| |
Ükskord vanal hallil ajal olla ühel mehel tema armas abikaasa ära surnud ja jätnud noore poja ja tütre järele.- Mees ei olla muidu õigeks saanud, läinud kosja ning toonud uue naese jälle majasse. Aga uus naene olnud nende kahe esimese naese lapse vastu väga kuri ja pahane, eiga saanud oma pahameelt mitte kuidagi enam ära lahuta, sest esimese naese lapsed olla väga vagad ja sõnakuulelikud lapsed olnud.- Ühel päeval, kui mees kodust oli ära olnud, annud vanaõelus naesele seda nõu, et tapku lapsed ära ja andku liha keedetud peast isale süüa, siis ei olla sellest viga kedagid, ning ülekohtu tegu jääja kõige inimeste eest varjule. Seda olla ka naene teinud, tapnud mõlemad lapsed ära, keetnud liha valmis ja annud õhtul mehele süüa. Peale sööma korjanud naene laste kondid kokku ja pannud ühe musta riidenartsuga nad homikupoole maja katusseräästasse.- Mees olnud õige kurb oma kahe lapse üle, kes nii äkitselt olid ära kadunud.- Arvanud siia ning sinna, aga jäänud selle peale, et lapsed on ise kodust välja läinud ja ära eksinud.- Ühel päeval juhtunud, et Noor Jumal Jeesuke tulnud sinna peresse juua saama.- Mees olnud üksinda kodus, annud Jeesuksele juua, Jeesuke joonud ja puhkanud teevaeva. Mees olnud mures ja kurb, Noor Jumal küsinud, miks ta nii kurb on. - Mees kõnelenud, kuidas tema enese väljasoleku ajal olla ta kaks last ära kadunud! Noor Jumal teadnud kohe ära, mis lugu lastega oli olnud ning ütelnud mehele: "See kes sul siinsammas majas just praegus kõige armsam on, on ka sinu esimese naese lapsed kõrvale saatnud, aga eiga nemad ka päris kaduma ei jäe! Mine kevadel, siis kui juba lumi on ära sulanud, oma hommikupoole majaotsa, ja vaata mis seal katuseräästasse riidetüki sisse on ära peidetud, need hingelised, mis sa siis sealt leiad, on: üks sinu poeg, teine tütar, muidugimõista, suurem on poeg ja vähem on tütar.- Need saavad sind kõige su eluaja selle eest igal kevadel rõõmustama, et sa mulle nii lahkeste oled juua annud.- Selle peale läinud Jeesuke minema.- Kena kevadene aeg olnud käes, lumi olnud juba ära sulanud, ja päikene paistnud väga sojaste, kõik ilm olnud vaid ja vaka ennast kevadises kenas loomuses rõõmustamas, muud kui mõningad linnulaulud ja loomade ambumised olnud kuulda.- Mehel tulnud Noore Jumala Jeesukse sõnad meelde, läinud homikupoole katuseräästasse ilma naese teadmata vaatama, võtnud riidetüki lahti,- aga vaata imet, üks hall lind lennud sealt välja, läinud värava taha kuuse otsa ja hakkanud seal kukkuma: |
|