vana notsude ema kodu on?
Kodu küll.
- Käsi seda vana kärssa välja tulla, onu ootab aja taga.
Ani läks tuppa, viis teadust peremehele. Siis tulivad kõik teendrid... peremees ja teendrid - ahjuargid, luuad ja roobid seljas. Villem tänas jalga, et metsa sai. (Mis ta ulus seal? Kuda need sõnad olid?) Ta ulus nii et mets müras:
Tee tigedalle ead ja kaitse kurja karja ja ise katsu kuda sa terve nahaga peased metsa.
Vaata, ta kaitses peremehe loomi. Ei söönud ta vana siga. Ja arvas kõhutäie notsudest saama. Aga jäi kõigest ilma. Katsus, et jalgadele tulid anndis.
Märkus: Need on viimased read, mis jutustajalt laulikult olen saanud üles kirjutada. Sest surm tuli ja viis meie kena ja hea vanakese mulda.