H II 10, 429/30 (190)

(mitte Jüri!)

Vanad eestlased ei räägi loodud vägede või elementide kohta mingisugust tiutusesõna. Koerailm j.n.e. on neile koguni tundmata. Loodud väed ja looduse mitmeviisilised nähtavused on neile nii pühad, et neid sõrmegagi ei tohitud näidata, saadik siis veel halvaste sellest sõneleda. -

Kirjutusega pole veel vahet tehtud: ree-ais, paha hais; ukseinged, - inimese hinged. Ingel (vaim), - ukse ingel peab kouk olema j.n.e. Kui väljarääkimise järel tahetakse kirjutetta, siis peab eesti keele iseloomu järel 3 (kolm) konsonanti või hääleta tähte kõrvi kirjutama. Sulele ja silmale on nad küll harjumatad ja võerad, ka saab seeläbi rohkem tähti kirja sisse tõmmatud, aga keele iseloomust näidata on nad väga tarvilikud. Üks kirjamees on seda omal ajal selitanud ja kõlbmataks trumpanud, siiski on seda võeras keeles leida enam kui küllalt ja seda nõuab ka eesti keele iseloomus, nagu ülemal lühidelt näidata katsusin. Ma ehk olen mitugi kord märgist mööda lasknud, siiski arvan tarviliku olevad mõnda näpunäidet austud keeleuurijatele kohaliku keelemurde üle teinud olema. Doppeltähtede asemel oleksivad küll ch, ck, j.n.e. mõnukad, siiski mitte soovitavad, sest kiri ja keel jääksivad liiga saksa keele magu. On ju veel keele väänamise ja pööramise aeg, - aeg kus tarvis tublite läbi rääkita ja uurides nõu pidada oleks, et pea kirjaviisis ühendusele samuda võiks, mitte aga igamehel oma isetehtud "orthographie" ei oleks, teinepoolt jälle uisapäisa ei tehtaks, et viimaks Prantsuse Ludvig XIV või XVI oma pudi kirjaviisiga päävakorrale ei astuks. Igakord oleks soovida, mis reeglite järel õige, seega ühtlase ka keele loomuga ühte mahub. j.n.e.