eys0803270000
Läänemaa — Ridala
Kreek, Cyrillus;
Muda (Helila), Johannes
1911
Reisikirjeldus. |
||||
| Vanavara korjamine algas meil 18/V 11 a., vältas 16/VI 11. Haapsalu linnas korjasime ainult 3-4 päeva ja läksime siis Teie soovil Ridala kihelkonda. Nimetatud kihelkonna käisime peaaegu majast majasse läbi. Pea siht oli - kihelkond puhtaks. Mõne lauliku juures sai paar korda käidud. Siiski usume, kui teist korda veel see kihelkond läbi käia, siis teist nii palju veel korjaks. Kõiki laulusi ei tule lauljal korraga meele; siis veel oli juhtumisi, kus lauljat ehk mängijat kodus ei olnud jne. Lauluviiside ülestähendamise juures ei ole mitte alati saanud absolut noodi kõrgust üles tähendada, sellepärast, et see lauljat segab, ehk koguni ebausklikku inimest kartlikuks teeb, kui niisuguse riistapuuga (nagu kammerton) häält katsutakse. Laulud, millel rohkem kui üks # ehk b ette on kirjutatud - on absolut noodi kõrguses üles kirjutatud, aga ühe #, ühe b ja ilma märgita - on umbes kirjutatud, (ilma hääle kõrguse peale vaatamata.) Helisid mis vähem kui pool astet kõrgendatud, ehk alandatud, ei ole ette tulnud. Oleme viisid ja sõnad muutmata ülestähendanud. Ainult kohati, kus meil nurgelised klamrid [ ] seisavad, pag. 328 oleme meie ümberkirjutamise juures täiendanud, s. o. kus vahele oli jäänud, kirjutasime mälestuse järele (kuda veel kõrva ees kõlas) juure. Nii siis tähendavad märgid [ ] seda, mis rutulise kirjutamise juures vahele jäi. Kõik laulud mis viisidega on, on ette lauldud, aga laulud mis ilma viisideta, on ette ütlemise järele üleskirjutatud. Viiside kogus on ära märgitud mitu laulu ühe viisi alla käib, see tähendab, need sõnad on kõik ühe viisiga lauldud. Siis on veel üks laul, millel kaks viisi on. Selle kohta ütles laulja: "ükskõik mis viisil seda laulda, see tuleb mõlema viisiga välja. Ridala kihelkonnas "h" tähte sõna hakatusel välja ei räägita. (Meie oleme siiski kirjutanud.) Märgid _ ja ´ oleme esimesega hääle pikendust, teisega hääle peenendust tähendanud. Märk ^ ehk v tähendab rõhku vale silbi peal. Lauludel iseäralist nimetust ei ole, tehakse ainult vahet "jumala sõna" ja "lori" laulude vahel. Lorilaulusi nimetadi veel "sõrga-"lauludeks, "seta-pasa" laulud, "parrlori", "tral´li" laulud. Rahvalaul hakkas kaduma "kui see esimene ärkamine oli". On väga palju inimesi, kes pag. 329 usuhullustustest tegelikult osa võtnud. Muidugi ei võinud siis enam mõtted ilmaliku asja juures viibida. Lorilaulu asemele tuli "Talle kiitused" ja "Pasunad". Need kes ilmalasteks jäivad, hakkasivad koorides laulma. Kool, kirik, palvemaja, kabelid jne. on meie vana rahvalaulu hingusele saatnud. Muuseumi jaoks asju ei ole. Nägime ainult uuema aja (mis alles hiljuti kanti) sukapaelu, paar väikest preesi, mõned kitsad (1,5 tolli laiused) vööd ja "linna moodi naeste mütsid". Mänguriistu ei ole peale lehepilli. Igal pool leidsime lahket vastuvõtmist. Oli ka kohtasi, kus meit nuuskuriteks peeti, aga kui juba pikemalt seletasime, siis rahustasid endid. Politsei pidas meid kõvaste silmas, päriti vallamajadest järele, kes me oleme, mis teeme. Iseäralist midagi ei juhtunud. See aitas palju kaasa, et pea kõik kihelkonna inimesed mind tundsivad. (Minu isa on Ridala kih. peale 25 aasta koolitaja ametit pidanud.) - Ainult paari inimese juures aitas viin laulupaelad lahti, muidu laulsivad kõik kaine peaga. Paptistisi ei saanud kuidagi laulma. Nendega sai õige pikalt kõnelda, aga kõik asjata. pag 330 Niisugused külad, kus oma kabel või palvemaja oli, säält ei olnud peaaegu midagi saada. Ühes külas ehitasivad töölised maja. Meie seletuse peale vastas üks noormees, magusa tooniga, nagu see usuvendadel viisiks on: "Meie küla laulab kõik Jeesukesele." Mõtlesime: oma silm on kuningas. Käisime küla läbi. Peale kahe ilmaliku perekonna, kus vanu inimesi ei olnud, olivad kõik "jumala lapsed". Vastuvõtmine oli nii kui see "ilma laste" ja "jumala laste" vahel olema peab. Keegi erapooletu inimene seletas, kuda 2-sel ülestõusmise pühal keegi võeras usuvend rahva peale mõjunud: "Kõik kabelis olejad olnud pikali maas, kisanud ja äganud oma patukoorma all. Mitmed ärganud. Õhtu, päike olnud juba loojas, ikka olnud veel patukahjatsejate kisa järgmise külasse (2 versta peale) kuulda." - Üks vana ema seletas: "mina olin noores põlves väga patune, laulsin ilmalikkusi laulusi, praegu kui selle peale mõtlen, tulevad hirmuvärinad peale." Katsusime seletada, tarvitasime vaimulikka lendsõnu. Vastus: "Minu suu on ilmaliku sõnale surnud." - pag. 331 On väikesi külasi, kus vanu inimesi ei ole. On jälle külasi, kus usk kõigist üle käinud. Mõnel vanaduse nõrkus. Mitmed kaebavad, et laulikud hiljuti surnud, jäite hiljaks. Need on laulu riismed, mis nüüd korjatakse, ega nüüdsel ajal enam õigeid laulumehi ei ole. Saadame nüüd need riismed mis veel saada oli. | ||||
|
*1 Vastavalt kogujate märkusele on "h" Ridala khk. lauludest sõna algul välja jäetud. | ||||