| |
Kavval hanikarjus.
|
|
| |
Vanalaigu läts üts vanaimäkene küllä, hanikarjust otsma. Teel puttu tälle susi vasta, ja küsse: "Noh vanaimäkene, kos sa läät?" "Lää hanikarjust otsma", koste vanamoor. "Võta minno karjuses" pakk susi hennast. Ent vanamoor küsse: "Hää küll, ma või ka võtta, ent kas sa mõistat ka leelota?" "Oi jah, milles mitte, koste susi, ja lask oma pika jakulise joro minema: "Auu, auuu, auuu!" Vanamoor pand käe kõrvu ette, ja ütel: "Jätä jo! Niisugust leelotamist ma ei sali! Sinust ei saa, kasi minekit!" Susi sörke omma teed, kuna ka vanamoor teed pite edesi läts. Nüüd tulli tälle kahr vasta, kes küsse: "Noh, vanaimäkene, kos sa läät?" "Lää hanikarjust otsma," koste vanamoor. "Võta minno karjuses", ängäs kähr hennäst. Vanamoor küsse: "Jaa, ma või ka võtta, ent kas sa mõistat ka leelota?" "Külalt, külält!" müristas kahr, ja lask oma toriseva "möööähr" minemä, mille pääle vanamoor oma kõrva kinni toppe ja tänit: "Kasi, kasi edesi, sinust ei saa, su rüükmine om kolle kuulda." Kahr läts mõtsa, kuna vanamoor jällegi omma teed edesi kõmpse. Teel tulli tälle jänes vasta ja küsse: "Noh, vanaimäkene, kos sa läät?" "Lää hanikarjust otsma," koste ka tälle vanamoor. "Võta minno karjuses", pakk jänes hennast. Ent vanamoor ütel: "Või ka võta, kui sa mõistat ennegi hüäste leelota? " "Milles sis ei mõista?" koste jänes, ja lask oma ülipika "huuuuuhh" minema, nii et mõts helisi, ja vanamoori kõrvakese pilli lööma nakkasiva, ja ta tänitämä naas: "Jäta jo, jätä jo! Su kilisemist ei jõvva ma mitte kannahta! Kasi minekit, sust ei saa." Jänes hüpäs häbelikult edesi, kuna ka vanamoor omma teed aste. Teel tulli tälle kavval rebane vasta, nink küsse magehehe: "Noh, vanaimäkene, kos sa läät?" "Lää hanikarjust otsma", ütel vanamoor. "Vahest võtat minno hanikarjuses", küsse kavval rebane sõbraliku suuga naaratellen. Vanamoor ütel: "Ja jah, ma või ka võtta, ent kas sa mõistat ka leelota?" "Ohohoo, milles ei mõista?" naard kavval rebäne, ja nakas ladusahe leelotama: |
|
| |
|
|
|
|
4 |
"Kireligi, kareligi,
|
|
|
|
5 |
"Esi mängi mäe pääl,
|
|
|
|
6 |
"Esi tandsi tasatseh,
|
|
|
|
7 |
"Kari süü kalde pääl!"
|
|
| |
Rebase lustilik leelotamine olli vanamoorile väega miiltpite, ja ta ütel: "Noh, ma ole su leelotamisega õige rahul, karjust om iks vaia, mis tuu aeleminegi inäp mass, olgu pääle, lääme üten, tule mulle ärä hanikarjuses!" Rebasel sai selle pääle tulihää miil, et temä ka üts kord ametehe valiti. |
|
| |
|
|
| |
Tõisel päival saadeti ta hanikarjaga mõtsa, kon ta, vana kelm üte hani nahka pand. Kui tema karjaga kodo tulli - lugi vanamoor hanikarja üle, ja löüse ütte puuduvat. Perenaine küsse: "Noh, karjus Rein, kos üts hani om?" "Ah tuu käüja hanimait jäi mõtsa, kraavi perve pääle, haljast hainakest söömä. "Hää küll," ütel pernaane, "aja tema hommen kodo!" |
|
| |
|
|
| |
Tõisel päival saadeti ta jällegi hanikarjaga mõtsa, kon ta niisama üte pikakaala põske pand, omma pikka kiilt pääle nilpsas, niigu kitten: "Läts õige kõrda!" Õdanguh kui ta hani kodo aie, lugi pernaane jälle hanikarja üle ja - üts puudus jällegi. "Kos om üts hani, ka täämbatse pääva seen kaonu?" küsse vanamoor. Ent kavval karjus koste: "Läts pikka pilliroogu, haljit lehti jürämä, es jõvva säält kuigiviisi vällä ajja." "Aja nema mõlõmba hommen kodo," käsk vanamoor. Rebäne tsängutas täütmise lubatähes kavalalt pääd. |
|
| |
|
|
| |
Kolmandamal pääval tegi ta niisama, kooni puulpäävani, kuna pernaane sanna kütt, nink ka karjuse Reino, vihtlema vei. Kui rebane kuuman lõunen, laba pääl olli, vihel teda vanamoor, kui kunagi hää pernaane, omma ausat orja. Kui vanamoor tälle mõne vihamadsahuse olli vihasnu, nakas Rein pallema: "Pai pernaasekene! Löögu-i nii kõvaste, hani pudsaja tuleva persest vällä!" Nüüd veel märgäs vanamoor, kos tema kaonu hani olliva jäänü, ja ta käänd vihale tõise otsa, nink naas kurja karjust nüpeldama, nuhtlema, mille tagajärg olli, et kavval reinokene tuhatnelja sannast välla karas, nink mõtsa joosk, kon ta ennegi elli, ja ka parhillaki eläp. - Ent vanamoori hanikese jäiva muidogi kelmile palgas, mille perra täl parhillaki veel himo om, ja ta kavval suukene vett joosep, kui ta mõnda siivalist eläjät silmäp. - |
|
| |
|
|
|
| |
|