| |
Eesti mehe kaeptuse laul. Mälestuseks vanast orjapõlvest.
|
|
| |
1.
|
|
|
3 |
Eesti mees ja tema sugu
|
|
|
4 |
Neist ei peetud kuskil lugu,
|
|
|
5 |
Kotti riie ümber jala
|
|
|
6 |
Kõigest muudest rahvast alam.
|
|
| |
2.
|
|
|
8 |
Elab mustas suitsutuas,
|
|
|
9 |
Puudus neil, ja palju vaeva,
|
|
|
10 |
Nurm ja mets on herra oma,
|
|
|
11 |
Vaesed orjad on nad tema.
|
|
| |
3.
|
|
|
13 |
Grafid Paronid ja vonid,
|
|
|
14 |
Nende majadel on tornid,
|
|
|
15 |
Katukstel on sinilipud,
|
|
|
16 |
Kallari peal kullanupud.
|
|
| |
4.
|
|
|
18 |
Et nad suures austuses,
|
|
|
19 |
Vaeste vara riisusivad,
|
|
|
20 |
Taaldre aro suureks pantud,
|
|
|
21 |
Kallist renti see eest nõutud,
|
|
| |
5.
|
|
|
23 |
Vannast olivad kõik orjad.
|
|
|
24 |
Mõisaherrad need meil kurjad,
|
|
|
25 |
Iga pääva palju peksti,
|
|
|
26 |
Ema nahka maha kisti,
|
|
| |
6.
|
|
|
28 |
Koerdega meid vahetadi
|
|
|
29 |
Alvasti nii ära müüdi,
|
|
|
30 |
Kingiti kui mõeldi teha,
|
|
|
31 |
Tapeti kui koeri maha,
|
|
| |
7.
|
|
|
33 |
Oh veel seda alva lugu,
|
|
|
34 |
Et mee' oma Eesti sugu,
|
|
|
35 |
Kes veel vähe võimust saivad,
|
|
|
36 |
Palju ülekohot tegivad;
|
|
| |
8.
|
|
|
38 |
Opmanid ja mõisa kubjad,
|
|
|
39 |
Ollivad mei' hirmsad tapjad,
|
|
|
40 |
Esmalt hakkab hirmsast vand'ma
|
|
|
41 |
Pärast valust keppi andma,
|
|
| |
9.
|
|
|
43 |
Küla kubjas ja ka kilter,
|
|
|
44 |
Aidamees ja pulgajunger
|
|
|
45 |
Olivad kõik ähvartajad
|
|
|
46 |
Laisad raiped teutajad,
|
|
| |
10.
|
|
|
48 |
Mõni sai neist usaltavaks
|
|
|
49 |
Ausaks teenriks herra silmas
|
|
|
50 |
Vaata amet mis siis tegi,
|
|
|
51 |
Suur olli selle mehe vägi,
|
|
| |
11.
|
|
|
53 |
Pühajärvel tehti sõda,
|
|
|
54 |
Omad silmad nägid seda,
|
|
|
55 |
Viimne hilp seal maha kisti
|
|
|
56 |
Eesti rahvast hirmsast peksti,
|
|
| |
12.
|
|
|
58 |
Aeti neid seal läbi lipu
|
|
|
59 |
Rüütlidel olli pika kimpu
|
|
|
60 |
Kuule armas rahvas seda.
|
|
|
61 |
Igaüks saa neist viissada,
|
|
| |
13.
|
|
|
63 |
Meile seda hirmus tehti,
|
|
|
64 |
Palju rahvast kokko aeti,
|
|
|
65 |
Tartu ja ka Võro kreisist,
|
|
|
66 |
Oli mehi kõigist mõisist,
|
|
| |
14.
|
|
|
68 |
Küsiti kus kohtu kott.
|
|
|
69 |
Peälegi veel kanamunad,
|
|
|
70 |
Need on siis kõik meie omad,
|
|
|
71 |
Aga mitte teie enam.
|
|
| |
15.
|
|
|
73 |
Parem lamas kohto oinas,
|
|
|
74 |
See oli siis seal nende õues,
|
|
|
75 |
Tapeti ja kööki kanti,
|
|
|
76 |
Praeti ja laual pandi,
|
|
| |
16.
|
|
|
78 |
Kui nemad nenda sõid ja jõid,
|
|
|
79 |
Siis söömalaual 1(lusti) nalja lõid,
|
|
|
80 |
Et orjad nendel oinad tõid,
|
|
|
81 |
Kus põlnud tarvis praeh võid.
|
|
| |
17.
|
|
|
83 |
Keiser sest ei mitte teädnud
|
|
|
84 |
Mõisnikud kõik seda teinud
|
|
|
85 |
Sest et väe valitsejad,
|
|
|
86 |
Olnud nende omad pojad,
|
|
| |
18.
|
|
|
88 |
Hale küll et õpetaja
|
|
|
89 |
On ka meie haugutaja,
|
|
|
90 |
Et me' oma patu pärast
|
|
|
91 |
Ei saa lahti mõisaherrast.
|
|
| |
19.
|
|
|
93 |
Ritridega ühes söövad
|
|
|
94 |
ühel laual kohvi joovad
|
|
|
95 |
See on kõik me verehigi,
|
|
|
96 |
Keegi meid ei lase ligi,
|
|
| |
20.
|
|
|
98 |
Hingekarjatseks end kutsvad
|
|
|
99 |
Siiski rikkaks saada tahtvad,
|
|
|
100 |
Kas on keegi seda kuulnud,
|
|
|
101 |
Et me' Kristus nenda käsknud, -
|
|
| |
21.
|
|
|
103 |
Rohkem aastaid seitsesada
|
|
|
104 |
Sai see ahastus ja häda.
|
|
|
105 |
Kui see ristja sugu tuli
|
|
|
106 |
Ja see nende mõte oli,
|
|
| |
22.
|
|
|
108 |
Oh tei' päris murri-janid,
|
|
|
109 |
Eesti rahva verekaanid,
|
|
|
110 |
Maast ja metsast mõisa tõivad
|
|
|
111 |
Eesti rahva vaeva sõivad,
|
|
| |
23.
|
|
|
113 |
Esmalt usku meile anti.
|
|
|
114 |
Pärast orjust peale pandi,
|
|
|
115 |
Siis me' jäime nende võrku,
|
|
|
116 |
Nii kui kiskja hundi kurku,
|
|
| |
24.
|
|
|
118 |
Oh sa kaval sivei sugu,
|
|
|
119 |
Hirmus oli nende tegu,
|
|
|
120 |
Alati nad tegid sõda
|
|
|
121 |
Rahval oli väga häda
|
|
| |
25.
|
|
|
123 |
Nende au ja nende ilu
|
|
|
124 |
Oli püssi piigi vilu
|
|
|
125 |
Tegid Eesti rahval hirmu
|
|
|
126 |
Ei need leidnud kuskilt armu.
|
|
| |
26.
|
|
|
128 |
Vene keiser kes siis tuli
|
|
|
129 |
Ots siis nende võimul oli,
|
|
|
130 |
Tahtsivad nad ehk ei taha
|
|
|
131 |
Vene kuul neid peksis maha
|
|
| |
27.
|
|
|
133 |
Tallinnamaa nüidki ütleb
|
|
|
134 |
Kui ta vana aega mõtleb
|
|
|
135 |
Juba hoopis teine lugu
|
|
|
136 |
Mis on näinud meie sugu
|
|
| |
28.
|
|
|
138 |
Täno meie keisril olgu
|
|
|
139 |
Et ta vaestel heitnud armu,
|
|
|
140 |
Kui mei' ei tee mitte kurja
|
|
|
141 |
Siis ei hakka ükski turja.
|
|
| |
29.
|
|
|
143 |
Au meie suurel keisril olgu,
|
|
|
144 |
Tuhat korda tänu tulgu
|
|
|
145 |
Kes on teo-orjust keelnud
|
|
|
146 |
Mõisnikude voli neelnud,
|
|
| |
30.
|
|
|
148 |
Isamaad taad nimetas
|
|
|
149 |
Meid see üle manitses.
|
|
|
150 |
Kui siis üks kord ära suren
|
|
|
151 |
Siiski isamaad ei ole.
|
|
| |
31.
|
|
|
153 |
Veike haud kus mul on minna
|
|
|
154 |
Teised sõbrad kandvad sinna
|
|
|
155 |
Säälgi mul ei ole rahu
|
|
|
156 |
Kui ei maksa kallist raha.
|
|
| |
32.
|
|
|
158 |
Tulevad need hauakaevjad
|
|
|
159 |
Pildvad välja luud ja kondid,
|
|
|
160 |
Küla kelmid karjapoisid
|
|
|
161 |
Pild'vad luuga ühest teise
|
|
| |
33.
|
|
|
163 |
Nii on Eesti rahva sugu
|
|
|
164 |
Neist ei peeta kuskil lugu
|
|
|
165 |
Vaev ja nälg siin ilmas olla,
|
|
|
166 |
Rahata ka muld on võlgu -
|
|
| |
34.
|
|
|
168 |
Oh suur Jumal heida armu
|
|
|
169 |
Sa võid parandada põrmo
|
|
|
170 |
Ja ka meie vaeste õhtu
|
|
|
171 |
Seni kui kõike kutsud kohtu.
|
|
| |
35.
|
|
|
173 |
Oh tei' Eesti rahva sugu
|
|
|
174 |
Pidage nüüd endest lugu,
|
|
|
175 |
Ja andke Jumalale au
|
|
|
176 |
Kes andis keisril seda nõu,
|
|
| |
36.
|
|
|
178 |
Et peastis lahti orja paelad,
|
|
|
179 |
Ja väenas nuumhärja kaelad,
|
|
|
180 |
Ei põle nüüd teil enam karta
|
|
|
181 |
Et mõisaherra annab varta.
|
|
| |
37.
|
|
|
183 |
See on kõik nii terve tõsi
|
|
|
184 |
Nii kui praego seisab vesi
|
|
|
185 |
Seda on mo silmad näinud
|
|
|
186 |
Sääl kepi alt ka läbi käinud.
|
|
| |
Laulo ots.
|
|
| |
See asi on sündinud Kanepitse kihelkonna kabeli peal, kui von Rohte prauad maeti ja siis ühe talunaese haud üles võeti ja see surnu teise kohta maeti, sellepärast et selle naese haud ühe ilusa koha peal oli ja praua mitte ei võinud alva koha peale maetud saada.
|
|
|
| |
|