|
|
1 |
Ma mängsin latsepõlves rõõmsast,
|
|
|
|
2 |
Nii kui kõik latse tegeva.
|
|
|
|
3 |
Ma näi kiik loodu asju ausast
|
|
|
|
4 |
Siin oma Loojat kiidavat.
|
|
|
|
5 |
Kõik oli minu silmin selge:
|
|
|
|
6 |
Kõik taevatähe, hain ning mõts -
|
|
|
|
7 |
Ma tuusi kõik, mis must ning valge
|
|
|
|
8 |
Ning kohe minu jalg ka läts.
|
|
|
|
9 |
Siis tuli mulle nõstva tõbi,
|
|
|
|
10 |
Rikk minu silmanägemist.
|
|
|
|
11 |
Siis ma ei näinud nende läbi
|
|
|
|
12 |
Maailma ja ta olemist.
|
|
|
|
13 |
Hää rahvas näie sis mo hätä
|
|
|
|
14 |
Ja õpetiva laulma mo;
|
|
|
|
15 |
Sest nende halestus teeb seda,
|
|
|
|
16 |
Et rahu saab mol kurblikul.
|
|
|
|
17 |
Küll om mul kallis et ma jõvva
|
|
|
|
18 |
Neid lauluviise pidada.
|
|
|
|
19 |
Seega ma enel toidust nõvva,
|
|
|
|
20 |
Seega ma muret vähenda.
|
|
|
|
21 |
Ilmasjata om mul kiik ehte -
|
|
|
|
22 |
Mis lilli mõtsan ajava.
|
|
|
|
23 |
Kui mõts ka vaest ajab lehte -
|
|
|
|
24 |
Kui lill ja puu ka õitseva.
|
|
|
|
25 |
Mis kõigest sest ma vaeva tunne,
|
|
|
|
26 |
Üts om veel mo elun tääl:
|
|
|
|
27 |
Mo Jumal saab mul jälle andma
|
|
|
|
28 |
Mo nägemist mis pelga ma!
|
|
|
|
29 |
Surm saab mo valge ette tooma,
|
|
|
|
30 |
Kus omma kiik nee pimeda.
|
|
|
|
31 |
Sääl minu heng neid tundma õpib,
|
|
|
|
32 |
Kes hääd siin mulle tennuva.
|
|
|
| |
|