COL: M. Ostrow & O. Kallas ID: H II 2, 672/3 (830) INF_ELUL: 55 a. INF_NIMI: Tiiu Küttwärk LLIIK: Laulumängud LOC: Hageri khk., Kirnu k. ZANR: TMP: 1889
Lapsed istuvad ühes hunikus maa pääl, nende ligidal koerad; hunt on metsas. Karjane käib kepp peus ümber lastesalga (= lambakarja) teeb aeda ja laulab sääljuures:
3
Keäri keäri utekene
4
Sui ma saan su sukavilja
5
Tali al´la kapetaid.
6
Tien aida teritan teivast
7
Vasksed teivad kuldsed roikad
8
Õbedased ajavitsad
9
Hunt sa'a üle üpata
10
Karu üle karata
11
Sisalik läbi pugeda
12
Tule ulka undike
13
Vie ää mu minija lammas
14
Kisu ää mu kriimu utte
15
Ämm sööb saia-leiba
16
Annab mulle aganast leiba
17
Mina tukun tundi
18
Jalad käivad käigu
Tukk tuleb peale koeruke vaata sa lammaste järele.
Karjane jääb magama, hunt tuleb metsast ja viib ühe lamba ära. Koer augub, lambrine ärkab üles ja ütleb: Kuitsu, kuitsu pole viga! (loeb:) 1, 2, 3 käes kõik.
Hunt viib sel viisil kõik lambad ära; kui nad otsas on, siis läheb karjane neid undi käest kätte saama. Hunt keedab just suppi. Karjane: Tere tere mees.
Hunt: Jumalime, mis sa tahad?
Karjane: Ma otsin omi lambid, meie lambad on kadunud.
pag. 673
H: Kus sa ise jäid?
K: Ma läksin tõise peresse pudru sööma.
Karjane näeb, et hunt suppi keedab ja palub luba seda katsuda. Luba antakse ja karjane tunneb ära, et see tema lamba liha on. Siis käsib luba ututada. Ka seda lubatakse. Karjane ututab ja kõik lambad tulevad välja. Karjane võtab kepi ja laseb lambad üle hüpata: siis näeb, et mõni veel terve on, tõine puusast vigane n.n.e.
The similar poems were computed automatically using an optimized weighted
alignment algorithm
(Janicki, 2022)
on sequences of verses.