| |
Valvaja silm.
|
|
| |
Üten ütsikun mõtsamajakesen elli mustelaiga üts vanaema oma tütre pojakesega, kes oma armsa, lõbusa latseliku viisiga vanaema igavat ello jõutsambalt mööda saat. Vanaema armast ka omma latselast väega, kui kadonu tütre mäletust, keda taivas tälle õtsekui toes jätnu kurva elotee pääl kõndiden. - Üts kõrd löuse väikene poisikene üte imeliku oaterakese, näüdas vanaemale ka, ja küsse: "Vanamaama, kohes ma see oaterakese pane?" See koste õige kogemada: "Mine no pojakene, sanna mano, ja viska tema laba ala!" Poisikene läts ka sanna manu, visas oaterakese sanna laba ala, ja tulli esiki tare manu, ommi mängu löömisile. - |
|
| |
|
|
| |
Tõisel päival läts poisikene ajaviites sanna mano, oateräkest kaema, ja tema suures immes olli uba üles tulnu, jala pikkuses kasunu, ja häitseski jo. Suure rõõmuga joosk tsurakene tare mano, nink hõisas jo kavvest: "Vanamaama, vanamaama! Oateräkene om jo üles tulnu, hüä pikas kasunu, ja häitses jo!" "Hüä küll pojakene, hüa küll pojakene!" koste vanaema, ja kedras oma vokiga edasi. Poisikene käve jälle omma tahtmist edesi, kon ta eale arvas. |
|
| |
|
|
| |
Kolmandamal päival olli jälle väikene mees sanna mano marsnu, ja säält joosten ja hõiskaden tagasi tulnu: "Vanamaama, vanamaama! Oakene om jo sanna laba korgu, kõdrakese ka jo külen." "Hüa küll pojakene, hüä küll pojakene, ütel vanaema kedraten. - Nelandal pääval tulli poiss vanaema manu jällegi joosten: "Vanamaama, vanamaama! Oakene om jo sauna lae korgu, ja täl omma väega tugeva kõdra külen kui jämme kärbiku ossa." "Hüä küll pojakene, hüä küll pojakene," ütel vanaema voki vurina vahelt. |
|
| |
|
|
| |
Viiendal pääval tulli poiss joosten taremano: "Vanamaama, vanamaama: Oakene om jo katusest välja kasunu! Tule no kaema!" Vanaema arvas latse juttu tühjas, ja koste ilma mõtlemada: "Hüa küll pojakene, hüa küll pojakene!" - |
|
| |
|
|
| |
Kuvvendal pääval tulli tsurakene lõõtsuten tare mano: Vanamaama, vanamaama! Uakene om jo pikk pilvini, ja kasus ka säält edesi, nigu kahises enne! Tule ruttu kaema!" |
|
| |
|
|
| |
Nüüd läts ka vanaema vällä kaema, ja näge omas suures immes, ilmatu pikka upa, kui suurt kuust, sanna katusest vällä kasuvat, kellel kõdra', kui kirlde kunda' külen, kõverehe kasuse. Vanaema imetellemisse ajal joosk tsurakene tema manu, haard teda ommi väikeste käekestega ümbre keha kinni, ja hõisas suure rõõmuga: "Vanamaama, vanamaama! Läke no upa pite taivahe maama mano; sa jo ütlet alati, et ta sääl korgen taivan om. Läke me ka sinnä!" Vanaema nakas ka latselatse juttu omas võtma ja ütel: "Hommen, hommen, pojakene, lääme minemä!" - Hommeline, säitsmes ka kasumise päiv olli käen, ja vanaema oma tütre pojaga ehitiva hennast taiva reisile valmis, pikka upa pite, kelle ots jo pilvist läbi, sinetava ilma sisse ärä katte, kaejide silmist. Kui kõik valmis olli, ütel vana ema poisikesele: "Naka no sa, pojakene een astma!" Poisikene ütel: "Ei, vanamaama! Su õigus om een astu, sa olet jo vanemb, sul om vaia inne taivahe minnä." Vanaema läts ka een, kõdrast kõtra, upa pite üles astma, kuna väikene mehekene peran aste. Kui naa jo kõigist ilmamaa kõrgusist korgeppa olliva joudnu, nakas vanaema hall pääkene rataskuuti lööma, ja ta ütel omale tütre pojakesele: "Pojakene, mu hüä latsekene, palle sa ka mu'ka üteh: |
|
| |
|
|
|
|
14 |
"Taivatii, vaiva tii,
|
|
|
|
15 |
"Viip meid murrest rõõmule."
|
|
| |
Ent pojakene nakas ka küll värssi lugema, ent kogoni tõistsugumast, mida vanaema parembil päivil, latse keele murraku ajal tälle olli opanu. Poisikene nakas lugema vanna reegevärssi: |
|
| |
|
|
|
|
18 |
"Vares vasse vannu äkle,
|
|
|
|
19 |
"Pess perst pedajahe,
|
|
|
|
20 |
"Uruluid uibuhe!"
|
|
| |
Nii pea kui poisikene oma laulu olli lõpetanu, katte vanaema pääkesest viimäne mõistus ja tundmine ärä, - ja ta tulli uakõtru pite kolinaga maaha. Poisikene, kolinat kuulden, kaehti kõrvale, et vanaemäkene joosk kui välk, tõiselt poolt teda, ua kõtru kaolt alla. Mis nüüd tetä vaesel poisikesel? Ta aste ka kõdrast kõtra maaha, ja näge et vanaemal hamba indsile, nink temä hõigas jo kaugelt: "Vanamaama, mis sa naarat?" Ent vanamaama ei lausu enamb üttegi sõnna. Poiss läts tälle manu, liigut teda, - ent mis koolu, see koolu. Ikken läts poisikene upa pite taivahe üles minema, nigu ennegi. Ta läts paljo paljo maad, väega korgehe üles, ja sai viimäte taivahe peräle, kon väega valge saiatse hoone olliva. Suure rõõmuga aste poiss uakärbikust saiatse maja trepi pääle maaha, nink läts lävest, suurde majja sisse, kon sisen ka kõik saiane maja mööbli olli. Ahi olli puhtast valgest saiast, laud niisama, nink kõik sängu olliva selge sai mis sai, kas söö vai ärä. Poisikene olli mitu päiva ja ööd ilma söömata ja magamata pikka upa pite üles marsnu, nüüd kullu tälle tubliste mõlembit, sööki, nii häste ka rahulist magamist. Ta läts ka lavva manu, haugas säält üte nulga külest, mõne magusa suutävve, ja sest olli külält. Poisi kõtt sai täüs. Nüüd pagesi ta aho taade, ja jäi sinnä norinal magama. Kui väljan jo suur kollin ja mürrin, saiatse trepi pääl, kuulda olli, - sis veel heräsi väikene mehekene üles. Ent kuis väega pand ta immes, kui temä enamb väikene poisikene es ole, enge kogoni pikk pois, kellele ahotagune kitsas nakas jääma. Nii väega ruttu ja jõudsalt olli säälne saiasöömine poisile olnu. |
|
| |
|
|
| |
Kui nüüd imeliku saiamaja elaniku majja sisse tullen, rikutut lauda näivä, küsseva nema ütstõiselt: "Kes seda om tennü? Ent vastust es tiia ütsgi anda. Kui nemä sääl saiatsit sööke ja jooke söönü ja joonu olliva, ütliva nema ärä minnen: "Et tõist kõrd enamb üttegi pahandust ette ei tule, selleperast "üts silm" jää sa kodo valvama. Sellepääle lätsiva nema suure kolina ja mürinaga omma tultut teed, kotost ärä. - |
|
| |
|
|
| |
pag. 217 Noormees tulli nüüd aho takast vällä, saistas kest tarre ja nakas sõnuma: |
|
| |
|
|
|
|
27 |
"Uinu, uinu üts silm!"
|
|
| |
Selle pääle jäi valvaja silm vistist magama, ja noormees läts lavva manu, kon paljo üle jäänüisi sööke ja jooke olli, millest ka tema oma kõtu täüs sei. Kogoni kelmüse peräst, tähes, et valvaja silm tedä es näe, haugas tema üte luidsahanna sakuskas pääle, nink läts jällegi ennitse käki paika, aho taade. Mõne kõrra aja perast kuuldu ennist kolinat, ja - saiamaja elaniku tulliva hulgani kodo. Jälle isteva nema sööma, (sest söögi saisiva jällegi tävveste lavval) nink nüüd tundseva nemä et ütel, kõige kallimbal luidsal hand puudup. Nüüd hõiksiva nema kõik hulgani: "Valvaja "üts silm" kos sa olet?" See heränes saiatsest sängüst üles, ilma mingi teedmiseta. - Nüüd lätsiva nemä, pääle söömise, nink joomise jälle ärä minemä, nink ütliva läve pääl: "Kats silmä", jääge te kodo valvama!" - Selle pääle tulli noormees tassakeste aho takast välla, saistas kest tarre, ja nakas sõnuma: |
|
| |
|
|
|
|
30 |
"Uinu, uinu üts silm
|
|
|
|
31 |
"Uinu, uinu kats silmä!"
|
|
| |
Jällegi jäiva valvaja silmä magama, noormees läts lavva manu, sei sääl endist viisi kõtukese täüs, nink õkva nimme pand tema ka üte ilusa luidsa hanna põske. Perast läts tema jällegi aho taade. |
|
| |
|
|
| |
Pea tulliva saiamaja elaniku kodo, isteva sööma, - ja jällegi puudus kõige ilusambal luitsal hand. Naa hõiksiva kõik õtsekui ütest suust: "Valvaja "kats silma" kos te olet?" Nee heräsi omist saiatsist sängest üles, nink es ütle hendid midagi kuulvat ei ka nägevat. - Perast söömist, joomist lätsiva nema niisama minema, ja hõiksiva läve päält "Kolm silma" jääge te kodo valvama!" - Noormees kobe jällegi aho takast vällä, saistas kest tarre ja nakas sõnuma: |
|
| |
|
|
|
|
36 |
"Uinu, uinu üts silm,
|
|
|
|
37 |
"Uinu, uinu kats silmä,
|
|
|
|
38 |
"Uinu, uinu kolm silmä!"
|
|
| |
Nüüd olli noormees julge, et valvaja silmä magama jäivä, ja ta läts lavva manu, tegi oma kestkeha kõvas, nink haugas nimme, üte kõige ilusamba saiatse taldriku veere maaha ja sei ära, nink pagesi esiki aho taade, sest kodo tulejide kollin olli jo trepi pääl kuulda. - Nüüd isteva maja omaniku söömä, kon jällegi kõiki meelepahanduses, kõige ilusambal taldrikul nõlv puudup. Kui ütest suust hõiksiva naa hulgani: "Valvaja "kolm silma" kos te olete? Nee herasiva saiatsist sängest unitselt üles, nink es ütle midagi ei kedagi teedvat ei nägevät. |
|
| |
|
|
| |
Pääle ennist viisi söömise ja joomise lätsiva nema kotost ära minemä, nink ütlivä: "Nelli silmä", jääge te kodo valvama, et pahandust enamb es sünnüs!" Noormees tulli jällegi aho takast vällä, saistas kest tarre, ja sõne: |
|
| |
|
|
|
|
43 |
"Uinu, uinu üts silm,
|
|
|
|
44 |
"Uinu, uinu kats silmä,
|
|
|
|
45 |
"Uinu, uinu kolm silmä,
|
|
|
|
46 |
"Uinu, uinu nelli silmä!"
|
|
| |
Nüüd läts noormees lavva manu, sei ja jõi, nink jüri terve meelega üte tüki lauda maaha, et magajile silmile häpü ja kotost käüjile meelepahandust tetä. Perast pagesi tema jällegi aho taade, sest kollin kuulutas, et usina välän käüja jo koton olliva. Nee näiva jällegi omas pahanduses, et üts kurjategija lauda om jüranu, nink naa hõiksiva "nelli silmä", kes ka tulliva omast asemest üles, ent midagi es ütle teedvad. - - - Nii naa käveva mitu päiva kotost ärä, nink egakõrd jätiva nemä üte valvaja silma rohkemb, ketti noormees kõiki, ütstõise perrä magama uinutas, kooni kümne silmäni. Nüüd olli saiatse maja elanikel meel väega hapu, sest kümme silma olliva valvaman, ent es ütsgi näe, kuis luidsa ja livva, lavva ja tooli ära jüreti ja nariti. Meelepahandusega lätsiva nemä jälle kotost ärä minemä, ja hõiksiva kõik läve päält kui ütest suust: "Ütstõistkümmend silmä", jääge te kodo valvama!" - Selle pääle tulli noormees aho takast välja, saistas kest tarre ja sõne: |
|
| |
|
|
|
|
49 |
"Uinu, uinu üts silm,
|
|
|
|
50 |
"Uinu, uinu kats silmä
|
|
|
|
51 |
"Uinu, uinu kolm silmä,
|
|
|
|
52 |
"Uinu, uinu nelli silmä,
|
|
|
|
53 |
"Uinu, uinu viis silmä,
|
|
|
|
54 |
"Uinu, uinu kuus silmä,
|
|
|
|
55 |
"Uinu, uinu säidse silmä,
|
|
|
|
56 |
"Uinu, uinu katesa silmä,
|
|
|
|
57 |
"Uinu, uinu ütesa silmä,
|
|
|
|
58 |
"Uinu, uinu kümme silmä!"
|
|
| |
Nüüd uneht vaesekene üte silmä uinutamada, kes nii kavvani küll ärä kannat, kui noormees sei ja jõi, ent niipea kui ta ütte ilusat saiast sohva jürämä nakas, aste ka valvaja silm kest tarre ja nakas nooremehega tüllü, mink pääle ka uinuja silmä' üles virgusiva, ja naa nüüd hulgani nooremehe kinni köüdiva, kui kunagi kurjategija, rahu rikkuja. |
|
| |
|
|
| |
Selle pääle tulliva ka tõise saiamaja omaniku kodo, nink noorel mehel olli kitsas käen. Naa lubasiva teda rängaste pessa ja piinata, nink viimäte ülepääkaala taivast maaha visata. Ent julge noormees ütel: "Pessa ja piinata võite minno niipaljo kui tahate, ent ülepääkaala siist maaha visata ei või teie mitte. Ma lää tagasi, nigu ma siia ole tulnuki, omma kasvatedu redelit pite. Nüüd saiva saiamaja elaniku kogoni lahkis ja ladusis, nink naksiva noorelt mehelt sõbralikult perrä nõudma, kuis tema siia üles om saanu. Noormees jutust nüüd ärä, kuis ta üte uateräkese löüdnu, seda sanna laba ala kasuma pandnu, millest tälle nii pikk uane retel saanu, kui seeni maani, kohe temä nüüd jõudnu. Ka küsse noormees neilt oma emä perrä, kes jo ka taivahe olevat tulnu, vanamaama ütlemise perrä. Saiamajalise naariva selle üle ja ütliva: "Oh kulla noormees! Su emä om veel paljo paljo korgemban meist! Meie oleme sino siiatulegi üle rõõmsa, ainult üts asi kurvastap meid, et sa kui kavval varas, ilma nägemada sisse olet tulnu, ja meie maja ilosust riknu, kuna sa jo tävveliku sõprusega meie manu võinu tulla, sest sa olet see uateräkese löüdnu, keda meie alati meelega siist maaha laseme, et hää ja sõnavõtliku latse teda lövvas, ja meie sõprusele, kasvatedu upa pite sõvvas ja jõvvas. Meie anname sulle su teedmada süüdü andis, sest et sa meid veel ei tunne, kellel lust om niisugutsit sõpru löüda, kes meie uateräkesest redeli omma kasvatanu, mida pite meile tulla. Soovit sa ehk siist veel tagasi minnä, võit sa seda ka teta. Meie ei sunni sinno kuigi tegemä." - Noormees ütel, et tema veel mõnes ajas maapääle tagasi tahass minnä, mink pääle saiamajalise ülemb, üte piltilusa tütriku henda ette kuts, nink noorele mehele ütel: "Et sinu käük, meie sõprusen, mitte asjanda es oles, arva mina omas kohuses, sulle siist ka ilusat nooriket kodo viia, kaasa anda. Ka see süntku sino oma söäme tahtmise perrä!" Nüüd olli noormees suurest õnnest õtsekui joobnu, tõmmas ilusa naisterahva oma rinna ligi, mis nii paljo pidi tähendäma, et ta kõiki saiamajaliste soovi täüt, ja piltilusa neiu naises võtt, mille pääle sääl uhke saja olliva, kon kõige magusambit saiu söödi, mida siin mullapääl ütegi surmliku suu maitsnu ei ole. - Perast saju anti noorele mehele noorik käekõrvale, panti rahakast pää pääle, nink nii nakas tema uast kasunut redelit pite maaha tulema, mis seeni ajani õtsekui pöörtrepis olli muutunu, kost noormees oma noorikega, ümbre jämme ua varre, trepist treppi alla tulli, kari een ja kari takan, millega temä, kui nõukas ja jõukas mees, rikas karjast, hõbedast ja kullast, oma taivast toodu noorikega elämä nakas. |
|
| |
|
|
| |
Ka nüüd viskavat saiamajalise mõnegi uateräkese maaha, mida hää ja sõnavõtliku latse löüdvat, nink sellega niisamasugutse õnne osalises saavat, kui see ütsgi vaene poisikene, kellest meie siin oleme jutustanu. - |
|
| |
|
|
|
| |
|