h10607070000
Võrumaa — Vastseliina
Sandra, Jaan
1895
Pilt elust ja vana vara korjamisest. |
||||
| Et ma pildis sel kõrral olen lubanud tulla, on veelgi täitmada jäänüd meistri aja nappuse peräst. Jääb edespidis. Nüüd tulen ma omas elupildis, mis õtsekui vanavara korjamises loodud, ja temäga ühendud on. Palun mind lahkesti vabandada, kui siin enämb aega peäs viitma, kui muidu sünnis. Minu madal ja tundmada elu kõik jäeb Teile muidu tumedaks ja võeraks. | ||||
| Mina olen sündinüd Rõuge kihelkonnas, Salusse vallas, Rauba külas, 16. Augustil 1862. aastal, kust minu isa Juhan ommi vendadega õkva sel samal nimitut ajal ärä pidivad lahkuma, igaüks omale poole, kuhu keegi sai, sest nad olivad oma koha käest ärä andnud et "Samarasse sirutada", kohe ka nendest minejat es saa. Nenda tulli sis minu kadunud isa, 1863. aastal, aprillikuul, Vastseliina kihelkonda ühte veikeste külla mis Juudakunnu ligi, nimega "Joora", kutsutas, (See külakene olevat aasta 80ne eest Viitka küla elanikest sinna asutadut) kus mu ema sugulased elasivad. | ||||
| Sinnä jäiva mu vanemad "kodapoolitses", kos nad mind ja teisi lapsi (sõsar ja praegune 13-aastane vend) kasvatades elasiväd, tädimehe käest põllulapikest teenides ja tehes.- Minu isa (srn. 1889, 17. julil) olli lapsepõlves silmist vigatses jäänud, ja et vanast sundust ei olnud, jäteti tema "raamatohe" kogoni õpetamada. Aga siiski, loomuanded olivad temal heäd. Nimelt kõva meelespidamine, ja laulmise and oli täl suur, keda ka mina temäst olen pärinüd. Ehk ma küll temast ühtki raamatu sõnna es kuule, kuid ainult suuri tähti, mida ta mõnikõrd, ommi hämäride silmiga luges; siiski kirikus käies, ja kodus alati lauldes, oli tälle lauluraamat nii tuttavaks saanud, et ta kõik lauletavad laulud otsast otsani pääst mõistis. Aga selle vasta olli mu emal vesiselge raamat, kes ju noorelt, kogoni viie aasta vannuselt omma poega lugema õpetas, nii et ma kuue aasta eä sees, hoopis selgeste lugeda mõistsin, kuid punktist ja komast, kui ka muist märgidest ei teadnud ma midagi. Kui ma neist oma ema käest seletust pärisin, ütles ta: "Oo poig, naa omma niisama taaha pantu enne!" Ilma abitseta, lauluraamatust alustedi mulle raamatut õpetada, mida mina, kui tee ju käes oli, edeotsast peraotsani suure himu ja põnevusega läbi püüdsin lugeda. Et meie niisugutses härbanis eläsime, kus suits ja inimesed ühest korsnast välja käisivad, siis sundis suits ja külm mind isa musta töökuue sisse, kellel "puusa" sees auk oli, mida ma veel suuremaks tegin, ja säält tarvilikku valgust nägin, omas edesi lugemises. - | ||||
| Vana viisi järele hakkasin omas 12nema elu aastas, Tsäpsile kooli käima, kus esimese talve järele meie vana aus koolmeister G. Tint mind kui hää pääga poisikest ärä tundis ja mind teisel talvel, isieraliku õpetuse ala võtis, kus ta mulle omast mõistuse hallikast nii palju andis kui ta mõistis, ja ma suutsin vastu võtta. Tänu tälle tema isaliku õpetuse eest, kellega ta mind kui omma poega mõistlikult ja sõbralikult salajas koolitas, omma jõudu ja tundmist möödä. - Kolmandama talve kooliskäigi sees tulli mulle õpimisest küla koolis puudus kätte. Koolmeistri Tint andis küll vanematele nõu, poiga kihelkonnakooli panna, aga sinnä ette aste vanemate vaesus kui kõikumada mägi. Vaivalt saivad nemäd oma- -le ihukatet ja leivapalakest, - kust pidivad nad siis raha raamatide eest ja koolitajile massa võtma. Asi pidi katski jäämä, ehk ma küll seda nuttes pidin kuulma ja nägema. - | ||||
| Minu 15ma eluaastas, kuna ma veel isi koolis pidin käüma, valiti mind "trahvi kooli laste koolmeistris," (see oli 1877) kus ma üks rubla lapse päält palgaks sain. Koolituba oli koolimaja kõrval olevas kambres, minu laste jaos, keda mina, kui mõistmadaid lapsi kunagi, õpetama pidin. See amet ja teenistus oli mul ka teisel talvel (1878), kust ma mõne rubla raha sain, minka mu vaesed vanemad hennast kui ka mind elatasivad. Suvel käisin ma säälsamas tädi juures karjas, kus ainult mõni mõõdukene vilja palgaks anti, sest et ka omale lehmale ühtlasi karjatses olin. Aga raha? Seda ei saanud kusgilt. Nii oli sis minu veike teenistus kogoni tarvilik summa, mis meile hädäste tarvis oli. Et minu koolitamine, mille järele ma vägä igatsesin, kogoni kõrvale pidi jääma, - panti mind vasta mu loomu ja tahtmist rätsepa juure, kus ma paar aastat meistri järel oli, ja selle eest veel 12 rubla maksma pidin, et võeti. - Paariaastase õpimise järele sain ma meistri juurest lahti, ja hakkasin oma käe pääl hilla tassa töötama, kooni aastat kuus mööda läks ja mina neiu Liisa Tsähknaga (Petri t.) 1886, 20 aprilil abielusse astusin. Naise isa andis mulle kahe tessatini maatükikese, kohe ma naise isa pool elles oma härbämikese üles tegin, ja nüüd siin "oma tuba" ja "luba" järele elän. - | ||||
| Aastal 1887 kutsus mind Opetajaherra G. Masinge kiri tema juure, kus tema ääri-veeri mööda minult nõudma hakkas, kui paljo ma oma ameti päält palka saavat. Ma nimitasin tälle, et ma läbisegi kolm rubla nädälas iks teenin. Tema ütles mulle: "Mino nõu om sinno pää opuse laste koolmeistris võtta, sest et kroonu ommi koolmeistrit mu teenistüiste enamb ei anna. Olgu, ma massa sulle nelli rubla nädalis palka, söök olgu sul muidogi oma. Noh, sa võit iks teenima tulla, vanasõna ütlep: Jumalasõna om pool toitu." Nii ollin mina sääl nelli aastat teenistuses, kost ma oma elu üksikuse perast lahkuma pidin, sest et naene kahe väiku lapsega küläst paar versta kaugel ju mitmestki kurjast inimesest hirmutadut sai, kes lehma laudast ärä viia tahtsivad. - See on pitkalt ja lühidalt minu elu lugu. - | ||||
| Nüüd tahan ma jutustada, mis mind vana vara korjussele on ärätanud. Lugu tulli nenda: 1893. aastal juhtus minu kätte raamat: "Eesti Üliõpilaste Seltsi album. Esimene leht. 1889., mis Teile ju väga tuttav on, ning kost ka mina Teid tundma sain, ehk küll pildis üksi. Seesama süütas kui elu tuld mino põue põlema, esivanemade varandust tähele panema ja üles tähendama, kellest mul jo hulk jutukavasid enne, leerilaste juures olles, ka üles tähendedu oli. Sääl sain ma nimelt vahepääl kogoni prii aega, ja aja lõbustuse perast, kutsi ma õhtadel, mõned ärksamad ja märksamad poisid ehk ka tütarlapsed oma kambrisse, kus palju jutte kuninga poigadest ja tütardest kui ka muist asjust kõneldus sai. - | ||||
| Kui õhtupoolses jaos Õpetaja oma tunni lõpetanud olli, ja ärä läks, küsisin ma piiblilugu ja kirjasalmid lastelt ärä, peime õhtupalvet ja seime, - perast lamasivad lapset kõik põrandale kui lavale, kus kunagi kallis unerahu niipea magajid vaikses es tee, kui sünnis olla. Sääl tülitseda ja tapelda oles nurjatu kuulda olnud, ja mitmelegi noore inimesele minust kui ka omast kallist leeriajast paha mälestust järele jätnud. Selle asja vaigistuseks võtsin tooli ja istsin kesk tarre, ja vestsin lastele magusit vanu jutte, mis mõndagi laiska kuulajat pea uinutas, aga terävat tähelepanejat kogoni vaimustas, sest et ma sääl ikka enamisi õpetlikka jutusid kõnelesin. Olli minul mõni jutt otsas, algas ka mõni ärksam poiss, ehk terävam tüdrik, omma vana juttu pääle, mida mul ja muil ka kena kuulda oli. - | ||||
| Nii oma ametitööga külast külla, talost tallo rännates, palju vanu jutusid kuuldes, - kordasin ma leerilaste juures olles, see nelja aasta sees, kõik läbi, ja kuulsin veel palju palju juurde, nii et mu peas, nimitedu raamatu ärätamise järel, suur hulk vana varra, õtsekui keema hakas, ja ma viimati nõuks võtsin Teile ka sest esimest korjandust saata. Mu naine keelis mind seda mitte teha, sest see tulevat ütles ta, sulle henele teotuseks, ja ilmale naeruks. - Aga oma kaalumise ja katsumise järele jõudsin otsusele, ja kirjutasin ühel januarikuu viimaste päivade õhtul, kolm postpgn. valmis, pannin kuväri sisse selle palvega et "teke ka ruumi Vastseliina vanavarale." Tõisel vebruaril 1894, lasksin Võro kirja kasti visata, ja mõne nädala perast tulli Teie esimene kiri mulle kätte, mis mind väga vaimustas ja käe kindlaste priiaegadel sulepää külge sünnitas. Sest saadik ei ole ealgi tükike paberit pliatsi otsaga minu vestitaskust puudunud. Talvel enamisi ametitööd tehes, kui suvel kündes ja äestades, niites ja vihkusid tehes, kuulsin ja mälestasin ma ikka mõnda, mis vanavarakorjuse raamatusse kodus perastpoole üles tähendasin. - Nenda on sis minu elulugu ja vanavara korjamine üks ja seesama, mille läbi mul võimalik oli ja om koolsaid korjanduisi siia saata. -- Mu südamest austedu isalik sõber! Vabandage, kui ma Teid selles julgen siin ütelda, sest mul on ka veike õigus selle pääle, sest et Teie lahke ja helde käsi meie elusse õtsekui üht imet on teinud. Palun mind kannatlikult kuulda, ehk ma küll jo paljo oma kir[ja]ga Teie kallist aega olen viitnud. Teie saadetut Vana Kannel on mind väga vaimustanud, ja mulle õtsekui abimeheks olnud, nimelt laulude korjamises. - Aga Teie esimene kümne rubla saatmine ja saamine olli kogoni "taevast" palutud abi. Meie võtime Vastseliina (29 sept) laadel nõuks omale teist lehma muretseda. Saime ka pea kaubale ühe hää inimesega, kellele kümme rubla ärä maksime, ja teist kümmend Märdipäeval maksa lubasime. Hää meel kodus henel, naesel kui ka lastel küll lehma perast, - aga võla termin, 10. novembri, jõudis ikka ligemale, aga rahakest ei kuskilt võtta. Kõik saagi ootused ja lootused läk[si]vad luhta, - nii et meie suures murres olime, ja lootust aina Jumala pääle pannime, et Ta meile kuskilt rahalist teenistust annaks ja meile ehk mõnda inimest juhataks, kes meile 10. rubla lainaks sellele ärä maksa, kellel ka rahast suur puudus ja kitsas käes on. Paar kõrda oli ta omma raha ju meilt otsma tulnud, ja ikka tühjalt kahetsedes ärä läinüd, mis meiegi söämid perast väega raskendas. Ta lubas kolmat korda 17. nov. jälle tulla, - ja meie nõu es nakka ka seenini veel kuhugi. Kurvalt ketras naene 16ma novembri õhtul, silmad pisarades, mina tei jälle laua juures oma ametitööd, ja õhkasin ka raskeste vahetepääl, hommelise päeva eest. Perast hakkasime omaks troostiks laulma: "Mis sa hommenis mu südä." jne. Kell olli 10, kui magama läksime ja tule ärä kustutasime. Kui silmad ju aseme pääl nahka hakasivad vidama, - sääl koputas keegi õige südiste ukse pääle, - ja kui ukse lahti tegime, tulli meilt mööda sõitja sugulane sisse, and mulle kuulutuselehe, kui ka Teie kena kirja kätte, keda lugedes mu silmad tänupisaraid pildusivad. Kui sugulane ära läks, loie ma selle "taevast" tulnud abi kuu[lu]tuse, oma sängis olevale naese ette, mink pääle meie üles tullime ja tänupisardega läbi segamine, laulsime: Kuis suur om Issand Sino heldus, Oh keda see ei nne. Tõteste, aulik õpetaja, see oli jõulu rõõm meie majas 10. Novembri õhtul, kella 11 ajal. Praegustki kirjutan ma seda liigutavat sündmust tänupisardega üles, Teid kõigest südamest tänades ja paludes, mitte minu lihtsast ja pitkast pajatusest pahandada. - | ||||
| Aulik opetaja! Ma ei ole joht liiga pehme loomuga inimene, siiski neid pisarid saap hää hulk, mis ma oma koolitamada oleki kahju üle olen nutnud. Jumal andku mulle seda andeks, kui sest patt peaks olema. - - | ||||
| Kahju, väega kahju on mul, et ma kümme aastat enemine ei ole selle tähtsa töö põllule kaas töötegijaks saanud. Mino silma ees ja kõrvu kuuldes laulis mõni vana eideke tundide kaupa mõne viina topsi järele ilm vahet pidamada vanu reegevärsisid, nenda et kuuljad väsisivad, aga tema ikka laulab ja laulab. - Seda kahju tundes, olen ma üheteistkümnemal töötunnil iga saadavat vanavara osakest usinaste kinni tabamas, sest et ka minu südames ju põleb üks veike tuleke sest ihast, et kõik, kõik üles saaks otsitus ja kirja pantus, mis eal veel saadaval on. - Et ma seda kihelkonda nukast nukani, rajast rajani oma tööga nooremal põlvel (kui ka osalt praegugi) - läbi olen käinud, siis on minu kaivanduse auk lajaline ja ka üleüldine. Vastseliina kihelkonna vanavara, mis joht minu isaisa kihelkond ei ole, - aga emaema esi vanemade varanduse asupaik ikka on, (Sest et mu emaema ja nende sugu vana Vastseliina juur on) - | ||||
| Edespidistest korjandusist on mul nii palju ütelda: "Minu südagi ei saa mind enne rahule jätma, kui siist viimne mälestus, unustusepõlvest päästetud on. Ehk küll edispidised korjandused kergenema ja harvenema saavad, siiski tee vanavara aida poole ei pea ärä hainatuma nii kauani kui teda saada on, ehk vastu veel võetaks. | ||||
| On ta aga kogoni ju ärä lõpnud, et enam midagi leida ei ole, siis panen sule käest ja ütlen - ots. - | ||||
| Neljastõistkümnes korjandus | ||||
| Soovin, Südamelikke tervüisi ja tänu | ||||
| 26. vebruaril 1895. | ||||
| Sandra | ||||
|
*1 Originaalis ristimärk. | ||||