h21606070000
Harjumaa — Keila
Melles, Hans
1889
| Austud ärra dr. Hurt! | ||||
| Suure igatsusega olen teie igakordse aruande läbi lugenud, lootes kas ehk koa Keila kihelkonnast kedagi teie vanavara aita, aea-amma eest igaveseks aeaks varjule panna, on soadetud. Aga asjata! Viimsest aruandest leidsin küll koa kedagi, keda üks siin ligidal ja ses kihelgondas elaja A. Pallasma soatnud oli, aga seegi Muhu murdest. Sellepärast kartes, et ehk Keila kihelgond viimati aealoo tähtsusest ooletuse pärast ilma ei peaks jääma, viskan vikati varna ning võtan sule kätte, et oma püha kohot täitma; isamoad ja esivanemate vaimuvarandust möödaniku sülest ning unustuse õlmast peastma. Suuremat asja ei ole mul küll mitte pakkuda, aga üht väikest pildikest siitsest keelemurrdest võib ehk sest pakutud anndest omiti soada. Ma katsun küll võimalikult siinses rahvakeeles kirjutada, aga siiski, et mol kirjakeel änam arjunud on, on mol kartus, et ehk palju vigasi teen. Aga pole viga, katsun omiti! Olen küll teiste sulest paremad oodand, aga ootus soab otsa ja kannatus lõpeb ära ning murretekogu ei leia änam kohta. Sellepärast, käsi adra külgi ja akka tööle! | ||||
| Vanadest moodidest on ülemal nimetud kihelkond kaunis kehva, sest et aritud rahva kombed pidudel ja pulmade peal ikka änam ja änam pärdiklikult pruugiks saavad, kelle eest vanad isaisade moodid ning rahvalaulud põgenema ja neile moad andma peavad. Änam rahvakom- beid, kui jootudel, tuleb tähtpäävadel ette; iseäranis uueoasta, vastlapääval, mihklipääval, mardipääval, kadrinapääval ja jõulu. Rahvausku s. o. äbausku on siin vanainimeste seas küllalt. Vanusõnu niisamuti. Kõige änam on aga vanu juttusi, keda siin "vanaviisi juttudeks" üütakse. | ||||