h22105350000
Pärnumaa — Tori
Kiisk, Mihkel
1889
Lõpusõna |
||||
| Jällegi sain mahti seda "vana kulda" korjata ja hoiu alla ning selgitamiselegi saata. Kirjaliku tänu pole selle "raasikese" eest tarvis saata. See oleks ka asjata töö, ehk ma küll seda salata ei taha, et niisugune "kirjaline tänu" paljudele nagu hoogu annab. Sest noorel vaimustatud vanavarakorjajal on see tõeste suur asi, kui ta "Peterburist kirja sai". Seda kirja näidatakse siis sõbrale ja räägitakse tema mõnesõnalisest sisust. Ta on nagu veikese Jukule suur sarviline sai, nii ilus ja armas, kuid ta äratab, õpetab, juhatab. Et Teil aga niisugusid kirju sadasid kirjutada ja saata on, mis igaüks ka oma natukese aega ja raha tarvitab ja mida Teil, pag 536 nagu arvata võib - nimelt aega - mitte üleliia pole. Selleperast palun mind vastuse kirjutamisega mitte "kõdistadagi"; Teie töö on ju muidugi suur ja raske. Peaks kõik Eesti vennad sarnast töö himu ja jõudu eneses tundma. Tuhat tänu Teile, truim isamaa poeg! | ||||
| Siis katsun nüüd ka Teie poolt soovitud märkused siia üles tähendada: Mina olen sündinud 18. jaanikuu päeval 1861. Tori kihelk. ja vallas, Pärnu maak., Oorekülas. Kooliõpetust sain mina omal ajal Tori Levi vallakoolis, kelle koolikondas ma ka elan. Ligi neli talvet käisin ma nimetatud vallakoolis. Kuid nimetatud vallakoolist äratulemisel käisin veel kaks kuud nõndanimetatud Tori vene kiriku juures vene- ehk õigeusulises koolis, kust ma aga peale paarikümne venekeele sõna ja natukese vallatuse muud midagi juurde ei õppinud, sest et nimetatud kool, nime poolest ka "Vene kihelkonnakool", Levi koolist kaugel pag 537 taga oli, nõnda et sealt midagi õppida polnudki. Levi koolis jõuudsin ma sellel ajal seal pruugitava Põlva õpetaja Schwartzist kirjutatud rehkenduse raamatu kuni viimase paragrahvi (Ahela-arvamine, Kettenrechnung 94.) pooleni läbi teha ja õppisin õigest kirjutamise vanas kirjaviisis selgeks. Usuõpetus võis selleaegse nõudmise peale ka ikka minna, piibleloo kohta pean aga nimetama, et sellel ajal üksnes vana seaduse lugu õpetati ja mida korra üsna pähe kästi õppidagi. Ühe teise terasema koolipoisiga õppisime meie siis vana seaduse piibliloo ka tõesti sinnamaale pähe, kus peatüki - Joosep ja Kristus tuleb, mis, ma ei mäleta mis takistuse pärast, poolele jäi. Kokku oli neid siis ikka oma 19,5 peatükki meie peade sees, aga jutustada ei mõistnud meie nendest suuremat midagi, vaid, kui taheti, neid aga ainult peast lugeda. Ja sellega oldi rahul küllalt. Ka veerimist õpetati mulle koolis, pag 538 aga häbiga pean tunnistama, et ma seda seal küll õieti kätte ei saanudki. Kirjaseadmist pole mulle kodu ega koolis õpetatud, mispärast siis ka mitte nii väga imeks pole panna, et ta nii kärnikune on. | ||||
| Olen alles poissmees ja ameti poolest praegust, ehk küll isa veel kaunis kraps mees on, juba mitut aastat peremees. Isa andis selleperast "otsuse" käest ära, et ise enam välja ei saanud, sest va kallis viin võttis varanduse ära. | ||||
| Selle saate sees olevast vanastvarast olen need laulud ja jutud, kus Ann ehk Jüri Kont alla kirjutatud on, Taalist saadud; teised Torist. Laulu ehk jutu alune nimi tähendab, kelle etteütlemise järele materjal üles kirjutatud on. Nimetatud abielupaar, Ann ja Jüri Kont, elavad Taali mõisa maa peal olevas nõndanimetatud "moonakate kasarmus", on kaunis vanad inimesed, vististi ikka peale seitsmekümne, aga pag 539 sellegipärast alles käbeda jutuga. Naene käib ka kiriku uksesuus kerjamas. | ||||
| (Edespidi rohkem.) | ||||