h22504930002
Viljandimaa — Tarvastu
Tõllasson, J. ("Feldfebel")
1890
| Ütekõrra elänu jälle ütel kottal talutüdär ja vaenelaits. Talutüdär ollu kuri ja uhke ja mait, aga vaenelaits ollu ää söämega, alandlik ja virk. Egaüits armastanu vaestlast, aga talutüdärd ei ole kennigi võinu silmä otsan nätä. Vaenelaits pidänu kik maia tallituse tallitama ütsinda ja saanu selle eest riielda päälegi viil! Talutüdär põõnanu mud´u magamist ja ei ole näppugi töösse pistänu; õhtu minnu kanadega magama, sigadega tõusunu ülesse. Ütekõrra saanu vaenelaits vanapagana Andsuga kokku ja kaevanu sellele oma ädä. Ants kullelnu asjaluu järgi ja õpenu: "Tuleva puul´ba, ku sa jälle ütsinda vihtma lääd, tule ma üte saksaga sanna manu. Sii saks tahab siu võtta, aga sia i tohi vastu panna. Luba temale minnä. Ku sa ärä oled vihtunu ja nakat rõõvise panema, sõs oleme meie sääl. Ärä pane mitte enne kedägi rõõvast sel´gä, küll me toome sulle kik vastse! Aga sa piad ütsi küskmä, ja ütsi tuua laskma, et rohkemb aiga lääss! Mud´u ku sa ruttu valmis ehid, viib ta su ärä! Kae seni kaua viitä ku kukk laulab, sõs oled tast pääsnu ja küll sõs näed mis om. Pia meelen mih ma su õpessi! Sii tuleb siu õnnesse!" Ants kõnel´ sedä ja läits jälle oma tiid. Vaenelaits mõtel järgi, mis sii küll piass olema, - lubas sõski nõnda tetä ku Ants õpes´. "Ega mu elu alvemase enämb ei lää, ku ta prilla siin om, saab must mih must saab!" Puul´ba õhtu lätsive kik vihtma. Ann (vaeselatse nimi oli Ann) korist nõusit, uh´t luskit, lakut´ koeri ja raamen´d oma raamendamist ikki nagu kunagi, seni ku tõise sanna mant ärä tulive, sõs sai alla viil aiga sanna minnä. Sannan vih´t ennäst ärä, mõs´k pää puhtase ja nakas´ rõõvise panema ku nel´läobesatõld läve ette sõit ku tirab. Ann ois ennäst varju ja üits küs´k: "Anneke nutike, kas oled valmis?" "Vihtun ole küll, aga ei ole amet" vastas´ Ann. | ||||
| 3 | "Joose Ants, | |||
| 4 | karga Ants, | |||
| 5 | tuu Annele amet," | |||
| oli ääl väl´län kuulda ja ku madsin pis´t Ants vinnama, amet tuuma. Tüki aa peräst tuli Ants ammega ja an´d Anne kätte. "Puhtast siidist," vaadas´ Ann amet ja nakas´ sel´gä aama. | ||||
| 8 | "Ehi Ann, | |||
| 9 | Eeri Ann, | |||
| 10 |
Saa vaest1 (vahest) valmis!"
|
|||
| oli jälle ääl´ taga läve kuulda. "Ei ole öökest," ütel jälle Ann. | ||||
| 13 | "Joose Ants, | |||
| 14 | Karga Ants, | |||
| 15 | Tuu Annele öökest!" | |||
| kuuldi väl´läst. Ants läits ja tuli tüki aa peräst ööksega tagasi. Ööke oli puhtast kullast, kalli kivi nii säräsive mud´u sehen: | ||||
| 18 | "Ehi Ann, | |||
| 19 | Eeri Ann, | |||
| 20 | Saa vaest valmis!" | |||
| Oli jälle välläst kuulda. "Ei ole körti ümmer aada," ütel´ Ann. | ||||
| 23 | "Joose Ants, | |||
| 24 | Karga Ants, | |||
| 25 | Tuu Annele körti!" | |||
|
Toodi2 (tuudi) kört, jälle siidist ja sammatist et las olla. Ann nakas´ körti sel´gä aama, jälle ütel´ üits: |
||||
| 28 | "Ehi Ann, | |||
| 29 | Eeri Ann, | |||
| 30 | Saa vaest valmis!" | |||
| Ütsi las´k Ann kik endäle kätte kanda, kuldken´gä ka viil, ikki et aiga kuke poole aada. Ku kuldken´gä, mis ta ka ütsi tuua las´k, jalan olive, as´t Ann sannast väl´lä. Aga miande Ann? Valmis mis valmis kunigatüdär, võtta ega jättä! | ||||
| 33 | Tule Ann, | |||
| 34 | Istu Ann, | |||
| 35 | Aig lõpeb otsa!" | |||
| ütel´ ääl´ tõllast. "Ei ole kuldpakku jalge all, ei saa mud´u tõlda," ütel´ Ann. | ||||
| 38 | "Joose Ants. | |||
| 39 | Karga Ants | |||
| 40 | Tuu Annele kuldpakk jalge ala," | |||
| ütel jälle tõllast ja Ants pani vinnama. Tüki aa peräst tuli pakuga tagasi ja pani tõlla kõrva maha. Ääl´ tõllast ütel´ jälle: | ||||
| 43 | "Tule Ann, | |||
| 44 | Istu Ann, | |||
| 45 | Aig lõpeb otsa!" | |||
| Ann as´t tõise jalaga paku pääle joba, ku kukk laul´ ja saks ja tõld katteve ku tina tuhka nende silmist. Ann jäi oma kallide rõõvidega, tõine jalg kuld paku pääl, imelden maha. Mis nüid muud, ku pakk kan´dlase ja mäele. Tõise es taha enämb kennigi tundagi Anne, nõnda ilus oli ta ja kigil oli ää miil, et ta nüid rikas om ku na kik kuulda saive kudas lugu oli ollu. Nüid es ole tal vaia talu enamb tiini ja tõise koogutusi kuulda. Annel enndäl oli ka ää miil´. Talutüdar aga pani puha tähele kud´as lugu oli ollu ja lubas ka kaeda, ek saab viil ilusama ja kallima. "Ku sellele närule joba siatse rõõva anti, mis sõs mia viil massa, mõtel´ ta ega päev ja uut´ puul´bat. Puul´ba tuli. Tõise lätsive puha vihtma, temä s lää. Ku kik mäel olive, läits tema ütsinda. Vaevald et ta vihtu sai ku ka tõld vuraden läve ette sõit. "Kas oled valmis?" Küs´k ka ääl´ tõllast. "Ei ole kallit rõõvit, siidiamet, ega kuld-öökesst, ega kallist körti, ega kuld kengi," ütel talutüdar. "Säh, aa sel´gä ja ole kär´m," ütel väl´län ja visas´ üle läve nutsaku sanna. Talutüdär võt´t rõõva ja ai sel´gä. Oliva küll ka ilusa, siatsesama ku Annel. "Nüid ma ole tast ikki jälle ette," mõtel´ esi ja as´t väl´lä. Tõlla us´s oli valla ja talutüdär läits kohe tõlda sissi. Nõnda ku ta tõllan oli, kat´te tõld üten tõisega ku maa ala, ja kadunu täembä päevani. - | ||||
| Annest aga sai perenaine ja eläb täembä päeväni, ku ta i ole ärä koolu. - | ||||
|
1
(vahest) 2 (tuudi) | ||||