h20901390001
Virumaa — Viru-Nigula
Krikmann, August
1890
Jutt (Rahva keeles.) |
||||
Ennemuine kui Taara kedade vahelt meie inimese sugulaisi läbi lasti ja noored mehed iga päi muru pääl lusti lõivade siis tuli meie laulude esimine Vanamuine, istus murule ja lasi oma eluskit (kandle nimeline mänguriist), temä lasi, et linnud kuulivad, mäed ohkasivade ja orud au minetades allapoole vajusivade, aga vanaisa, ken tark tegudegä ja meiesugusi enese üva lapsidest pidäs, ütli: | ||||
4 | Laulage Eesti pojad hoonetessa | |||
5 | Murul, mätal alande | |||
ja senesugusest ajast saande oleme meie üvad laulumehed, sest laulime alande ning ka veel tänapäevanigi: | ||||
8 |
Eiska1 (Hõiska) ema, eiska isa
|
|||
9 | Lauli Vanemuise laulu | |||
10 | Pauguta Pikkeriga võiduselle | |||
11 | Mürista Kõue kodadeile. | |||
Tähendus: Seda lugu rääkis mulle üks vana mees ning jutu lõpul laulis selle laulu täie häälega vaimustedes ette, aga kahju, et ta enam edasi ei mäletanud. | ||||
1
(Hõiska) |