h21101050000
VirumaaViru-Jaagupi
Pender, Villem
1889

Metadata

COL: Willem Pender
ID: H II 11, 105/7
LOC: Viru-Jaagupi khk.
TMP: 1889

Jahimeeste (küttide) koisakäimine

Jahimees ei saand naist kudagi moodi (100 aastat tagasi) Kes jahiametisse jääda tahtis, see pidi üksi ilma naiseta jääma. Neile ööldi koa, oo va äbematad mis te töinate piki metsasi, kas see on teie tegu, kiusate ilma süüta loome taga, eks te kua karda, et ei saa naist. (Lisa: sel ajal rohkendadi teuorjust ja sellepärast jäi siis jahiamet ööse ja pühapäävadel käia, enne seda õli se ka päävaajal.)
Sel ajal oli kuulunaine - keski ei käind ise koisas esimisel kõrral, teisel kõrral kui suurel viinul mindi, siis vast oli peigmees kaasas, mõnikord oli koa, et pruut ei teand peigmeest ega tundki teda, seda tulkis kuulunaine, mis peidmehe nimi, kust pärit ja kui ilus - peigmehe ead said ülesse räägitud, vead jääti kõrvale. Selle peale võttis tüdruk viinapudeli (poolpõlend), vasta pisike prees (õbe) ja rublatükk. Vaesema rahval ei old sõlge ega midagi. Vaheajal sai tüdruk kuulda, tema peidmees peab jahimees õlema ja peab nõid veel õlema. Oh pergel, ei mina temale lähä! Kuulunaine jälle ütles, nää tüütumba nüüd, mis ta reägib, oo va oikalane, mina joa sekelelen.
Peigmees pani ankru viina täis ja lähkri lisast, et võerastega kurku kasta. Neilapa pää õhta mindi kosja, siis joodi viina pää otsa (reede) ja lauba mindi kihlama. Säh ei tüdruk õle kudagi nõus. Siis peidmees lõi valge kindaga tüdruku õla peale, ööldes: ühe kõrra löön, üheksa peidmeest kadund, teise kõrra löön, sada peidmeest kadund. Ja ööse mattis õue väravasamba kõrva maa sisse hundi kusetoru maha ja jättis tüki undi särvet (veike laste keele osa) õue peale ja ise tuli ööse pererahvale painast igaühele. Need tüdrukud, kellega lugu nõnna läks, need ei saand enam muidu mehele mendud, kui kui pidid sealt perest teise perese minema, sest sealt ta enam mehele minna ei saand. Jahimehe üksikut eluigavust tunnistavad mitmed laulud ja lood. Piale selle läind kütt metsa ja pa'a meelega õbutand tagant väravad, ise ööld veel, et äbi metsaalgjale. Algjas jälle vastand kõhe: äbbi sulle pulma aulauas. Tema mõeld ja ööld ise, et mis pergel see oli, ega ma ike pulme enam ei tee, ei tea kes pergel mind ka tahab. Põle õld jälle meeleski, et sugulasel õld pulmad tulemas. Tema söönd parajast laua taga seal pulmas ja juhtund kogemata peerestama, kõhe käind nagu lendvaoog kehast läbi. Kõik akand tema peale vahtima, temal kukkund kõhe suutäis suust maha. Siis mõegataat näind seda asja ja akand laulma kõhe seda laulu:
(Jahimees:)
    10  Pidin kõrra peerimaie
    11  Sala sitta saatemaie
    12  Jo tuli tortsakas järele
(Mõegataat:)
    15  Ei õle süüda peerijale
    16  Süüd pingi seadijale
    17  Seadis pingi servakille
    18  Uluauk jäi uppakille
    19  Kui aga tahte saate veel
    20  Kui aga tahte saate veel
Jahimeeste kosjakäigi õts.