erm16100030000
Saaremaa — Mustjala
Lember, K. (Karl?)
1920
Pulma kommetest: |
||||
| Leeri mindi umbes 15-ne aastaselt, kuid pandi rõhku teadmiste pääle ja kellel need puudulikud olid, käis kaks, kolm (isegi seitse!) aastat. Mehele läksid tütarlapsed harilikult enne 20-dat eluaastat. | ||||
|
Kosjasobitajateks olid harilikult vanemad ja sugulased. Ka poisi isa ehk ema käis üksi kosjas. Sageli sündis see kõrtsis, kus muidugi tublid liigud tehti. Koju toodi viinad (1/2 toopi) valge kotiga. Kosjas käidi kevadel - teisip., neljap., laup., ka pühap. (Varjund: pühap. hommikul tuli peig ja tõi vati sees saiakaku - nisu- ehk odrajahust - siis mindi pruudiga kiriku. Vanasti "mahaütlemist" polnud). - Suve läbi käis pruut vaheldamisi nädalite kaupa omas ja peiu kodus tööl. Oldi suvi läbi koos tööd tehtud, mindi sügisel õpetaja juure ja siis "öeldi maha". Mardi aegu peeti pulmad. Varem polnud harilikult leiba ega ka vilja õlle tegemiseks. - Et "veimevakka" täiendada, käisid pruudid suvel - lambaniidu ajal - "kerjamas". Pidi ju pruut pulmas igale peiu pulmalisele (mujal, näit. Kärlas - mõlema poole pulmalistele) andeid jagama - nii naisele kui mehele sukad paeltega ja kindad. Seda nimeteti "Täied anded". Oli pruut vaesem, siis andis ta "pooled anded", s. o. kas sukad ehk kindad. - Kerjamaskäija pruut tõi andeks ninatubakat, mida ilusas karbis ehk loomasarves ümber pakuti. Kui tubak hästi aevastama ajas, ennustas see pruudile palju lapsi tulevikus. - Meestele anti ilusast, litrite ja pärlitega ilustet tubakakotist piibutubakat. Nii naistele kui meestele jagati ka viina. - Pruudile saatjaks oli "eeskäibija" ehk "ema", harilikult "tragi", osava kõneanniga vanaeit. "Ema" käes olid anded: tubakakott ja karp käe otsas. Tema hooleks oli oma annete pakkumine ja pruudile annete väljanurumine. Pruut etendas enam tumma osa ja kudus väledasti, et näidata oma töökust ja osavust. Sageli tuli küll üles harutada, sest suure rutuga ei võind töö kuigi hää saada. - Pruut oli täies ehtes lahti juused, "üll", pärlid, rahad, (kui omal polnud, lainati). Veel hiljem kandsid pruudid sel juhul rahvariideid. "Emal" pidi palju päälehakkamist olema, sest niipea kui teada oli, et pruudid külasse tulnud, peitsid kitsid perenaised endid ära, kuhu aga said. Tuli neid siis "tappudest", loomalautadest j.n.e. üles otsi, kui laste käest kavalusega pelgupaik välja oli uuritud. Vahel sai muidugi tühjalt ära tuldud. Kui annetada ei tahetud, ei võetud pakutud viina ega tubakat vastu. Õigus oli kolm päeva "kerjamas" käia. Korjati villu, sukki, kindaid, sukapaelu, linu, seepi, raha. "Kerjamas" käidi rohkem võõraste juures, sugulased andsid omad anded suvel varem ära - veimevaka täienduseks. - Peiupoiss pidi peiule aitama voodi teha; pruudipoiss tegi "pruudi kaku", pärastpoole jäi see "jalgutse kakuks", millest sünnitamise järele emale esimesena sooja õllepudi anti. - Juba kevadel valis pruut omale "kõrvase", oma kohase neiu, kes temal suvel veimevaka kudumisel (näit. kaks nädalit) abiks oli. Laulatusel pidi ta pruudi järgi käima, altari ees tema "ülli" kandma ja riideid kohendama, kogu pulma aeg pruudi lähiduses viibima. - Pulmalised kutsuti juba suvel, kuid viimane käsk anti, kui pruutpaar teine kord oli "maha öeldud". Teati siis pulma hobu sööta ja aegsasti pulmakott valmistada, sest iga pulmaline viis söögimoona kaasa. Läks näit. 3-4-liikmeline perekond pulma, siis võeti kaasa terve lammas, terve rukkileib (20), 3-5 kakku sepikut, 1 toop viina. - Kui pruutpaar pühapäev laulatamas olnud, algasid pulmad sama ehk järgmise päeva õhtul. Pulmad kestsid 2-3 päeva, hiljem terve nädali. Esimene päev oli pruudi kodus, teine peiu kodus, kolmas oli n.n. "vaja pulm" ja õhtul mindi lahku. Hommikul sõideti "peiu isa" (võõras isik, harilikult rikkam naaber, kellel omal hobu oli) hobusega pruudi koju. Säält sõideti pruudi vanemate hobustega kiriku, - "eeskäibija" pruudiga ja peig pruudi "kõrvasega". Laulatusele mindi "rongis", üksteise järele. Kõige ees läks "eeskäibija", ehk "peiu isa". Kirikusse mindi kantsli salmi ajal,- altari ees loeti palve, mille järele pruut ja "kõrvane" kantsli alla - naiste poolele, - peig ja "eeskäibija" meeste poolele pinkele asusid. - Laulatuse lõppedes, altarilt ära pöördes, katsus pruut peiu varbale astuda, et sellega "kandmise vaeva" peiu kanda ajada. - Kirikust välja tuldi samas järjekorras, kui mindud. Koju sõitis peig pruudiga juba kahekesi pruudi vankril, "eeskäibija", "kõrvasega" teisel. Muid saatjaid polnud. (Kõige vanemal ajal sõideti ratsa laulatusele, siis oli ka "võõras vägi" ratsa ja tuli sõjariistus kokkupõrkeid ette. Pruudi kaitsjaks oli pruudipoiss, kellel selleks mõõk kaasas oli. Pärastistes pulmakommetes muutus see puumõõgaks. Ratsasõidul kadund pruudil vahel "üll" pääst, sest kihuteti). - Sõideti pruudi koju. Siin iseäralist vastuvõtmist polnud. Vastu tulid isa ja ema. Laulatusülikond vaheteti harilikkude pühapäevariietega. - Olid õhtul videviku ajal pulmalised "pulmakotiga" (s.o. moonaga) kogund ja õllekannud ringi käind, toodi kartuli- ja kapsasupp lauale. Supile järgnes kuiv toit: keedetud härja- ehk lehmaliha, kala (siiad, haugid, lestad, kehvematel ka keedetud räimed), leib, sepik, või. See toit seisis teise päeva hommikuni laual. - Õllekannud käisid ringi: seda pakuti tublisti. Pereisa käis väsimatult õllelüpsikuga ringi ja valvas, et kannud alati täis olid (üle poole). Oli kann tühjaks joodud, pöördi ta kummuli lauale ja see oli pereisale kõige suuremaks häbiks. - Olid pulmalised juba kõige paremasse pulmatujusse sattund ja pimedaks läind, hakkasid "eeskäibija" ja peig veimevakaga peiu koju minema. Veimevakk pidi hästi raske olema. Sageli pandud seks raudkiva sisse. "Eeskäibija" ja peig tõstsid veimevaka vankrile. - Teisel hommikul sõitsid peiu pulmalised pruudi koju. "Naga" (umb. 20-ne aastane tüdruk) oli lipukandjaks. Ta sõitis esimesel vankril ühes "peanaise" (kes sööma ajal laulis) ja "eeskäibijaga". Neile järgnes pulmarahvas. Peig ja "peiupoiss" olid viimasel vankril. Kaasas oli õllelähker pruudi isale, mille see tühjendas ja uuesti täidetult peiu isale tagasi saatis. Peiupoiss kandis kogu tee "peiu kannu", mis ka täidetult pruudi isale ulateti. Tee pääl tehti kõiksugu takistusi: veereteti kiva teele, tehti aedu j.n.e. Inimesed valvasid teel ja kui hobused takistustest üle ei saand, tuldi ja aidati. Selle eest andis "eeskäibija" kannust õlut. - Eriti suured raskused olid pruudi väravas. Värav hoiti kinni ja püüti hobuseid kõiksugu võtetega väravast kõrvale juhtida ehk tagasi kohutada. Tehti vaipadest lõõtsad ja taoti suure haamriga vastu raudlatti, mis sepipada pidi kujutama. Lasti tuha-suurtükki: tuhk pandi rattarummu sisse ja laia lauaga löödi teise otsa pihta, - õhuvool viis tuha tuisates rummust välja, mis siis püssirohu suitsu kujutas. - Pandi kasukad pahupidi selga, käis sabaks taha, - nii kujuteti koera. Neid pandi kaks, värava ja kaks ukse ette vahti; nad haukusid ja kiskusid inimesi. - Kumbki "vägi" kogus teine teisele poole väravat - omad sees, võõrad väljas. Pruudi pulmalised laulsid1 Pulmalauludest teises kohas üksikasjalisemalt. : |
||||
| 6 | Viiu, võiu, võõras rahvas, | |||
| 7 | Mis te meile otsite, | |||
| pag. 17 | ||||
| 9 | Kavalasti katsute. | |||
| 10 | Meie neiu alles noor, | |||
| 11 | Alles alli kuue sihes. | |||
| 12 | Tulge meile tulevaasta, | |||
| 13 | Noores kuus ja laupa õhtu, | |||
| 14 | siss te saate saanitääve, | |||
| 15 | saanitääve, sängitääve, | |||
| 16 | Oma peiu oeti tääve, | |||
| 17 | suure pika pingi tääve, | |||
| 18 | suure laia laane tääve. | |||
| Värava taga olijad laulsid samati. Kummagilt poolt astus "naga" välja ja püüdsid teineteist lauluga "üle lüüa", sõnadega "üle trumbata". Mida haavavamad ja "vägevamad" sõnad olid, seda tublimaks peeti lauljat. Kui sõnad enam ei aitand, võeti käed ja jalad abiks, sülati teineteisele näkku j.n.e. Teised pulmalised aitasid kaasa. - Viimaks tuli pereisa ja lasi võõrad sisse. Omad pulmalised võtsid hobused vastu ja andsid neile "toiduks" puuraagu, kadakaid j.n.e. - Peiupoiss pruudi poisiga läksid võidu lippusi üles viima (lipuks oli valge ja punane rätt kokku õmmeldult). Peiu pulmalised asusid ukse taha ja "laulsid selle lahti". Oli laul lõppend, koputas "peanaine" (peiupoolne) uksele, mispääle pruudipoiss ukse avas. Sisse pääsend, asusid pulmalised tühjade laudade taha, mille pääl naeristest tehtud loomad olid asetet; ka kaladel olid jalad alla tehtud; kappades oli soe vesi, söed sees, kaussides pihlapuu-, jõhvika- ja pohla-marjad. Kausid pöördi kummuli, kallati viina lauale, pandi põlema ja küpseteti sellel räimi, neid jalgupidi kinni hoides. Tuled tehti pruudi pulmaliste poolt. Peiu pulmalised ajasid kõik selle toimingu segi ja hakkasid pruuti otsima. Selle juures lauldi: | ||||
| 21 | Meie tulime oma otsima, | |||
| 22 | Nõmmelindu nõudema; | |||
| 23 | siit on käinud siili jäljed, | |||
| 24 | . . . . . . . . . . . . . . . | |||
| 25 | Kui mind ep lasta langu hoone, | |||
| 26 | siis mina kargan katusele; | |||
| 27 | akan aga arjalt arutama, | |||
| 28 | malku maha rookima; | |||
| 29 | palgid panen unnikusse. | |||
| 30 | Siis ma tulen langu oone, | |||
| 31 | siis toon undid teie sekka, | |||
| 32 | ära ta murrab mullika, | |||
| 33 | siis ta sööb see alli sõnni. | |||
| pag. 21 Pruudi pulmalised juhatasid otsijad eksiteele. Viimaks jõutakse ukse taha, kus pruut, peig, "kõrvane" ja pruudi- ning peiu poiss sees istuvad. Uks lauldi lahti. Pruut (ehtes), "kõrvane" ja pruudipoiss istusid laua taga, nende ees oli leib, viinapudel ja õllekann ("pruudi kann"). "Kõrvane" lõikas leiba, pruudipoiss jagas klaasidega viina (mis meega oli magusaks tehtud) ja õlut, mille eest peiu pulmalised valge rätiga kaetud pruudipoisi mütsi raha panid. Selle juures oli pruudipoiss ehetes, koputas alatasa mõõgaga lauale ja tuletas meele: "austage pruuti ja andke raha; makske viina, leiva, õlle eest." Torupill mängis nurgas. Oli viina jagamine lõppend, viidi pruut tuppa. Kõige ees läks torupilli mängija, siis pruudipoiss mõõgaga, millega ta igale uksele risti lõi ja pruudile teed tegi, - teises käes oli tal "pruudi kann". Pruudipoiss viis pruudi peiu "eestvedaja" juure, peig oma poisiga siirdus eest teise laua äärde (alamasse paika). Lauale toodi veeretetud klimpidega värske lambalihasupp (3 lammast tapeti, kui pulmalisi oli 50-60 inimest) ("Kõrvane" istus pruudi pahemal, pruudipoiss paremal käel). Oli söömine lõppend, koristeti toit ja lauapühkija laulis: | ||||
| 36 | Aitüma, aitüma, andke raha, | |||
| 37 | ega ma'p taha musta raha, | |||
| 38 | ma tahan oma vaeva raha, | |||
| 39 | siis teen teile uue supi, | |||
| 40 | sisse panen sealiha, | |||
| 41 | silma marjaks sibulaid. | |||
| "Pühe" oli rootuttidest ja "pühke rohtudest" ("aasa-rebasesaba") punutud; ilustuseks oli siidipael, kell külles. Raha visati kõlinal lauale, mis ühes kontide ja toidujätistega sõela pühiti. Kes raha ei annud, sellel pühiti "suu puhtaks", s. o. äiati pühkega nina alt. Kellel rohkem konta ees oli, sellelt nõuti rohkem raha. Oli see toiming lõppend, asuti "rongi tantsima". Sel pulmapäeval mängis peiupoolne pillimees, õhtul sai ta selle eest pruudi "naga" käest paar kindaid. Tantsu ajal asus pruudipoiss rongi keskele, hoidis mütsi käes ja hüüdis: "austage pruuti ja andke raha". Nii pruudi kui peiu pulmalised asusid raha annetama, sääljuures hüüdes: "pruudi võit" ehk "peiu võit". Võit pidi peiu poolele jääma; kui muidu seda ei saavutetud, annetas peig ise. Seda rahakorjamist korrati päeva jooksul veel mitu kord. - Kui "rongitants" läbi oli, võttis pruut omad ehted seljast, "üll" jäi kogu päevaks pähe. - Sageli püüti torupill rikki ajada, et ta ei "hüüaks". Suitseteti luuaraagude ja ukseläve alt võetud puruga, - ehk aeti kolm kord läbi keriseaugu. See "arstimine" olevat alati mõjund. (Üldse nõiuti palju ja usuti ning kardeti seda. Nõiutud viinapudelid ja õllekannud jooksma, eksitetud terved pulmarongid metsa, kuhu vahel öösekski jäänd. Valvati hoolega, et "võõras vägi" midagi ära ei varastaks, näit. saunavihtu. Nõiduse kartusel ei lastud võõrid loomalauta ega mujale "vaatama", ka loomi ei joodetud sel päeval, ehk joodeti siis, kui "võõras vägi" söömas oli). - Õhtul korrati jälle klimbisupi söömist lauapühkimise ja rahakorjamisega. - Õhtu eel oli ka "tanutamine". Seda toimeteti "hoones", kus viibisid pruut, "kõrvane", pruudipoiss, peig, peiupoiss, pruudi ema ja "tanutaja" (kelleks oli võõras naine). Laual süüdati küünal, lauldi vaimulik laul ja "tanutaja" pani pruudile "ülli" pähe, mille aga pruudipoiss kepiga maha tõukas. Selle pääle pani peiupoiss "ülli" pruudile pähe, - nüüd viskas pruut ise selle maha. Kolmas kord pani jälle "tanutaja" ja küsis: "Kelle pääle tanu pannakse?", millele peig pidi vastama: "minu pääle". Selle toimetuse juure teisi pulmalisi ei lastud ja ta peeti salajas. Kui aga mõni noor neiu, kellel soov oli mehele minna, sellest ennem teada sai, peitis ta enese varem sinna vankri, et niipea kui pruut istmelt tõuseb, tema asemele istuda. Seda valvas aga "kõrvane", kellel õigus oli sinna istuda, seega kõige enne pruudiks saada. Salajas hoiti seda toimingut ka nõiduse kartusel, sest kui keegi pahasoovija sellest varem teada sai, hüüdis ta ukse tagant mõne paha soovi (näit. "üks lauta, üheksa lauda taha"), mille teostumist kardeti. - Oli "tanutamine" läbi, tuldi tuppa ja hakati "kinga ajama". Pruudi jalast võeti king, pisteti kepi otsa, mille küljes kelluke rippus, ja kõlisteti sellega igaühe ees, ikka pruudi ehk peiu võitu hüüdes, mille juures pruudipoiss kannust õlut jagas ja hüüdis: "austage pruuti ja andke raha j.n.e.". - Siis asuti pruudiga minekule. Pruut jättis vanematega jumalaga, "eestvedaja" viis ta oma vankri, kuhu ka "kõrvane" ja pruudipoiss asusid ja rongi ees sõitsid. Peig lõpetas rongi. - Kui keegi pruuti saatmast tuppa tagasi tuli, laulis ta: | ||||
| 44 | Tuba oli turba, rahvas kurba, | |||
| 45 | mina veel üksi rõõmus mees; | |||
| 46 | mina pean üksi hüüdema | |||
| 47 | ja kanapoeg peab karjuma. | |||
| Kogu esimene päev hoiti pruut ja peig lahus ja pruut pidi kurb olema, nutma. Sageli oli see loomulik, sest ämma valitsus oli ka tol ajal vali ja edespidine elu teadmatu. Kosjas käis ju sageli peiu isa ehk ema ja peig ise oli vahel ligemalt tundmatu. - Teel peeti kusagil kinni ja lasti peig ette sõita, sest ta pidi omas kodus pruudi vastu võtma ja ta vankrilt maha tõstma. "Eeskäibija" sai sõidu eest kindad ehk sokid. Maha astumise juures laulsid kõrvalpulmalised: | ||||
| 50 | "pruut astub maha apsata, | |||
| pag. 31 | ||||
| 52 | ei saaparauad naksata." | |||
| Tuppa minnes õpeteti: "astu kõrgest, tereta kärmest, - ole usin laua taha minema ja usin üles tõusma." Toas lauldi ämmale: | ||||
| 55 | "nüüd tugi toasse | |||
| 56 | ja armuandja majasse", | |||
| mispääle kuri ämm vastas: "pole mul tarvis tuge, ega armuandijat, ise olen ma oma tugi ja armuandija". Tuppa jõudes läks pruut laua juure, millelt ta pudru maitses ja lauale punase vöö pani, mille peiu ema omale sai. Pärast sõid ka pulmalised seda putru, - siis toodi kuiva toitu. Söödi, tantsiti ja mindi magama. Peig magas koldeaugus, pruut voodis paljaste põhilaudade pääl, kuhu vähe kõrsi oli pääle visatud. (Tol ajal aluskotte ei tuntud. Õlgede pääl oli "palak", pääl "palak" ja vaip). - Teisel hommikul sõidavad pruudi pulmalised peiu koju, mille juures samaseid takistusi tehakse kui eelmisel päeval. Pereisa annab pulmalised "päämehe" ja "päänaise" hooleks, kes vastutagu, et kõik jälle tervelt tagasi pääsevad. Peiu väravas võtavad peiu pulmalised pruudi pulmalisi vastu. Lauldakse võidu. Pruudi pulmalised: | ||||
| 59 | Me tulime oma otsima, | |||
| 60 | Kavaliti katsuma, | |||
| 61 | Kullast kägu kuulama, | |||
| 62 | Nõmmelindu nõudema; | |||
| 63 | ehk oo tä selle söömaga, | |||
| 64 | mis tä eile meitelt sai; | |||
| 65 | ehk oo tä selle joomaga, | |||
| 66 | mis tä eile meitelt jõi; | |||
| 67 | ehk oo ta nende riietega, | |||
| 68 | mis tä eile meitelt tõi; | |||
| 69 | ehk oo tä söönd seinasammelt, | |||
| 70 | ehk oo tä joond silmavett. | |||
| Peiu pulmalised: | ||||
| 73 | Tä pole selle söömaga, | |||
| 74 | tä pole selle joomaga, | |||
| 75 | Tema pole nende riietega, | |||
| 76 | mis tä eile teitelt tõi; | |||
| 77 | tema pole söönud seinasammelt, | |||
| 78 | Tema pole joonud silmavett. | |||
| 79 | . . . . . . . . . . . . | |||
| 80 | Keik võit meite kää, | |||
| 81 | Tühipaljas teite kää; | |||
| 82 | Teite kurgud nutavad, | |||
| 83 | meite kurgud naeravad. | |||
| pag. 35 | ||||
| 85 | tühi teitel, tüdruk meitel, | |||
| 86 | noorik noore poisile. | |||
| "Naad" laulavad: | ||||
| 89 | Meite naga tammenaga, | |||
| 90 | Teite naga lepanaga; | |||
| 91 | Teite naga meite taga, | |||
| 92 | meite naga kärtsakas, | |||
| 93 | Teite naga nartsakas. | |||
| Teisend: | ||||
| 95 | meite naga tammenaga, | |||
| 96 | teite naga lepanaga; | |||
| 97 | meite naga napsakas, | |||
| 98 | Pee kääli käpsakas. | |||
| 99 | Teite naga kärtsust tehtud, | |||
| 100 | pee kääli käbast tehtud. | |||
| I: | ||||
| 102 | Mis sa sitik sirised, | |||
| 103 | ja porikärbes põrised. | |||
| 104 | Sina sitiku sulane, | |||
| 105 | porikärbse poisike. | |||
| 106 | Mis sina kintsus kiidad ennast, | |||
| 107 | iga pää sind tõstan ännast. | |||
| 108 | Sul pole äälta ägiseda, | |||
| 109 | ega rinda rögiseda; | |||
| 110 | pane aga äge ääledeks | |||
| 111 | vana regi rindadeks. | |||
| 112 | Siis sul äälta ägiseda, | |||
| 113 | siis sul rinda rögiseda. | |||
| pag. 37 Lõpu teisend: | ||||
| 115 | Siis tule minu vastu laulamaie, | |||
| 116 | laulamaie, laskemaie, | |||
| 117 | sest kui mina akkan laulamaie, | |||
| 118 | laulamaie, laskemaie, | |||
| 119 | siis jääb kubjas kuulama, | |||
| 120 | ärra repil seisama. | |||
| II: | ||||
| 122 | Ole vait va räuauk, | |||
| 123 | pea oma suuauk, | |||
| 124 | sinu suust saab sulbitoosi, | |||
| 125 | ambust aruvärava, | |||
| 126 | keelest kitsirapuka, | |||
| 127 | kurgust külatänagu; | |||
| 128 | kus ma nägin selle mehe? | |||
| 129 | Pärnu tee pääl ramba kallal. | |||
| 130 | Ambad rambarasvased, | |||
| 131 | suu tal alles verine; | |||
| 132 | ise must kut topijann, | |||
| 133 | rehepeelne kurivaim. | |||
| III: | ||||
| 135 | Äi mina taha tahmassi, | |||
| 136 | Ohtja küla orjakid, | |||
| 137 | Küdema küla küürakid, | |||
| 138 | Ahula küla opakid, | |||
| 139 | Rahtla küla rallakid, | |||
| 140 | Selgase küla sinissi, | |||
| 141 | Ninase küla nirinid. | |||
| 142 | Ma saa Paatsast paramid, | |||
| 143 | ja Kergu vallast kenamid, | |||
| 144 | Elme vallast valgemid. | |||
| pag. 39 IV: | ||||
| 146 | Minu aga oma omas külas, | |||
| 147 | Oma aga Otsa peredes. | |||
| 148 | Sääl tema sirgub seenepilli, | |||
| 149 | Kasvab ta kui linapilli, | |||
| 150 | õitseb kauni kanepitutti. | |||
| Lõpu teisend: | ||||
| 152 | sirgub nagu sineppilli, | |||
| 153 | kasvab nagu kaneppilli. | |||
| jne. | ||||
| Viimaks laseb pereisa pulma rahva sisse. Asuti laua taha, mis samati kaetud oli - ja sama toite pakuti kui eelmisel päeval pruudi kodus. Siis mindi pruuti otsima. Jälle juhateti eksiteele ja viidi vale uste taha. Otsiti ja lauldi. Viimaks lauldi siis ka õige uks lahti. Pruudipoiss avas ukse. Sees istusid pruut, peig, "kõrvane", pruudi- ja peiupoiss. Pruudipoiss pakkus viina, "kõrvane" lõikas leiba, vastu anneteti raha. Samati oli laual leib, sai ja kausis tahendet lai siig. - Siis pandi "hoone" uks kinni. Pruudi nägu kaeti üle pää visatud rätiga ja taluteti pruudipoisi ja "kõrvase" poolt torupilli saatel tuppa. Harilikult pandi mõni võõras pruudi ehtesse, tehti nn. "valtspruut" ja püüti teda tuppa viia. Pruudi pulmalised pidid valvel olema, et ennast mitte petta lasta. Tunti "valtspruut" ära, võeti tal nägu lahti ja saadeti tagasi. Sageli pandi mehed pruudi ehtesse, et nad tugevamad oleksid rüselemisel vastu panema. - Seda korrati teine kordki. Alles kolmandana toodi õige pruut sisse. Peiu pulmalised püüdsid igat toodud pruuti ehk peigu (harva tehti ka "valtspeige") laua taha asetada, mida pruudi pulmalised takistasid, nii et sageli rüselemiseni mindi. Vahel ei tehtud aga "valtspruuti", siis juhtus, et pulmalised õiget vastu ei võtnud. Pruut läks tagasi "hoonesse" ja ei tulnud (ega lasknud peiu pulmalised) enne välja, kui eksitus andeks oli palutud. - Asuti lauda. | ||||
| Peiupoiss tõi kala ja sepiku, mille ta peanaise ette pani. Viimane peitis need põlle alla ja toimetas hiljem pruudi emale. See oli n. n. "peiu pala". Laual oli klimbisupp, (veeretud klimbid lambalihaleemes). | ||||
| pag. 43 Lauldi: | ||||
| 159 | Sööge võõrad, jooge võõrad, | |||
| 160 | Ärge juppi juure aige; | |||
| 161 | ma ole oolas otsima | |||
| 162 | ja kaval läbi katsuma. | |||
| 163 | Otsin läbi umikupõued, | |||
| 164 | katsun läbi kasukatassud. | |||
| Vastus: | ||||
| 167 | Limbid mis ei lähe kõhtu, | |||
| 168 | need ma pistan pärast õhtu | |||
| 169 | koju minnes tassusse | |||
| 170 | ja viin oma lastele. | |||
| 171 | Mis on vedel jookseb maha, | |||
| 172 | mis on paks jääb tassu taha. | |||
| Peig söötis pruuti lusikaga mõned suutäied, mis järgi lusik laua alla visati. - Toodi 3-4 a. poisike ja pereema ulatas ta üle laua pruudile sülle. Laps pidi pruudi rinda puudutama; sai pruudi käest sukad. - Laud pühiti nagu eelmisel päeval. Raha läks pereemale. Kui söödud, tantsiti ja korjati raha, pruudi ja peiu pulmaliste võidu annetades. Pulmadeks hangiti ikka "peent raha", vaheteti kiriku kotirahaga j. n. e. - Õhta eel oli veimevaka lahtivõtmine ja annete jagamine. Enne laulis "naga": | ||||
| 175 | Isa lubab härja, ema lubab lehma, | |||
| pag. 45 | ||||
| 177 | naga narma utekese. | |||
| Pereisa- ja ema tõotasid lubadust pidada. - Veimevakast andis pruut anded "kõrvase" kätte, kes nad siis saajale edesi andis. Said kõik peiu pulmalised: päält pereisa-, emale, vahelt saaja vaesele, (s.o. peiuisale, "eestvedajale"), viimaks keige perele. - Pruut ja peig viidi magama. Kambri lasti vaid pruudipoiss, peiupoiss ja "kõrvane". "Kõrvane" võttis pruudi riidist, peiupoiss peiu. Kingad ja sukad võeti võidu jalast ja valvati neid kogu öö hoolega, et ära ei varastetaks. Peiupoiss hoidis peiu, pruudipoiss pruudi omi. Hommikul pidid mõlemad omad valvealused riidi panema. - Magama panemisel olid igal perel omad kombed, mis salajas hoiti. - Voodi alla aseteti separiistad: nagu alas, pihid, haamrid jne., selle lootusega, et siis poeglapsi saab sündima. Hommikul üles tõustes visati vaip jalgadega päält. Kui seltsis visati, oli sünnitamisvaev naisel kanda; tahtis aga naine seda mehe kanda ajada, püüdis ta varem üles tõusta ja vaipa mehe pääle heita. Kui mees asjast teadis ja ise vaipa mähkus, jäi nõidus mõjutuks. Pruudipoiss pidi pulmaööd "kõrvasega" ühes magama, seepärast vaadati nende kui järgmise paari pääle. Nad kiusasid siis peiupoissi kingade varastamisega. - Hommikul tõi pereema pruudile pesukapa ja "palgenartsu" (pool särki, millega kõik pulmalised endid kuivatasid). Peig pesi pruudi näo puhtaks, pruut viskas peiule vett näkku. - Riietand, söödi. - Siis mindi loomi söötma. Pereema juhatas pruudile "kihlalehma" (ka härg) kätte, kellele pruutpaar kindaid sarvedele pani. Need sai pereema omale, lehm aga sai sel moel pruudi "nime pääle". (Pruudi vanemad annetasid aasta pärast lehma ja lambad). Peig ja peiupoiss heitsid ülevelt heinu alla, pruut ja "kõrvane" söötsid loomi. Püüti pruudile hästi palju heinu kaela ajada, see pidi "hääd heinatulu" tõotama. (Üldse pandi pruudi kannatus kaalule, vanasti aetud koguni tühja kaevu). - Esimene sülitäis viidi pruudi lehmale, teine hobustele. Söötmele pandi kindad, hobuste söötjale. Kolmas sülitäis läks lammastele, ka siin pandi kindad ukselävele ("lambrisele"). Kitsed, sead jne. jäid söötmata. - "Paargu" katusel pühkis pereisa katust - talle visati katusele paar kindaid; "paargus" küüris keegi puunõu "küürikünal", visati künasse paar kopikat; kaevu veerele pandi kopik, mille pruudipoiss sisse lükkas; saanas visati ahjukividele paar kopikat; toas tõmmas keegi roobiga süsa ahjust, sellele anti mõni kopik ehk vöö; teine pühkis luuaga ahju, sai raha ehk kindad; kolmas asetas tühja labidaga leiba ahju, sellele pandi labidale kindad, neljas pühkis tuba, - luuavarrele pandi vöö. - Sellega olid annetamised ja kombed läbi ja peeti rahulikult pulmi. Oli ju kolmas päev n.n. "vaga pulm". - Viimaseks toiduks olid koorega ehk kooritud "tuhlid", millega võõrad "välja veereteti". Ka toodi "õllekiba" pulk nähtavale, mis tähendama pidi, et õlu otsas, - ehk toodi pisike "vinkel" (väike õllenõu, 20-30-toobine) laua otsa pääle, tühjendeti see - sellega oligi joomal lõpp. Omad pulmalised hakkavad võõrastele kojuminekut meele tuletama: | ||||
| 180 | Viiu, võiu, võõras rahvas, | |||
| 181 | mis te änam oodate. | |||
| 182 | Tede aeg on ammu minna. | |||
| 183 | Kuu see särab kummuli, | |||
| 184 | rattad radu lugemas, | |||
| pag. 51 | ||||
| 186 | vehmer vaadab valge poole. | |||
| Ka tuleteti meele, et midagi kaasa ei võetaks, mida minijad naljaks ja kiusuks teha püüdsid. Vahel tehtigi pulmapere tühjaks; eriti viidi kannusi, lusikaid jne. Pärast toodi nad küll tagasi. Samati püüti pulmalipp ära viia. - Võõrad laulsid | ||||
| 189 | Ei ma siit ennem lää, | |||
| 190 | Kut ma see koha kuivaks joo, | |||
| 191 | ja see paiga paljaks söö. | |||
| 192 | . . . . | |||
| 193 | Meie pole tulnud sööma pärast, | |||
| 194 | sööma pärast, jooma pärast; | |||
| 195 | ma tuli liia lusti pärast, | |||
| 196 | vanapoisi vaeva pärast. | |||
| Hiljem: | ||||
| 199 | Lähme, lähme, käime, käime, | |||
| 200 | maada maksakarvalista, | |||
| 201 | teedalista, tibulista. | |||
| Teisend: | ||||
| 203 | Lähme, lähme, käime, käime, | |||
| 204 | Käime teeda tibulista, | |||
| 205 | maada maksakarvalista, | |||
| 206 | rohelista, roosilista. | |||
| 207 | Millal saame sinna maale, | |||
| 208 | Kus see tuul on toa teinud, | |||
| 209 | sadu seinad sammeldanud, | |||
| 210 | Udu teinud uued uksed. | |||
| pag. 53 | ||||
| 212 | Ehi neiu, eks sa sa jõua, | |||
| 213 | tee on kitsas, kivine, | |||
| 214 | öö on pikk ja piline. | |||
| 215 | Meil on nelja metsa käia; | |||
| 216 | tuleb see vastu kuusemetsa, | |||
| 217 | see on meite meeste metsa; | |||
| 218 | tuleb see vastu kasemetsa, | |||
| 219 | see on meite neiu metsa; | |||
| 220 | tuleb see vastu kadakametsa, | |||
| 221 | see on meite poiste metsa. | |||
| 222 | Meil on nelja põldu käia; | |||
| 223 | tuleb see vastu rugipõld, | |||
| 224 | see on meite meeste põld; | |||
| 225 | tuleb see vastu odrapõld, | |||
| 226 | see on meite naeste põld; | |||
| 227 | tuleb see vastu nisupõld, | |||
| 228 | see on meite neiu põld; | |||
| 229 | tuleb see vastu kaerapõld, | |||
| 230 | see on meite poiste põld. | |||
| 231 | Meitel nelja järve käia. | |||
| 232 | Tuleb see vastu viinajäri, | |||
| 233 | see on meite meeste järi; | |||
| 234 | tuleb see vasta õllejäri, | |||
| 235 | see on meite naeste järi; | |||
| 236 | tuleb see vastu meejäri, | |||
| 237 | see on meite neiu järi; | |||
| 238 | tuleb see vastu veejärvi, | |||
| 239 | see on meite poiste järvi. | |||
| pag. 55 Selle aja sees kui naised laulsid, istusid mehed vankritele ja hüüdsid: | ||||
| 242 | Akame mehed minema, | |||
| 243 | paneme piibud suitsema; | |||
| 244 | jätame naesed järele, | |||
| 245 | pühkeaugu äärele. | |||
| (Iga ukse ees oli pühkeauk). | ||||
|
[lisatud joonis] 1 Pulmalauludest teises kohas üksikasjalisemalt. | ||||
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted alignment algorithm (Janicki, 2022) on sequences of verses.