| |
Rohkem ma seda laulo ei tea see on viel pikem olnud; aga ma pole seda kuulnud ja olen ka sellegi unetand. Uuemal ajal kui juba vankriga käidi, siis olid ka mõnesugused kombed kui pruuti pühapääva õhta pärast laulatamist magama panti siis peiu isa viis pruudi sängi ede ja küsis kolm korda peio käest: Kumba sa tahad, armast ruuti või haljast mõõka? (Peio isal oli jo mõõk käes). Peigmees kostis iga kord: "Noort noorikud!" Selle pääle tõstis isa siis pruudi ka sängi (oeti). Esmaspääval, kui pruut tanu ala pandi, siis pandi pruudile valge riie üle pea, mis oo nimetati, see oli eest kolme hõbesõlega kinni pandud ninda, et pruut midagi ei näinud, siis selle oio all viidi pruut reni taha, pruuttütruk ehk kõrvane käis ees ja peio isa järel ja pistis ikka oma mõõgaotsaga ise oma selja tagant nago salaja ikka pruudi taga, sel viisil läksid reni taha, sääl siis andis isa pruudile kolm suutäid leiba selle oio alt suhe, siis võeti see oo pruudi peast ära, mõnes kuhas on see siis ka peiopoisi pihu visatud, miska see siis välja jooksis; aga pruuttüdruk ehk kõrvane pidi siis usin olema, et selle oio poisi kääst kätte sai; mis vist seepärast tehti, et kõrvane siis ise ka pruudiks pidi saama, kui ta oo oma kätte sai, ja kui ta aeglane oleks olnud, et see ära viia lasknud, siis oleks ta ise pidand vanakstüdrukuks jääma. Peio isal ja pruudi vennal ja peiopoisil, neil kolmel on keigel mõõgad kääs, kus pruut ka igaühele kindad ja pailad põõna taha paneb. Isal pole mojal mõõka tarvis kui pruudi magamapanemise juures ja reni taha sööma tuues; aga pruudi vend ja peiopoiss, need peavad keige asja järge vaatama, et kuskil midagi paha ei tehta, see on, et pruudi ja peio asjad vagusi seisvad, et keigi neise ei puutu. Peiopoiss peab hobusid valvama, kui need õues ees on, olgo pühapääva homiko kirgule minnes eks siis, kui pruuti kiriko ära tuuakse. Pruudivend peab jälle pruutoeti järele vaatama, et keegi sellele midagi paha ei tee, olgo riidid ära varast ehk muud paha tehja, sest seda katsutakse ikka ka nalja pärast mõnikord tehja. Peiopoiss peab jälle küündlate juures vahti pidama, kui pruut ja peigmees reni taga on, et ükski küünalt ära viia ei julge, küündla päält piibu pääle tuld võtta ei saa. Enne kui alles rasvaküündlad olid, siis poiss vahtis niikaua kuni küündlad otsa põlesid; aga nüid sterlingküünalte juures ei jõua keegi nii kaua vahti pidada, seepärast ei vahita neid ka kauem, kui pruut ja peigmees reni taga on, saand need ära läinud, siis jääb küünalte hoidmine ka järele. Kolmandamal pulmapääval oli enne peio isa mõõk kõrvase käes ja pruudi venna mõõk pruudi käes; kui need siis ühest majast teise läksid, olgo et toast kambri ehk kambrist tuba minna ehk kus see iial oli, aga sääl oli siis ikka kõrvane ees ja lõi mõõgaga ukse vahel enne rist, kui nad uksest läbi läksid. See mood on nüüd maha jäänud ja nendasama ka oio all olemine on kadund. Võib olla, et seda vana pruuki mõnes kuhas veel peetakse; aga ma pole seda nüüd änam näinud. Teisel pulmapääval, kui pruut ja peigmees juba öösel oma oetis magand oli, siis aeti keik pulmarahvas pruudi sängi, sääljuures maksis igaüks siis ka raha nii palju, kui keegi anda tahtis, seda nimetati "sängiraha". See sängi ajamine on vist ka juba maha jäänud. Mis pärast seda tehti, seda ma ei tea, kas ainult raha korjamise pärast või oli sel muud põhjust ka. Kui pruut reni taga esimest kord tano all oli, siis toodi talle üks vähike poiss sülle istuma, mis sülepoisi nime kandis ja vist seda tähendas, et pruut siis omas elus ka noort sugu pidi saama. |
|