h22503580002
Viljandimaa — Tarvastu
Käger (Kägar), Jaak
1890
| Luupaine oli inimese ja elaja vaevaja magamise ajal. Teda arvatakse veel praegu olevat. Luupaine pidada kurja inimese veri olema vanarahva jutu järele, kes sellele vaevajaks käia, kes kurja inimese viha all on. Isiäranes usutakse teda hobuse, veise ja inimese pääle käivat. Hobuse pääl olemist tunnukse sellest kui hobune magades ühütab raskeste. Veisel arvatakse siis luupaine seljas olevat kui ta hommikult (lige) märg on. Inimesed aga räägivad üks ja tõine oma igapäivases elus ettetulnud luupaine pääl olemisest, ühe ja tõise inimese näol, mis väga raske pidada olema kanda. - | ||||
|
Abisaamisest räägitakse mitmat moodi. Ühed olla abi saanud, kui teravaid riistu oma voodi ümber pannud. Tõised tõendavad jälle, et see, kes luupainet põeb, piab kolm neljapäeva õhtut rooska1 (Piitsa) tegema ja siis piits läve ala panema, kust kõik rahvas üle käivat. Kui piits kolm neljapäeva õhtud sääl ära olnud siis varre otsa panema ja märja saviga üle tõmbama Siis seda inimest ehk elajat lööma, kelle seljas magades luupaine arvatakse olevat; et siis pidada sellel inimesel see jutt selja pääl olema, kes luupaineks käib tõisel, Kolmandad tõendavad sellest abi saavat, kui sellele inimesele päeva ära ütled kes öösi luupaineks oli. - nimelt: "Mis sa otsed öösi minu selga n.n.e. n.n.e. .... |
||||
| 5 | So rahval palju palju veel | |||
| 6 | Küll ebausus mässab meel. | |||
| 7 | Oh kosu kasva tõe taim | |||
| 8 | Ja riku ebausu vaim. | |||
|
1
(Piitsa) | ||||