| |
Peretüttar ja vaenelaps
|
|
| |
Ükskord elanud üks peremees; oma tütre ja ühe kasvandikuga, kasvandik olnud vaenelaps. Kui lapsed täieealiseks tüdrukuks kasvanud, tulnud vaeselapsele kosilane kodu. |
|
| |
|
|
| |
Kosilane kes üks kaugelt jõukas peremees olnud, tahtnud vaestlast, aga mitte peretüttart. Perenaise süda tõusnud seda kuuldes sappi täis, et tema tüttart põlati, ja vaestlast kositi. Ei sedasi pea see asi mitte jääma, mõtles sorsikas vanamoor. Kavalust peab katsuma, kui muu asi ei aita. |
|
| |
|
|
| |
Kui peigmees pulma saega õue sõitis, peitis vanamoor vaeselapse sealauta, ja oma tütre tegi ta pruudiks. |
|
| |
|
|
| |
Pulmasae sõidab pruudi kodust peigmehe kodu, vaenelaps õhkab sealaudas! Aga koer, kes vaeselapse poolt olnud, akanud ukse taga haukuma ja teinud lauda ukse lahti viimati. Juba pulma sae sõitnud kaunis kaugel, vaenelaps jooksnud järele ja laulnud: |
|
| |
|
|
|
|
10 |
"seisa seisa saekene!"
|
|
| |
Peretüttar laulnud vastu: |
|
| |
|
|
|
|
13 |
sõida sõida saekene.
|
|
|
|
14 |
Minu helmede helinad.
|
|
|
|
15 |
Minu preeside pirinad.
|
|
|
|
16 |
Minu sõlgede sõrinad.
|
|
|
|
17 |
Minu keedide kirinad.
|
|
| |
pag. 871 Aga juba peigmees saanud aru, et asi õiges korras põle. Ühe silla peal saanud vaenelaps peigmehe ligi. Peigmees võtnud peretütre ja pannud silla alla ja võtnud vaeselapse saanile ning sõitnud kodu. Üks aasta on mööda. Vanaema läheb tüttart katsele, üle silla minnes kasvab üks putk sillast läbi, Vanaema laulab: |
|
| |
|
|
|
|
20 |
Kitkun putke, katkun putke,
|
|
|
|
21 |
Viin tütretütrele mängiks
|
|
| |
Tüttar laulnud silla alt vastu: |
|
| |
|
|
|
|
24 |
Ära kitku, ära katku
|
|
|
|
25 |
Oma tütre nabavars
|
|
| |
Vanaema ehmatanud esite, aga pärast toibudes kiskunud tütre silla alt välja, ja läinud kahekeste edasi. Peigmehe väravasse jõudes näinud, kuidas lapseoidja vankriga last õues sõidutand. Vanaema küsinud, mis ema kodu teeb. - Ema otsib isa pead. - Ütle, et külainimesed tahavad ema sinuga rääkida. Laps ütlend, ema tulnud. Aga sääl võtnud vanaema hundinaha ja viskanud vaeselapsele ümber ning vaenelaps läinud hundina metsa. Oma tütre saatnud mehe pead otsima, isi pöörnud kodu tagasi. |
|
| |
|
|
| |
pag. 873 Peretüttar läinud tuppa vaeselapse mehe juure, hakkanud ka mehe pead otsima. Kuida so käed nenda külmad on, küsib mees. - Noh eks käed jäend külmaks külainimestega juttu ajades. |
|
| |
|
|
| |
Aga peretüttar, (kes ema järel "sorts" oli,) põle lapsele piima olnud anda, küll seadinud kasetuhust nisad, ja pannud vaskvardad sisse, aga keda laps imeb. Juba mees akkanud aru saama, ning läinud abi otsima. |
|
| |
|
|
| |
Seal õppetatud meest: võta lapseoidja, vii lapsega väljale laia kivi äärde, ja õppeta lapseoidjalle need sõnad, mis lapseoidja peab laulma: |
|
| |
|
|
|
|
34 |
Tule koju lapseema,
|
|
|
|
35 |
Tule lasta lakkutama.
|
|
|
|
36 |
Laps imeb tohist nisasta
|
|
|
|
37 |
Toidab vaskivarrastesta.
|
|
| |
Siis mine isi eemale, ja lase teda juba mittu korda käia. Lapseoidja läinud väljale kivi äärde, ning laulnud need sõnad. Varsi tulnud lapse pärisema metsast, võtnud hundinaha ümbert ära ja visanud kivi peale, ja hakkanud last imetama. |
|
| |
|
|
| |
Saanud laps imenud, võtnud hundi naha ümber ja jooksnud metsa. |
|
| |
|
|
| |
Siis õppetatud meest jälle võtta puid ja kütta pool kivi kuumaks, - saada lapse oidja jälle laulma, - viskab ta naha kivi peale, siis põleb nahk ära, aga ise pead sääl ligidal vaaritsema nind häkitselt peale kargama. Kui ta kärsahaisu küsib, siis vastagu lapsehoidja: Meie taada kõrvetab kodu sigu. |
|
| |
|
|
| |
Mees kütnud ööse kivi tuliseks, ja hommiku vara läinud lapsehoidja lapsega laulma. |
|
| |
|
|
| |
Varsi tulnud naene, viskanud naha kivi peale ja hakkanud last imetama. Nahk hakkanud kanged kõrvehaisu tegema. Varsi küsinud naene, mis kõrve hais see on? - Ah, meie taada kõrvetab kodu sigu. Teist kord veel küsinud, ning saanud sellesama vastuse. |
|
| |
|
|
| |
Laps saanud imenud, naene tahtnud nahka võtta, aga üks tükkikene olnudki veel järel, võtnud veel sellegi visanud õlale ja heitnud jooksu. |
|
| |
|
|
| |
Aga mees, kes selle aja varjul oli; kargas välja ning jooksis järele - saanud suure jooksu järel kolmandama põllu peal kätte, aga oleks ta üle kolmanda peenra veel saand, siis põleks enam kätte saanud, siis olekski hundiks jäänud.
%
%
Mees saab oma armsa naese kätte, ning peab tema ära peitma ja teisega kavalust katsuma, kuida "sorsist" lahti saada. |
|
| |
|
|
| |
Jällegi õppetatud meest, kaeva toa ukse alla suur sügav hauk, keeda se hauk kuuma sõnnikud täis: kütke ahi ära ja minge vihtlema aga katke haugu peale suur valge puhas lina, on ta ennast pesnud, läheb kambri riidesse panema, küsib ta, mikspärast on see lina siia maha pandud? Meie pool on see mood, kui puhta jalgadega pesemast tulla, siis astutakse puhta lina peale, et jalad mustaks ei saa. Ilma kartmata astunud naene lina peale ning nüüd langes lina kõigega keeva hobusesõnniku vanni, varsi olnud ta kõikide silmist kadunud, vähe aja pärast lendanud keevast sõnnikust üks "harakas" välja, ning lendanud aidateivasse ja teinud: kätttte kätte kätte kätte, enne põle harakad olnud, see olnud haraka sündimine vana usu järel. |
|
| |
|
|
| |
Vana usu järel peab uss, kass, ja harakas kurjast vaimust olema, Ussi ei tohi püssiga lasta, siis ei pea se püss enam kedagi looma tapma. Kassil on visa hing ja kodukäijad näitvad ennast kassi näul. Harakas sündis kurjast vaimust. |
|
| |
|
|
| |
põline jutt. |
|
| |
|
|
|
| |
|